Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul

      Kuhu ta saakski kaduda?

      Keegi ju pidi uutes oludes pumba juurde pääsema.

      Mis teha, kui tema võtab vanni,

      kuigi kõigile ei jätku vett näo pesemiseks.

      Nii näibki, et praegu on eluga rahulolematust rohkem

      kui Vene ajal.

      Siis oli eestlase eesmärk selge – vastu pidada.

      Praegune pettumus ja nõutus ei ole ootamatu,

      vaid seaduspärane. Me võime televiisorist

      otse lähivaates näha, kuidas maratonijooksjad

      kogu oma jõu mängu panevad,

      pärast finišijoone ületamist aga kokku varisevad.

      Kestva ja tugeva pingutuse lõppemine

      võib paradoksaalsel kombel kaasa tuua kollapsi.

      Paljud koonduslaagrist pääsenud on pärast

      vabanemist läbi elanud sügava hingelise kriisi,

      kusjuures vanglas, välise ja sisemise surve all

      olid nad sunnitud ja ka võimelised andma endast

      parima – nii psüühiliselt kui moraalselt.

      Ja mis see meie elu Nõukogudemaal muud oli

      kui vabakäiguvangi oma.

      See ei ole olnud meie valik, sündida just sellel ajal

      ja sellel maal, kus me peame elama.

      Me oleme sündinud siia ilma, tahame või ei.

      Enamik asju on meile lihtsalt ette antud.

      Me võime protestida ja pärida: miks?

      Miks on maailmas nii palju kurjust?

      Miks on nii palju kurbust ja südamevalu?

      Enamikule miks-küsimustest

      ei ole rahuldavat vastust.

      Vastuse võib ju leida, aga sellest pole suurt kasu.

      «Miks» tähendaks süüdlase väljaselgitamist.

      Aga mida see aitab!

      Kui saatusele ei saa esitada järelepärimisi,

      tasub asju vaadata teistpidi ja öelda:

      mitte mina ei esita küsimusi, vaid mina olen see,

      kellele elu küsimusi esitab ja kes peab neile

      vastama.

      Üks vastab: jäin haigeks,

      sellepärast ei tunne ma elust enam mingit rõõmu,

      teine aga: jäin haigeks,

      sellepärast kasutan iga allesjäänud päeva.

      Elu poolt esitatud küsimusi ei saa valida,

      aga neile antavad vastused on meie omad.

      Eks ole?

      Inimest ei tee tigedaks teise sõnad, vaid see,

      et ta need endale solvavaks tõlgendab.

      Kui ei laseks ennast haavata, võiks ärplejat haletseda.

      Kellel on, mille nimel elada,

      suudab välja kannatada palju.

      Igas olukorras on võimalik leida

      mingi mõttekas ülesanne.

      Praegune rahulolematus ei tulene niivõrd

      vahendite nappusest kui eesmärgi puudumisest.

      Ei suuda leida sihti, mille nimel pingutada.

      Kui meie esivanemad sõid ikaldusaastatel aganaleiba,

      siis lootusega, et kunagi tuleb hea saagiaasta

      ning saab süüa rukkileiba.

      Pärast Vabadussõda oli paljude eestlaste

      elumõtteks oma talu. Selle nimel pingutati.

      Praegu pole taluga suurt midagi peale hakata,

      ja vaevanägemine tundubki tulutu.

      Inimene erineb muudest olenditest selles, et ta

      suudab mõtelda, näha elu häid ja halbu seiku

      avaramas raamistuses.

      Mida hõlmavam on tähenduste horisont,

      seda vähem on võimalik inimest ummikusse ajada.

      Kui mitu rahareformi, mis kõik säästud nullisid,

      on vanemad meie seas pidanud üle elama?

      Ent elu läks edasi.

      Elus lüüakse läbi huumori, trotsi ja tänulikkusega.

      Kõike ei pea taluma, mõnda asja ei tohigi taluda,

      kuid protest maailma ebameeldivuste vastu

      vajab tasakaalustuseks tänulikkust

      ja selle teadvustamist,

      et õigupoolest ei ole edugi enesestmõistetav.

      Kui sageli me oleme hämmastunult küsinud,

      kui miski hästi läheb: miks just minul vedas?

      Tavaliselt ei tulda selle pealegi,

      et ka siin võiks põhjust otsida.

      Ja samuti leida, et vastust ei ole.

      Nii nagu me ei ole meid tabanud õnnetusi

      «ära teeninud», nii ei ole me ära teeninud

      ka head ja ilusat oma elus.

      Kingituste eest tasub olla tänulik,

      sest enesestmõistetav ei ole miski.

      Paljud eluseigad kujutavad endast

      märkamatut õnne, mida taibatakse alles

      pärast selle kaotust.

      2001

      Sina ei pea mitte himustama