Münchhauseni seiklusi. Gottfried August Bürger
>
Veider vanamees
Vanamees istub küdeva ahju ees ja kõneleb omast elust.
Kuulajad naeravad.
Kuid kõneleja ei vaatagi neile.
Rahulikult jätkab ta juttu sellest, kuis ta lendas kuule, kuis ta elas kolme jalaga inimeste hulgas, kuis teda neelas suur kala.
Kord hüüdis üks kuulaja:
„See on lori! Sa luiskad!..”
Taat peatus ja vastas:
„Need suured isandad, keda mul oli au pidada oma sõbruks, ütlesid alati, et Münchhausen armastab tõtt.”
Kuulajad naersid. Münchhausen armastab tõtt! Ha-ha-haa!
Aga Münchhausen ei lasknud end häirida, vaid jätkas juttu sellest, kuis põdral kasvas peast suur puu.
Puu? Põdral peast?..
Jah. Kirss… Ja puul olid suured, mahlased marjad.
Need Münchhauseni jutud on selles raamatus. Lugege ja otsustage ise, kas leidub maailmas inimest, kes veel enam armastaks tõtt kui Münchhausen.
Münchhauseni esimene jutustis
Hobune kirikutornis
Pidin kord Venemaale sõitma.
Sõitsin ratsa.
Oli talv. Sadas paksu lund.
Hobune tikkus väsima ja komistas tihti. Mindki kiusas uni. Olin väsimuse pärast sadulast varisemas. Kuid asjatult otsis silm hoonet puhkepaigaks.
Mida teha? Tuli ööbida lagedal väljal.
Ka puud ega põõsast polnud ligidal. Ainult lühike post paistis kuski lumest.
Selle külge sidusin hobuse kohmetanud sõrmedega, heitsin ise lumele ja uinusin.
Magasin kaua ja ärkasin alles keskpäeval. Kuid nüüd olin majade keskel.
Mis see on? Kuis need majad võisid tekkida siia üle öö? Ja kus on mu hobune?
Ma kuidagi ei taibanud, mis juhtunud. Korraga kuulsin oma hobuse hirnumist.
Aga kus ta on?
Hirnumine kostus kõrgelt.
Tõstsin pilgud üles ja mida ma nägin?
Hobune rippus kirikutorni tipus, risti otsa küljes.
Nüüd taipasin, kuis on lood.
Eelmisel õhtul oli kogu alev oma majadega sügava lume all ja ainult kirikutorni ots paistis sellest välja.
Mina pidasin seda postiks ja sidusin hobuse külge.
Aga öösi oli lumi suure sulaga kadunud ja mina maale langenud. Kuid vaene hobune jäi üles rippuma.
Mis nüüd teha?
Võtsin pistoli, sihtisin hoolega ja tabasin kohe ratsmeid, sest olen väga osav laskur.
Ratsmed purunesid ning loom langes alla.
Ma hüppasin talle selga ning kihutasin edasi.
Hunt rakmeisse
Peagi veendusin, et talvel saanisõit on mugavam kui ratsutamine. Ostsin endale uhke saani ja kihutasin nüüd tuulena mööda Venemaa lumistunud lagendikke.
Õhtuks jõudsin suurde metsa. Jäin saanis tukkuma. Korraga kuulsin hobuse hirmunud norskamist. Lõin silmad lahti ja nägin kuu kahvatul valgusel suurt, avatud lõugadega hunti jooksmas saanijalaste taga.
Pääsemiseks polnud mingit lootust.
Laskusin kummuli saani ja sulgesin hirmunult silmad.
Hobune kihutas kui meeletu. Hundi hammaste klõbin kostus otse mu pea kohal.
Kuid õnneks ei omistanud hunt tähelepanu minule, vaid hüppas üle saani hobuse kallale.
Ühe hetkega neelas ta hobuse tagumise poole.
Kuid esimene pool tuiskas hirmust ja valust kannustatult edasi. Vaatamata sellele õgis hunt hobust.
Kui ma toibusin, haarasin piitsa ja kukkusin hunti nüpeldama.
Ta röögatas ehmunult ning tegi suure hüppe.
Hobuse esipool langes lumme ja hunt jäi hobuse asemele rakmeisse.
Jätkasin ta nuhtlemist.
Seetõttu kihutasin nüüd nii kiiresti, et juba kolme tunni pärast saabusin Peterburisse.
Terve Peterburi kogunes vahtima vaprat meest, kes sõitis – hunt saani ees.
Tuli silmist
Kord nägin aknast, et tiigil on hulk parte.
Haarasin püssi ja jooksin välja.
Rutates lõin pea vastu treppi, nii et sädemed lendlesid silmist.
Kuid see mind ei peatanud.
Kohale jõudes sihtisin kõige rasvasemat parti ja tahtsin lasta. Kuid märkasin üllatuseks, et püssil puudus räni.
Mis nüüd? Kas tagasi joosta räni tooma?
Kuid seni võivad pardid minema lennata.
Lasksin juba püssi vajuda. Aga siis tuli päästev mõte. Lõin kõigest jõust rusikaga silmale. Silmist lendlesid sädemed, süütasid püssirohu ja lajatas pauk. Sain selle lasuga kümme parti.
Kui teil mõnikord tule tegemisel pole tikke, tehke samuti.
Kaval küttimine
Jahil juhtus veel teisigi imesid.
Hulkusin kord kogu päeva mööda metsi. Õhtu eel saabusin suure järve kaldale, mis otse kihas partidest.
Õnnetuseks olid mul haavlid otsas.
Olin õhtuks kutsunud sõbrad endale külla ning tahtsin neid praetud partidega kostitada. Pidin ma nüüd partideta koju minema?
Seisin kaua mõtetes. Äkki mul tuli meelde, et seljakotis on mul tükk rasva.
Hurraa! See on tore sööt! Sidusin rasva pika ja peene nööri otsa ning viskasin vette.
Pardid ujusid kohe sööda kallale.
Üks neist neelas ahnelt rasva alla.
Kuid rasv oli libe, ei püsinud pardi kõhus, ja tuli jälle välja. Nii oli mul part nööri otsas.
Siis haaras rasva teine part ja sellega juhtus sama lugu. Pardid neelasid üksteise järel rasva ja ronisid nagu helmed ise mu nööri otsa.
Küll mul oli hea meel nii rohke saagi üle. Vaja ainult pardid veest välja kiskuda ja koju tassida.
Kuid tassimine polnudki kerge, sest parte oli palju. Väsisin varsti ja istusin puhkama.
Sel ajal jooksis metsast ruuge rebane lagedale. Pardid ehmusid, tõusid lendu ja viisid mindki nööripidi endiga pilvedesse.
Ma tüürisin kuuehõlmadega ja juhtisin linnud kodu poole ning lõpuks läbi korstna otse kööki. Küll kokk kohkus, kui ma partidega koldest robinal alla tulin!
Püüd püssivarda otsas
Oi, leidlikkus on tore asi! Leidlikkuse abil sain kord ühe lasuga seitse püüd.
Lugu oli järgmine.
Tulin jahilt. Olin kõik haavlid ära lasknud. Korraga, otse mu jalgade eest tõusis lendu seitse püüd. Kuidagi ei taha loobuda saagist ja sellepärast laadisin püssi raudse laadimisvardaga.
Siis hiilisin püüde juurde, ajasin nad uuesti lendu ja lasksin.
Püüd lendasid reas. Mu varras läbistas kõik linnud ja nad langesid nagu välgust rabatult.
Maast võttes leidsin, et linnud on praetud. Jah, päris küpsed!
Asi oli lihtne. Varras oli paugust kuumaks