Leidmata. Marje Ernits
aru, et sellesse oli paigutatud kõik, mis elementaarseks vegetatsiooniks vaja oli – kušett, kipakas ukseta öökapp, plasttaburet, kraanikauss ja WC-pott. Valgust kumav aken oli laotud klaastellistest ja asus laealuses süvendis, mida katsid tihedad trellid. Selles ruumis oli justkui varemgi elatud, sest asjad olid kulunud. Ometi puudus ruumis midagi väga olulist, midagi, mis lubanuks viidata elule olmelises keskkonnas – puudus uks.
Narkoosijärgsest tardumusest väljudes asus Urve aegamisi oma keha funktsioone taastama. Ta libistas oma jalad ettevaatlikult põrandale. See oli betoonist ja sile, kuid aseme ees kaetud väikese kulunud narmasvaibaga. Aknast kumavale valgusele lähemale astudes vaatas Urve end ülevalt alla. Tal oli seljas lillelise mustriga kittel, selle all iidamast-aadamast vanad pika säärega roosad aluspüksid ja sama värvi kaks numbrit suurem rinnahoidja. Ta labajalgade otsa oli tõmmatud hallist lõngast kootud maavillased sokid. Urve ei osanud isegi imestada, rääkimata nähtu uneks pidamisest.
„Halloo,” lausus ta tasa, et oma häält kuulda.
Vastust ei tulnud. Ainut soe õhk sumises mesilasena ruumis ringi ja tuli see paarist toruaugust seina allääres. Ruum peaks siis asuma katlamaja kõrval, mõtles Urve ja koputas seinale. Kivimüüri kattis krohv ning isegi ta ise ei kuulnud oma koputust. Kõik, mis selles ruumis oli, oli sellesse ruumi suletud, vaba liikumise võimalus oli jäetud vaid valgusele ja õhule.
„Halloo!” hüüdis Urve juba julgemalt ja üha valjemalt.
Ta karjus kõigest kõrist, ulus ja kiljus, kuid kõik need hääled sumbusid temaga samasse ruumi, pekstes üha ja ainult vaid vastu ta enese kõrvu. Inimest, ainsast olendist, kes selliseid ruume ehitada võis, polnud jälgegi.
Hüüdja hääl naises rauges, inimene temas vajus tagasi voodile, tõusis uuesti ja nõristas kraanist vett plasttopsi, jõi, kosus ja karjus jälle, kuid ka ta hääl oli selle ruumi vang. Valgus aknas ei kadunud, ta küll kahanes ja muutis värvi, kuid ei kadunud. Urve vaatas valgust ja mõtles, et akna taga võis olla öine tänavavalgus. Ta tõstis tabureti, et seda akna alla viia, kuid ka siis poleks ta klaastellisteni ulatunud, sest aknaorv trellide taga oli käesirutusest sügavam. Ainus võimalus olukorrast pääsemiseks oli kuulutada see unenäoks ja uinuda, et siis ärgates taas oma maailmas silmad avada.
Urve ärkas mingist kolksatusest. See uus heli lõikas valusalt ta teadvusesse.
„Rainer, oled see sina?” küsis ta ärevalt ja hüppas istuli.
Märgates, et unenägu kestis, laskus Urve tagasi pikali ja jäi pärani silmil hämarusse vahtima. Siis sahises miski, libises, peatus ja tuli edasi voodi poole. Lamaja keha kangestus hirmust ja vaim valmistus ründavaks kaitsehüppeks ning kui ta selle hüppe tegi, kukkus ta keha valusalt betoonpõrandale. Kostis naer.
„No sa oled ikka päris kassike kohe,” lausus vana naine oma tavalise häälega, „ma olen kasse ka pidanud. Aga need ei meeldi mulle. Pole truud ja kusevad igale poole. Pärast korista ja korista, aga see hais on nagu partei. Astud sisse ja lahti ei saa.”
„Kes sa oled?” ei osanud Urve muud küsida.
„Mina? Ma olen Taeva Ingel. Sa küsi parem, kes sina oled?” vastas naine ja Urvele tundus, et naerdes. Urve tegi uue hüppe hääle suunas ja komistas millelegi.
„Ära hüppa ühti, saad veel viga!” käratas eit võimukalt ja käsutas: „Koori ära ja pane luugi alla. Poole tunni pärast tulen tagasi ja siis saad süüa, Pilleke!”
Kostis kolks. Rääkinud naine oli seina tekkinud ava tagant kadunud. Urve roomas kohani, kus rääkija oli seisnud, ja uuris seina. Sellest võis tõepoolest leida märke hästi maskeeritud uksest, mille ülaosas oli luuk. Ese, millele ta ennist hüpates kukkunud oli, osutus plastämbriks ja selles olid kartulid. Mugulad oli ämbri ümber minnes ruumi põrandale laiali jooksnud. Urve ei hakanud neid kokku korjama. Ta viskus tagasi voodile ja soovis uuesti uinuda, kuid lõpuks oli ka uni teda reetnud.
