Münchhauseni seiklusi. Gottfried August Bürger
nahk oli nii tore, et seda kuidagi ei tahtnud rikkuda haavlitega. Võtsin siis haavlid rauast, asetasin asemele naaskli ja lasksin. Et loom seisis puu all, siis naelutas naaskel ta sabapidi puu külge.
Nüüd hakkasin rebast peksma.
Ta läks nii pööraseks, et, uskuge või ei, hüppas välja oma nahast ja tuiskas minema. Kuid nahk jäi tervena minu saagiks puu külge.
Pime siga
Jah, minuga on juhtunud palju kummalisi asju!
Uitan kord mööda metsa ja näen: väike põrsas jookseb puude vahel ja ta kannul sörgib suur siga.
Lasksin, kuid kahjuks mööda.
Kuul lendas kahe looma vahelt läbi.
Põrsas kiunatas ja lippas metsa, kuna vana siga jäi seisma.
Imestusin, et miks ta mu eest ära ei jookse. Aga ligemal vaatlusel selgus asi.
Siga oli pime ega näinudki minna. Ta sai ainult siis käia, kui põrsa saba suus hoidis.
Kuul oli saba poolitanud, põrsas lippas minema ja vana siga ei osanud enam kuhugi minna. Abitult seisis ta paigal, põrsa saba jupp suus.
Ma võtsin sabaotsa kätte ning talutasin looma koju. Pime loom sammus mu kannul vaikselt, arvates, et teda ikka veel juhib põrsas.
Pean veel kord kinnitama, et leidlikkus on tore asi!
Käsitsi püütud metskult
Teinekord kohtasin suurt metskulti.
Nüüd oli lugu lahti! Sest mul polnud püssi kaasas.
Pistsin jooksu – kult järele! Ta oleks mu kihvadega puruks teinud, poleks ma õigel ajal puu taha lipsanud.
Kult põrkas vastu puud. Ta kihvad tungisid nii sügavale puusse, et loom enam ei suutnudki vabaneda.
„Nüüd oled sa mul käes,” ütlesin puu varjust väljudes. „Nüüd sa enam ei pääse!”
Sidusin ta jalad nööriga kinni ja tõin saagi uhkelt vankriga koju.
Küll teised kütid imestusid! Nad kuidagi ei osanud seletada, kuis nii metsikut looma saab elavalt püüda.
Kirssidega põder
Aga juhtus ka teistmoodi lugusid.
Lähen kord jälle mööda metsa ja mugin paunast magusaid kirsse.
Korraga seisab mu ees põder! Sale, tugev ja suurte haraliste sarvedega.
Põder seisis vaikselt vahtides, nagu oleks ta aimanud, et mul kuulid otsas.
Õnneks olid mul veel mõned kirsid. Laadisin püssi kirssidega. Jajah, ärge naerge, päris tavaliste kirssidega.
Kui pauk kajas, noogutas põder korraks peaga. Kirsid ei teinud talle nähtavasti häda. Kuid siiski tuiskas ta ehmunult metsa.
Mul oli südamest kahju, et nii toredast saagist ilma jäin.
Aasta hiljem olin jälle samas metsas.
Milline oli mu üllatus, kui korraga metsast väljus uhke põder, kel sarvede vahel kasvas suur kirsipuu.
Taipasin kohe, et puu on kasvanud mullu lastud kirssidest.
Sel korral oli mul kuul püssis.
Sihtisin ja lasksin. Põder prantsatas maha.
Nii oli mul käes ühe lasuga tore praad ja sellele lisaks uhke magustoit.
Sest maitsevamaid kirsse kui need olid, pole ma omas elus söönud.
Ma ei tea miks, aga kõige metsikumaid loomi olen kohanud ikka siis, kui olin relvata.
Lähen jälle kord mööda metsa ja mu kallale tuiskab tohutu hunt. Ajab lõuad pärani ja tormab aga kallale. Kuid mul polnud kaasas ei pussi ega püssi.
Mis nüüd? Põgeneda?
Kuid hunt oli juba ligi ja asus mu kõri kallale.
Pistsin käe ruttu hundile kurku, hästi sügavale, et ta ei saaks hammustada.
Hundi silmad hõõgusid vihast. Teadsin, et nagu käe välja tõmban, nii ta mu tükeldab. Seepärast ajasin käe veel sügavamale.
Lõpuks haarasin sisikonnast kinni, tõmbasin kord tugevasti ja hunt oli pahupidi nagu kinnas!
Muidugi suri ta kohe.
Lasksin ta nahast endale kasuka õmmelda.
Kui te arvate, et ma puhun, siis võin ju kasukat näidata.
Marutõbine kasukas
Sama kasukaga juhtus kord hull lugu.
Kuski linnas tormas mu kallale marukoer.
Põgenesin tuhatnelja. Kuid et mul oli kasukas seljas, siis polnud jooks kuigi kiire ja koer aina ligines.
Viskasin kasuka maha ja hüppasin ligemasse majja.
Koer tormas kasuka kallale ja hakkas seda rehkima.
Kui ta lõpuks kasuka kallalt peletati, tõi teener selle koju ja pani kappi.
Mõne päeva pärast jooksis ta suure kisaga minu juurde:
„Tulge appi! Teie kasukas on marru läinud!”
Jooksin riidetuppa ja mida ma nägin? Kõik riided olid puruks lõhutud.
Kasukas oli hiljutisest rehkimisest tõesti marru läinud.
Parajasti asus ta viimse ülikonna kallale. Räbalad aina lendlesid ringi.
Haarasin pistoli ja lasksin.
Kasukas vaikis kohe.
Ja sellest peale on ta alati vagune ning ma kannan teda vähimagi hirmuta.
Visa koer
Kord oli mul koer, kel oli nii terav haistmine, et temaga võis küttida linde isegi öösi. Siis pidi talle aga põleva laterna sappa siduma.
Läksin kord tema ja kahe sulasega jahile.
Sulased jäid meist maha. Me sattusime varsti tetredele.
Et haavlid olid sulaste käes, siis läksin tagasi neid otsima, kuna koer jäi linde valvama.
Minnes kuulsin ma varsti maa alt oigeid. Sulased olid langenud vanasse kivisöekaevandusse.
Ruttasin külast abi tooma. Pika ja raske töö järel õnnestus sulaseid saja kaheksakümne meetri sügavusest kaevandusest välja kiskuda. Mõlemad olid terved.
Jaht jäi pooleli.
Järgmisel päeval sõitsin kaheks nädalaks kodust eemale.
Taas koju saabudes pärisin kohe koera järele.
Kodused ei teadnud loomast midagi; nad olid arvanud, et koer on minuga sõidul.
Läksin lõpuks kaheldes kohale, kuhu koera tetredega jätsin.
Ja seal ta seisiski.
Hüüdsin – nüüd! Ta hüppas, tedred tõusid lendu, ma lasksin ja sain ühe pauguga 25 lindu.
Aga vaene loom oli nii nälginud, et tema hobusel pidin koju viima. Kuid ta toibus peagi.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно