Salaring: Riitus. L. J. Smith
kollase maja juurde, mida kaunistasid tornid.
Kõrgel tornis sätendas päikesevalguses üks aken.
Cassie ei suutnud sellelt pilku pöörata, mõistmata ka ise, miks, sest keegi liikus talle palju lähemal, alakorruse akna taga. Seal võis olla raamatukogu või töötuba ja ruumis seisis tütarlaps. Tüdruk oli pikka kasvu ja sale, peaaegu vööni ulatuvate juustega, ja kui ta akna all paikneva laua kohale kummardus, varjasid juuksed tema näo. Cassie ei suutnud tema juustelt pilku pöörata. Tal oli tunne, et neisse on põimitud kuu- ja päikesevalgus – ning nende värv oli loomulik. Tumedaid juuri ei paistnud. Midagi nii kaunist polnud Cassie kunagi näinud.
Nad seisid lähestikku – Cassie otse akna taga kasvava korralikult pügatud heki ääres ja tüdruk majas, näoga tema poole, aga vaatas alla. Cassie jälgis teda võlutult, püüdes ära arvata, mida ta laua ääres teeb. Tüdruku käed liikusid graatsiliselt; ta tampis uhmris peituvat segu. Vürtse? Mis iganes kausis ka polnud, tüdruku ilusad saledad käed segasid kiiresti ja vilunult.
Cassiet valdas veider tunne… Ta soovis, et tüdruk kas või korra üles vaataks. Et ta lihtsalt aknast välja vaataks. Tal oli eelaimdus, et kui tüdruk seda teeb… peaks midagi juhtuma. Cassiel polnud aimugi, mis võiks järgneda, aga see tunne tõi kananaha ihule. Ta tajus, et tal on tüdrukuga tugev side… midagi veresuguluse taolist. Kui tüdruk kas või hetkeks pilgu tõstaks…
Hõika teda. Viska kiviga vastu akent, soovitas sisehääl.
Cassie oli valmis sobivat kivi otsima, aga märkas taas liikumist. Säravate juustega tüdruk keeras end ringi, otsekui vastaks kellelegi, kes ei mahtunud Cassie vaatevälja. Cassie nägi vilksamisi tema armsat õhetavat nägu – aga vaid sekundi murdosa jooksul. Seejärel pööras tüdruk talle selja ja tõttas minema, siidised juuksed seljal lehvimas.
Cassie hingas välja.
Kodu poole kõndides kinnitas ta endale, et oleks nii või teisiti käitunud naeruväärselt. Suurepärane viis naabritega tutvumiseks – pilduda kivikesi akendesse. Aga rusuv pettumuskoorem ei kergenenud. Miskipärast oli tal tunne, et järgmist võimalust ei pruugi tulla – tal ei jätkuks iial julgust end tüdrukule tutvustada. Kindlasti on temasugusel kaunitaril ka Cassieta piisavalt sõpru. Kahtlemata tungleb tema ümber palju austajaid, kes jäävad väljapoole Cassie orbiiti.
Päikeselise viktoriaanliku majaga võrreldes oli vanaema madal ruudukujuline maja veelgi armetum. Cassie lonkis nukralt rannajärsakule ja jäi silmitsema ookeani.
See oli sinine. Värv oli nii intensiivne, et seda oli raske kirjeldada. Vastu tumedat kaljuseina loksuvaid laineid vaadates läbis teda kummaline värin. Juuksed tuules lehvimas, püsis tema pilk hommikupäikeses sädelevatel laineharjadel. Ta tundis taas selle paigaga veresugulust. Justkui oleks miski rääkinud ta verega, sügava sisemusega. Mis saladust peitis endas see paik – ja see tüdruk? Ta oleks äärepealt saladuse jälile jõudnud…
„Cassie!”
Cassie vaatas ehmunult selja taha. Vana majatiiva uksel seisis vanaema ja hõikas teda.
„Kas kõik on korras? Jumal hoidku, tule kaljuservalt kaugemale!”
Korraks alla vaadanud, tundis Cassie peapööritust. Tema varbad ulatusid üle kaljuserva. „Ma ei taibanud, et võin kukkuda,” lausus ta taganedes.
Teda vaikides põrnitsenud vanaema noogutas. „Igatahes on sul aeg sisse tulla, ma teen sulle hommikusööki. Kas sa pannkooke armastad?”
Cassie noogutas kohmetult. Teda kummitas ikka veel ähmane mälestus unenäost, aga päris kindlasti oli enesetunne parem kui eelmisel õhtul. Ta astus vanaema järel sisse uksest, mis oli palju paksem ja raskem kui tänapäeva uksed.
„See on esialgse maja välisuks,” selgitas vanaema. Cassie märkas, et ta ei longanud enam. „Kas pole veider, et eesuksest saab otse kööki? Aga minevikus just nii need asjad käisid. Võta julgelt istet, pannkoogid on kohe valmis.”
