Salaring: Riitus. L. J. Smith
uued hoiukapid, uued klassiruumid, uued näod. Brošüüride vahel oli paberileht, mille ülaosasse oli paksu kirjaga trükitud Tunniplaan. Ja selle all tema nimi, aadressiks Crowhaven Road 12, New Salem.
Vanaema ei pruukinud olla pooltki nii hull, nagu tema oli kartnud; isegi vanaema majas polnud enam midagi õudustäratavat. Aga kool? Kas ta suudab kunagi harjuda New Salemi kooliga?
VIIES PEATÜKK
Kas valida hall kašmiirsviiter või sinise-valgekirju Fair Isle’i kampsun? Cassie seisis kullatud raamiga peegli ees, hoides käes esmalt üht ja seejärel teist eset. Lõpuks otsustas ta sinisekirju kampsuni kasuks; sinine oli tema lemmikvärv ja tõi sinised silmad kenasti esile. Prisked keerubid vanaaegse peegli ülaosas näisid sedasama arvavat, sest naeratasid heakskiitvalt.
Nüüd, mil esimene koolipäev oli kätte jõudnud, märkas Cassie, et on elevil. Loomulikult oli ta ka närvis, aga ei tundnud sulaselget lootusetut hirmu, nagu oli arvanud. Uues paigas kooliminek oli isegi huvitav. Ta oleks justkui alustanud uut elu. Võib-olla muutub kogu tema isiksus. Koju jäänud sõbrad oleksid teda iseloomustanud kui „armsat, aga häbelikku” või „lahedat, aga vaiksevõitu” tüdrukut. Siin ei teadnud seda keegi. Ehk saab temast sel aastal „ekstravertne Cassie” või hoopis „peotüdruk Cassie”. Pole võimatu, et isegi säravate juustega tütarlaps ei põlga ta sõprust ära. Temale mõeldes hakkas Cassie süda kiiremini põksuma.
Kõik sõltub esmamuljest. Vapper algus on kõige alus. Cassie tõmbas sinise kampsuni selga ja uuris erutatult oma peegelpilti.
Ta soovis, et oleks osanud midagi ette võtta ka juustega. Need olid pehmed, kergelt lokkis ja kaunilt triibutatud, aga ta oleks soovinud põnevamat soengut. Tema pilk vilksatas avatud ajakirjale peeglilaual – nagu reklaamitüdrukul. Ajakirja oli ta spetsiaalselt ostnud eelmisel nädalal linnast, kus ta oli käinud trendikaid kooliriideid vaatamas. Tal ei jätkunud julgust, et uuesti kollase viktoriaanliku maja juurde minna, aga ta oli sellest korduvalt vanaema Volkswagen Rabbitiga aeglaselt mööda sõitnud, lootes tüdrukuga „juhuslikult” kokku sattuda.
Ta otsustas, et kammib järgmisel päeval juuksed samamoodi taha nagu reklaamimodellil.
Just siis, kui Cassie oli valmis peeglile selja pöörama, märkas ta reklaami vastasküljel midagi huvitavat. Horoskoobid. Tema tähemärk Vähk vaatas talle otse silma. Pilk läks automaatselt märgi all olevale tekstile.
Vastik ebakindlus on su jälle kätte saanud. Mõtle positiivselt! Kui see ei õnnestu, siis pea meeles, et miski ei kesta igavesti. Sellel kuul ei tohi isiklikke suhteid ohtu seada. Sul on piisavalt teisi muresid, millele keskenduda.
Horoskoobid on paras jama, mõtles Cassie ajakirja kinni lüües. Seda oli väitnud ka ema ja tal oli õigus. „Vastik ebakindlus” – piisab sellest, et kellelegi ebakindlust meelde tuletada, kui ta muutubki ebakindlaks! Selles polnud midagi üleloomulikku.
Aga kui ta ei usu üleloomulikesse nähtustesse, mida teeb sellisel juhul seljakoti taskus kaltsedonist õnnekivi? Lõua otsusekindlalt ette ajanud, võttis ta kivi kotist välja, pani selle ehetekarpi ja läks siis alakorrusele hüvasti jätma.
Koolimaja oli kolmekorruseline punastest tellistest muljetavaldav hoone. Isegi nii muljetavaldav, et kui Cassie oli Rabbiti parkimisplatsile jätnud, kartis ta majale läheneda. Mäkke viis mitu kitsast jalgteed ning viimaks võttis ta julguse kokku ja valis ühe neist. Üles jõudnud, tundis ta kurgus pitsitust ega suutnud teha muud kui lihtsalt seista ja maja põrnitseda.
Jessas, milline hoone – see nägi välja justkui kolledž. Nagu ajalooline vaatamisväärsus. Enesekindlust kiirgavale kivist esiküljele oli kirjutatud NEW SALEMI GÜMNAA-SIUM, kirja all oli midagi ristitaolist ja sõnad: New Salem, maakonnaga liidetud 1693. aastal. Kas tõesti oli linn nii vana? Kolmsada aastat? Tema kodulinnas Resedas olid vanimad hooned kõige rohkem viiekümneaastased.
