Leidmata. Marje Ernits
sundis võõras mees ja surus lusika vastu Urve huuli.
Ma ei taha, oleks naine öelnud, kuid avas suu ja sõi ometi.
„Sellisena pole sind kellelegi vaja. Mutt viskab su samamoodi jõkke, nagu ta Pillegi viskas,” lausus mees ja võttis põuetaskust lapiku pudeli. „Joo,” lausus ta.
Urve jõi, mees samuti. Hetkeks tundus Urvele, et mees oli hea, kuid ta eksis. Mees oli mees. Ta võttis kuue seljast ja avas püksiluku. Naine surus põlved kokku ja punnis vastu, kuid mitte kaua.
„Kui sina ei taha, siis teen seda su tütrega. Tead küll, selline roosa jope ja kollasekarvase kapuutsikraega. Jõlgub aina poe proovikabiinides,” sõnas mees.
Urve ei tundnud midagi, aga ta silme ette kerkis mälupilt Ingritist. See tundus nii kauge mälestus ja ta mõtles sellest, kuigi oli piinlik mõelda oma lapsest ajal, mil keegi võõras mees sinu intiimseimat sisemust rammis. Kuid õnneks ei kestnud rünnak kaua ja nagu igas võitluses, nii ka selles, päästis halvimast alistumine. Sedagi mõtet ei saanud Urve kaua mõelda, sest Vadim polnud rahul, aga ta sõimas oma ema, mitte naist, kelle üsas end rahuldanud oli.
„Mis kuradi riided sa oled talle selga ajanud?! Osta midagi normaalset – see on nagu Marati pesu prügikast,” õiendas ta ja alles siis märkas Urve ukseorvas veel kedagi seismas.
Ei mingeid tiigrihüppeid enam, ainus liigutus, mis alistunud lamajale jõukohane oli, oli jalgade kokkupanek. Tekisiilu viskas mees talle ise peale. Siis nad läksid, ja ema tänitas poega selle pärast, et too polnud kummi tilli otsa tõmmanud. Viimane lause, mida Urve Ingli suust enne ukse sulgumist kuulis, oli Pillekese loodetest, keda tema poja lohakuse pärast jõkke pidi viskama.
Rainer läks pärast viimast tundi direktori kabinetist läbi. Ta lootis, et saab sõbraga rääkida, ehk isegi kusagil baaris mõne õlle juua ja muret jagada. Koolivennast direktor oli aga hõivatud ja oodata polnud mõtet, nii tegi Rainer üksi mõttes oma õlled ning lonkis koolimajast minema. Pilk Pauluse kiriku torni meenutas talle saabuvat jõuluaega, aga ainult meenutas, sest meenutada sai vaid seda, mis oli olnud. Seda, mis tulemas oli, võis vaid oletada. Urve kadumine oli tühistanud kõik Raineri plaanid, muutudes ainsaks ja dominantseks mõtteks mehe peas.
Esimesel otsimisnädalal oli Rainer väga aktiivne olnud ja siis oli tal palju sõpru oma tegevusse kaasata. Kui aeg muutis naise kadumise usutavaks reaalsuseks, kadus koos lootusega naist leida ka abistajate armee. Kõige aeglasemalt taandus ema otsimistuhin pere kõige noorema liikme, Ingriti sõpruskonnas. Teismelised ei loobunud reaalelu pakutud süžeelisest müsteeriumist nii lihtsalt. Nemad oskasid ka reaalsust mängus hoida ja mängisid seda iga päev uuesti ning uuesti läbi.
Igale ühele sellest perekonnast langes osaks katsumus ja igaüks neist leidis toimunud õnnetusest midagi, mida ära kasutada. Rainer loobus ületundide koormavast kohustusest ja pühendus kaotsi läinud abikaasa otsimisele. Perepoeg Margus istus enamuse ajast arvuti taga, aga juba oma vabast tahtest, sest ei pidanud enam koos isaga lõpututes trennides käima ja suurt olümpialootust kehastama, sest tegelikult tahtis ta hoopis suureks IT-meheks saada. Aga kuna poiss süüa armastas, võttis ta ka kokkamise peres enda kanda.
„Okei! Lõpeta gümnaasium ära, siis vaatame,” nõustus pereisa napisõnalisest poja otsusega, mis juba pea kuu aega edukalt toiminud oli.
Kui poiss kodus arvuti taga istus, mõtles Rainer, siis polnud põhjust karta, et ta sportlasekarjäärist loobumise järel tänaval oma rusikaid kasutama hakkaks või muidu pätiks läheks.
Kui Ingrit kasutas ema üles leidmiseks kõikvõimalikke nõiakunsti võtteid ning kulutas kogu oma taskuraha sensitiivide ja kaardimooride peale, siis Rainer uskus, lootis ja armastas mundrikandjaid. Pea iga päev käis ta läbi politseijaoskonnast, uurija juurest ja otsis koolivendi, kes töötasid siin või seal ametites ning pääsesid ligi infole, mida üks ajudega mees usaldas.