Aga Cassie vaatas võlutult ringi. Sellist kööki nägi ta esmakordselt. Ruumis oli gaasipliit ja külmik – puidust köögiletil seisis isegi mikrolaineahi –, aga ülejäänud sisustus näis pärinevat filmi võttepaigalt. Ruumis domineeris hiiglaslik avatud kamin, mis oli omaette garderoobi suurune, ja ehkki praegu polnud kaminas tuld, näitas paks tuhakiht, et vahetevahel seda siiski kasutati. Kaminasse kinnitatud ristpuul rippus rauast katel. Kamina kohal olid reas kuivatatud lillekimbud ja ürdid, mis levitasid meeldivat aroomi.
Aga kamina ees askeldav naine…
Tavaliselt on vanaemad roosapõsksed ja mõnusad, pehme süle ja kopsaka pangaarvega. Sellel küürus ja kareda loomuga naisel olid hallid salgud ja silmatorkav sünnimärk põsel. Cassie pooleldi ootas, et naine astub raudkatla juurde ja hakkab segama selle sisu, omaette pomisedes: „Sega seda sodisegu! Pada tulel podisegu!”1
Välkmõttele järgnes häbi. Ära unusta, et see naine on su vanaema! pahandas ta endaga. Su ainus elav sugulane peale ema. Pole tema süü, et ta on vana ja kole. Nii et ära luura teda sellise pilguga. Ole ta vastu kena.
„Suur tänu,” ütles ta, kui vanaema asetas tema ette lauale taldriku palavate pannkookidega. Ja lisas: „Mis kuivatatud lilled sul seal kamina kohal ripuvad? Lõhnavad hästi.”
„Lavendel ja iisop,” vastas vanaema. „Kui sa kõhu täis saad, näitan sulle aeda – muidugi kui see sind huvitab.”
„Väga,” vastas Cassie siiralt.
Aga kui kõht oli täis ja vanaema Cassie aeda viis, erines seal avanev vaatepilt tema ettekujutusest. Ta nägi paari lille, aga üldiselt oli „aed” täis umbrohtu ja põõsaid – ridade kaupa ülekasvanud, hooletusse jäetud umbrohtu ja põõsaid.
„Oh, kui armas,” kiitis Cassie. Võib-olla oli vanaproua tõesti seniilne. „Väga omapärased… taimed.”
Vanaema heitis talle kavala muigel pilgu. „Need on ürdid,” selgitas ta. „See siin on sidrunmeliss. Nuusuta.”
Cassie võttis kätte südamekujulise lehe, mis sarnanes kortsus piparmündilehega, aga oli veidi suurem, ning nuusutas. Lehel oli äsja kooritud sidruni lõhn. „Lõhnab tõesti hästi,” ütles ta üllatunult.
„Ja see on prantsuse hapuoblikas – maitse.”
Cassie võttis väikese ümmarguse lehe ettevaatlikult kätte ja naksas hammastega pisikese tüki. Maitse oli terav ja värskendav. „Hea – nagu hapuoblikas!” sõnas ta naeratava vanaema poole vaadates. „Ja mis need on?” küsis Cassie erekollaste lillenuppude poole osutades ning hammustas lehe küljest veel ühe tükikese.
„Soolikarohi. Valgete karikakardega sarnanevad õied on tegelikult lõhnava soolikarohu omad. Lõhnav soolikarohi sobib hästi salatitesse.”
Cassies tärkas tõsine huvi. „Aga see seal?” Ta viitas käega kreemikasvalgetele lilledele, mis ronisid keerdudena mööda põõsaid ülespoole.
„Kuslapuu. Seda kasvatan ma ainult lõhna pärast. Mesilased armastavad seda, ja liblikad samuti. Kevadeti on siin sama tihe liiklus nagu New Yorgi metroo lõppjaamas.”
Cassie sirutas käe, et napsata aromaatne habras oksake, aga mõtles ümber. „Kas ma tohin… ühesõnaga, ma tahaksin mõned oksad oma tuppa viia. Muidugi kui sul midagi selle vastu pole.”
„Taevas halasta, võta nii palju kui tahad. Selleks nad siin ongi.”
Tegelikult pole ta üldse vana ja kole, mõtles Cassie kreemjasvalgeid lilli noppides. Ta on lihtsalt… teistsugune. Erinevuses pole midagi halba.
„Aitäh – vanaema,” lausus ta majja tagasi pöördudes. Hetk hiljem avas ta uuesti suu, et pärida kollase maja ja selle elanike kohta.
Aga vanaema oli juba mikrolaineahju juurde läinud ja selle kõrvalt midagi kätte võtnud.
„See on sulle, Cassie. Saadetis, mis tuli eilse postiga.” Ta ulatas Cassiele kaks brošüüri, mis olid pakitud paberisse, üks punasesse, teine valgesse.
New
William Shakespeare, „Macbeth” – tõlkinud Jaan Kross.