„Kõik! See on mingi müstika. See ei saa olla… minuga ei saa midagi sellist juhtuda, võimatu!” rääkis ta ja surus silmalaud kinni. Kuidas ta ka ei soovinud taas uinuda, pidi ta ometi lõpuks tõusma, WC-potile istuma, jooma, kartulid põrandalt üles korjama ja ära koorima. Kõige naljakam selle juures oligi just see, et Urve tegi seda, sest nägi tegevuses lootust. Lõpuks võttis ta isegi seda loomulikult, et koorija oli paberinööri jupiga ämbri sanga külge seotud.
„Ettenägelik,” lausus Urve ja ehmus oma häälest, sest ka see tundus talle reetlikuna.
Ta pesi kartulid ja ämbri kraanikausis puhtaks ja tundis murdosal hetkest end isegi koduselt, aga kui ta pani ämbri kohta, kus ennist oli avanenud luuk, siis ta enam nii ei tundnud. Siis võttis ta kätte tabureti ja jäi selg vastu seina vanamuti tulekut ootama.
Möödusid minutid. Urve ootas ja ootas. Siis hakkas tal piinlik ning ta pani löögiks kätte võetud tabureti käest, veidi hiljem istus ta ise sellele ja lõpuks läks ta seinast eemale ja heitis voodisse. Kui ta ärkas, oli ämber luugi alt kadunud.
„Kurat! Mida ma siin teen? Ma lubasin ju Margusele õhtusöögiks üllatuse teha ja Ingriti rahvariided kitsamaks õmmelda. Rainer kindlasti kirub juba,” lausus Urve valju häälega.
Ta pea püüdis temaga toimuvat mõista, aga kõht tundis midagi muud ja see polnud nälg, vaid hirm. Naine tajus alateadlikult, et oli heauskselt sattunud väga täbarasse olukorda, kuid sellest pidi olema väljapääs. Polnud ju võimalik, et üks tavaline vanainimene ta oma keldrisse kinni paneb – milleks? See tundus täiesti ebaloogiline, võimatu ja lõpuks ka uskumatu.
„Hei! Laske mind siit välja!” hüüdis Urve ja leidis ainuvõimaliku lahenduse olukorrale.
Ta otsis seinas üles koha, kus tundus olevat luuk ja hakkas vastu seda taguma, korrates aina: „Laske mind siit välja. Mind otsitakse!”
Kui rusikad valusaks muutusid, võttis naine appi tabureti. Keegi pidi seda kolkimist ju kuulma. Pidi ju! Aga ei kuulnud. Sügava sotsialismi ajal ehitatud individuaalmaja kelder oli toona rajatud külma sõja aegse tsiviilkaitse eeskirjade järgi ja pidi maja ehitanud partei kõrget funktsionääri elus hoidma ka tuumakatastroofi päevil. Nüüd hoidis ta elus Urvet, ja mitte ainult elus, vaid ka vangis.
„Mis sa karjud!”
Luuk maskeeritud ukses avanes kui imeväel ja tabureti jalg tabas terasvõrku, mis jäi vana ja noort naist eraldama.
„Laske mind siit välja,” kordas Urve väsimusest hingeldades.
„Või nüüd tahad välja? Ise tulid ja pakkusid abi, ja nüüd tahad välja. Ei, kulla Pilleke. Siin on sul palju parem elu kui väljas. Küll sa varsti aru saad,” rääkis vana naine võrgu taga ja sülitas põske kogutud sihvkakestad pihku.
„Ma pole teile mingi Pilleke. Ma olen Urve Kaarep ja mind otsitakse. Mind leitakse,” lausus Urve ning tundis, kuidas veri talle pähe tulvas ja kõht hirmust korises.
„Ei, kullake. Siit ei leia sind keegi. Süüa tahad? Võid mind Ingliks kutsuda,” lausus vana naine.
„Ma tahan koju,” kordas Urve anuvalt.
„Sa oledki kodus. Varsti saad keedukartuleid ja kui Vadim koju tuleb, saad keppi ka – seda need naised ju tahavadki! Kõik tahtsid, kõik! Kõik Vadimi naised olid Pillekesed – sina samuti.”
Urve vajus talitsematust nõrkustundest ajendatuna ruumi betoonpõrandale põlvili. Ta vaatas, kuidas sein luugi ees hääletult kinni sõitis, kostis kolks ja saabus surev vaikus. See kõik oligi reaalsus. Hirm tümitas väetiks alandatu vastuhakku. Soov jääda ellu kattus kõigi soovidega, mis seda vähegi võimaldasid.
„Ma tahan magada,” sosistas Urve ja vaatas valgusse, mis kumas lae alusest aknast, „oleksin pidanud aega mõõtma, valgel ja kollasel valgusel vahet tegema.”
Šokk, mis Urvet külmal betoonpõrandal tabas, oli kõikehalvav. Naine ei suutnud ega tahtnudki enam vältida maast kehasse roomavaid külmavärinaid. Ta justkui magas ja oli samas ka ärkvel. Kui külmatunne enam vappehoogudel vahet ei teinud, tundus Urvele, nagu oleks tuppa astunud Rainer, kes ta sülle võttis ja hellalt voodisse asetas, midagi hingematvalt kibedat jooma