Urve Kaarepi saatusest ei teadnud aga mitte keegi mitte midagi. Viimane inimene, kes naist kodutänava selveri juures silmanud oli, oli üks ta kunagine kolleeg Veera. Veera oli toona Urvet märganud kassasabas ja teretanud, aga huvitavaks tegi selle tõiga asjaolu, et sama kolleeg oli teda pool tundi hiljem hoopis vana pärmivabriku poolt tulemas näinud. Lõpuks polnud ta selles enam nii kindel, sest oli tulijat vaid läbi autoakna vilksamisi silmanud ja meenus talle see nägemine vaid seetõttu, et oli selle üle imestanud.
Ühes oli perekond kindel: selles, et Urve elas. Keegi kolmest ei võtnud endale julgust purustada seda klaaskuuli, millesse ema sattunud oli.
„Mida iganes. Peamine et ta elus oleks,” lausus Rainer alati, kui uurijal talle uudiseid polnud.
„Mida iganes. Maailm on lahti. Tule ainult koju tagasi,” ütles Margus, kui vaatas pluusitaskus matiks kulunud fotot emast, kes talle ikka veel iga päev naeratas.
Ingrit ei öelnud midagi. Tema keeras dušikraanist vee jooksma ja nuttis nii kaua, kuni pea valutama hakkas. Siis pani ta fööni tööle, kuivatas pisarad ja läks sõbrannade poole, et mõnd sensitiivset seanssi korraldada.
Jõuluaega, mis enamasti kõiki inimesi pisut tundelisemaks muutis, polnud Rainer kunagi oodanud. Sel aastal oli kõik teisiti. Raineri mälu tõstis tagumisi aegu esiplaanile ja mees meenutas kõike, mis oli teda sidunud Urvega. Just jõuluvaheaeg oli see aeg, mil nad kohtunud olid. Esimest korda elus oli Rainer siis mõistnud, et elu polnud vaid kehakultuur ja võistlus, vaid soov võita. Inimesel olid ka hingelised vajadused ja hellust vajavad kohad kehas. Urve naeris ja kallistas teda ka siis, kui ta polnud võitjate pjedestaalil ning kaotas üldse võimaluse sinna astuda. Raineri õnnetus, treeningus saadud seljavigastus, mis ta karjääri lõpetas, oligi see, mis poisi ühel jõulupäeval traumapunktis Urvega kokku viis, sidus ja tihkeks armkoeks kasvatas.
Rainerile meenus Urve kirglik vajadus kõiki inimesi aidata. Seda ei osanud mees kuidagi naise kadumisega siduda, ometi küsis ta doktor Teeverilt nende inimeste aadressid, kellele Urve viimasel aastal koduvisiite oli teinud. Tohter pigistas pisaratega võitlevad silmad kinni ja andis Rainerile need, kuid mees kohtas oma reidil vaid õnnetuid vanainimesi, keda hooldava õe kadumine sügavalt kurvastas.
Järgmisena meenus Rainerile Urve jalutamise kirg ning mees kõndis läbi kõik teed ja rajad, kus nad ealeski kõndimas olid käinud. Tegelikult kõndis tol ammusel ajal ikka Urve, tema, Rainer, kasutas võimalust kusagil lähikonnas joosta. Kuni Urve Toomemäel jalutas, puid ja vanu müüre kallistas, oravatele ning hakkidele saia loopis, tegi Rainer ringi peale tervele pargile kuni Tähtvereni välja. Nüüd uuris Rainer kive ja puid, mida ta naine tähtsaks oli pidanud, kuid need nägijad oli mehe küsimustele kurdid.
Mida kõike Rainer oma naisest ka meenutas, polnud sellest ometi tema leidmisel abi. Kui uurija meest mõnda tundmatu naise laipa tuvastama kutsus, läks too morgi kindlas usus, et ei tunne tundmatut. Uurija ainult ohkas seepeale ning Rainer võis talle südamest rahulikku jõuluaega soovida.
Kui Rainer koju jõudis, oli aeg juba väga hiline ja üks päev taas tulemita kirjas. Margus istus ikka veel arvuti taga. Isa küsimusele õe viibimiskoha kohta poiss noogutas.
„Helistas kahe tunni eest. Läks sõbrannaga kusagile kirikusse jõulujumalateenistusele,” lausus Margus.
„Ahah,” vastas Rainer ja pistis mobiiltelefoni taskusse tagasi ning sirutas käe külmkapi ust avama.
„Ootame veel,” sõnas Margus ja Rainer laskis käel langeda.
Ta märkas elutoas linaga kaetud lauda ja sellel põlevaid küünlaid. „Selge,” lausus ta ja läks duši alla. Ega tal polnudki erilist nälga. Tühjus näris rohkem hinges.
Ingrit tuli hilja. Ta oli tavatult vaikne ja kui pere lõpuks õhtusöögiks lauda istus, selgus ka põhjus. Tüdruk võttis oma Swarovski kristallidega ehitud seljakotist välja kirikust saadud voldiku ja nõudis õhtupalve lugemist.
„Segi oled kamminud või?” küsis Margus.
Isa vaikis. Ehk ta ei mõelnudki sellest, mida tütar ütles, aga kui aru sai, lausus: „Las palvetab, kui arvab, et sellest on abi.”
„Mina ei saa. Ma pole ristitud. Head isu,”