Haihtunud hingede aeg.. Toomas Paul

      Vaesus on suhteline. Vaene on see, kellel ei ole seda,

      mida enamikul naabritest on.

      Kõrgemate standarditega ühiskonnas on

      palju raskem vaesena elada. Raske on endale

      ise midagi teha, kui materjalid on kallid,

      või ise söödavat kasvatada,

      kui ei ole maad ja õhk on mürgine.

      Turumajandus põhineb vahetusel.

      Et tahta oma tööjõudu raha vastu ja

      raha kauba vastu vahetada, peab inimene uskuma,

      et ta saab vahetusest kasu.

      Kapitalistlik ideoloogia pole lihtsalt lõputu kasvu usund,

      vaid ka rahuldamata soovide mütoloogia.

      Reklaami põhieesmärk on rahulolematus –

      sellegagi, mis just ostetud.

      Kord ostetud, on toode turusüsteemile kasutu.

      Meid pommitatakse pidevalt sõnumitega uutest asjadest.

      Reklaam muudab su enda suhtes rahulolematuks

      ning tõotab pääsu unelmate maailma,

      kui sa vaid ostad.

      Üks meelepärasemaid tundeid reklaamijatele

      on hirm. Head on ka üksindus ja ebakindlus.

      Samuti võistlus.

      Et tahta mõttetult palju asju, peab inimene

      olema rahulolematu iseendaga, oma eluga,

      oma riigi ja maaga.

      Üksildane ja masendunud inimene

      on ideaalne tarbija.

      Pildid igavesti noortest, kaunitest ja õnnelikest

      inimestest tekitavad vaatajas armetustunde

      ja sisendavad talle samas: osta midagi,

      siis tunned ennast paremini!

      Politoloog Iivi Masso ütleb, et lõputu hulk pilte

      ebanormaalselt pikkadest ja kõhnadest tütarlastest,

      kes kaubanduslikus slängis keelitavad noorust

      ja ilu hoidma ning esitavad kortse haigusena,

      tekitab igal naisel halva enesetunde.

      Nii on see mõeldudki, sest mida vanemana,

      paksemana ja koledamana naine ennast tunneb,

      seda suuremad on kosmeetika-, dieedi

      ja plastilise kirurgiatööstuse kasumid.

      On märkimisväärne, et psühhoanalüüsi rajaja

      Sigmund Freud ei kasuta kunagi sõna «rõõm».

      Freud räägib küll mõnu (Genuß),

      aga mitte rõõmu (Freude) tundmisest.

      Ent need on kaks eri asja.

      Kui keegi on mitu päeva pingutanud

      ja valu talunud, et tõusta mäetipule,

      kust ta peab varsti hakkama niisama vaevarikkalt

      alla ronima, siis on ronimine tõenäoselt

      kõike muud kui nauding, aga see on rõõm.

      Naudingut saab hankida, ilma selle eest

      raske töö vaevahinda maksmata.

      Maksta aga tuleb ometi, ja veel kallimat hinda.

      Ebamugavustunde pidev vältimine

      muudab inimelu kõrgused ja sügavused

      tasandatud maaks, kus mägede ja orgude asemel

      on vaevaltmärgatavad künkad,

      valguse ja varju asemel ühtlane hall.

      Ajaga kaob inimesel tunnete tugevus.

      Uute erutavate elamuste saamiseks

      peab kasutama aina tugevamaid ärritajaid.

      Paraku kehtib seadus: mida eredamad elamused,

      seda kiiremini nad kaotavad toime.

      Et see nii on alkohoolikute ja narkomaanidega,

      on üldteada, aga see kehtib kõige muugi kohta.

      Tunnete surm ähvardab eriti neid rõõme

      ja kannatusi, mida annavad meile

      meie sotsiaalsed suhted, suhted abikaasade,

      vanemate ja laste, sugulaste ja sõprade vahel.

      Kõiki neid ülimalt komplitseeritud käitumisviise

      iseloomustab, et nad ei valmista ainult rõõmu,

      vaid toovad vältimatult kaasa ka kannatusi.

      Soov kaotada valu tähendab soovi kustutada

      olulist osa inimese elust.

      Kuna meeldivad elamused kaotavad ajaga

      ikka enam mõju, peab blaseerunud inimene

      otsima aina uusi lõbuallikaid.

      See loomade käitumise uurija Konrad Lorenzi

      terminiga «neofiilia» tähistatav nähtus

      hõlmab nii asju kui suhteid.

      Moest läinud kingad ja auto vahetatakse

      uue vastu, just samuti nagu armastatu,

      sõber või kodumaa.

      Tootjad arvestavad seda ja asjad tehakse

      nn sisseehitatud vananemisega (built-in obsoletion).

      Varjul olev väärtus