Unusta ujedus, ütles Cassie mõttes ja andis endale käsu edasi liikuda. Ma olen Enesekindel Cassie.
Järsku kostis tema selja tagant kurdistav mootorimürin ja ta hüppas ohtu tajudes instinktiivselt kõrvale, hetk hiljem oleks ta surma saanud. Paigale tardunud, jõllitas ta peksleva südamega objekti, mis oleks ta äärepealt alla ajanud. See oli jalgrattateel peatunud mootorratas. Aga veelgi vapustavam oli selle juht – tütarlaps. Jalas olid tal mustad liibuvad teksad ja seljas mootorratturitagi ning tema trimmis atleetlik keha paistis olevat sitke. Aga kui tüdruk oli mootorratta jalgrattaresti kõrvale parkinud ja end ümber pööras, nägi Cassie, et ta oli imekaunis. Väikest naiselikku nägu raamisid tumedad sassis lokid, mis olid vastuolus morni sõjaka ilmega.
„Misasja sa vahid?” küsis tüdruk ootamatult.
Cassie võpatas. Tundus, et ta oli tõesti tüdrukut vahtima jäänud. Too astus sammu lähemale ja Cassie taganes tahtmatult sammu võrra.
„Vabandust… ma ei tahtnud…” Ta püüdis tüdrukult silmi lahti rebida, aga see polnud sugugi kerge. Tüdruk kandis tagi all nappi särki, mis jättis vöökoha paljaks, ning särgi alaservast veidi kõrgemal märkas Cassie väikest tätoveeringut. See oli poolkuukujuline. „Vabandust,” kordas Cassie abitult.
„Ma loodan, et sa mõtled seda tõsiselt. Ära rohkem mu silma alla satu, selge?”
Sina olid see, kes oleks minu peaaegu et alla ajanud, mõtles Cassie. Aga noogutas sellest hoolimata, tundes kergendust, kui tüdruk selja keeras.
Oh jumal küll, kui kohutav esimese koolipäeva algus, mõtles Cassie sissepääsu poole kiirustades. Et just esimene, kellega ta kokku puutus, oli nii kohutav tegelane. Aga pärast sellist algust said asjad ainult paremaks minna.
Tema ümber sagisid üksteist tervitavad ja valju häälega nimepidi hõikavad teismelised; tüdrukud kihistasid naerda ja kallistasid, poisid tembutasid. Kõik askeldasid ringi ja kõik paistsid omavahel tuttavad olevat.
Cassie oli erand. Ta seisis teistest eemal, imetles poiste värskeid soenguid ja tüdrukute tuttuusi riideid, tundis liiga suurte parfüümikoguste ja tarbetute habemeajamisvedelike lõhna ning oli üksildasem kui eales varem.
Hakka liikuma, andis ta endale karmi käsu. Ära passi ega otsi silmadega seda tüdrukut – mine otsi üles klass, kus on esimene tund. Võib-olla kohtad seal kedagi, kes on samuti üksi, ja saad temaga rääkida. Kui sa tahad, et sind peetaks seltsivaks, pead sa jätma ka sellise mulje.
Esimene tund oli ajakirjandus, valikaine inglise keeles, ja Cassiel oli hea meel, et talle anti valikuvõimalus. Talle meeldis loovkirjutamine ja Õppekavas oli kirjas, et selle aine valinud saavad võimaluse kirjutada artikkel kooli kirjandusalmanahhi ja koolilehte. Eelmises koolis oli ta olnud koolilehe toimetuses ja lootis, et saab ka siin kaasa lüüa.
Õppekavas oli kirjas, et kõik, kes soovivad väljaandele kaastööd teha, peavad end kooliaastale eelneval kevadel kirja panema, seetõttu ei saanud Cassie hästi aru, kuidas vanaemal oli õnnestunud ta vahetult enne õppeaasta algust kooli registreerida. Võib-olla olid vanaemal juhtkonnaga erilised suhted või midagi taolist.
Ta leidis õige klassiruumi kerge vaevaga üles ja istus silmatorkamatule kohale tagumisse pinki. Klass täitus peagi õpilastega ja kõik ajasid omavahel juttu. Cassiet ei märganud keegi.
Ta hakkas raevukalt midagi märkmiku esikaanele kritseldama, püüdes jätta muljet, et miski muu teda ei huvita, ning tegi näo, et ta pole ainus, kes üksi istub.
„Sa oled uus?”
Tema ees istuv poiss oli end ringi keeranud. Noormehe naeratus oli siiralt sõbralik, aga samas silmipimestav, ning Cassiel oli tunne, et poiss teab hästi, kui võluvalt ta naeratab. Poisil olid lokkis šatäänid juuksed ja ehkki ta istus, polnud kahtlust, et ta on pikka kasvu.
„Sa oled uus,” kordas poiss.
„Jah,” vastas Cassie, ja omaenda värisev hääl vihastas teda. Aga noormees oli uskumatult kena… „Ma olen Cassie Blake. Kolisin hiljuti Californiast siia.”
„Ja mina olen Jeffrey Lovejoy,” ütles poiss.
„Oh,” sõnas Cassie