Tulemüür. Henning Mankell
oli hämmastunud.
„Sa pole lehekirjutistele ju kunagi eriti tähelepanu pööranud.”
„Seda küll, aga varem pole lehes ilmunud ka pilti, kus ma tütarlast löön.”
„Ta tappis ju inimese!”
„Minu meelest on see kõik muidugi väga ebameeldiv.”
„Läheb mööda. Tahtsin muide ainult kinnitada, et ühed rehvijäljed on Mobergi auto omad. See tähendab, et me oleme tuvastanud kõik jäljed peale ühe. Aga tundmatul autol on standardrehvid.”
„Siis teame, et keegi viis ta autoga sinna. Ja sõitis sealt hiljem minema.”
„Üks asi veel,” ütles Nyberg. „Käekott.”
„Mis sellega on?”
„Püüdsin aru saada, miks see oli seal, kus see oli. Aia ääres.”
„Ju see visati sinna?”
„Aga miks? Viskaja ei arvanud ju ometi, et me seda sealt üles ei leia.”
Wallander taipas, et Nybergil on õigus. See märkus oli väga tähtis.
„Sa mõtled, et miks ta seda kaasa ei võtnud? Juhul, kui ta lootis, et surnukeha ei suudeta tuvastada?”
„Umbes nii, jah.”
„Mis sa sellele küsimusele vastaksid?”
„See on juba sinu töö. Ma ainult räägin, kuidas asi oli. Kott oli alajaama uksest viieteistkümne meetri kaugusel.”
„Kas te leidsite sealt veel midagi?”
„Ei. Mingeid muid jälgi polnud.”
Jutuajamine lõppes. Wallander võttis viskipudeli, kuid pani selle kohe käest. Aitab küll. Kui ta nüüd edasi joob, siis ületab ta piiri. Seda ta ei tahtnud. Ta läks elutuppa. Keset päeva oli imelik kodus olla. Kas nii hakkabki olema, kui ta kunagi pensionile läheb? Mõte tekitas judinaid. Ta läks akna juurde ja vaatas välja Mariagatanile. Hakkas hämarduma. Ta mõtles arsti peale, kes täna tema juures käis, ja pangaautomaadi juures surnud mehe peale. Homme helistab ta kohtuarstile ja räägib Enanderi külaskäigust. Sellest, et too keeldus uskumast, et Falk suri infarkti. See ei muuda midagi. Aga ta on info vähemalt edasi andnud. Ta ei peaks kauem ootama.
Mõte libises sellele, mida Nyberg oli Sonja Hökbergi käekoti kohta öelnud. Tegelikult sai teha ainult ühe järelduse. Ja see äratas järsku tema uurija-vaistu. Kott oli seal, sest keegi oli tahtnud, et see üles leitaks.
Wallander istus diivanile ja mõtles kõik veel kord läbi. Surnukeha võib tundmatuseni moonutada. Eriti kui kasutada selleks tugevat elektrivoolu, mis kohe välja ei lülitu. Elektritoolil hukatav inimene hakkab seestpoolt keema. Sonja Hökbergi tapja teadis, et surnukeha tuvastamisega võib raskusi tekkida. Sellepärast jäeti kott maha.
Kuid see ei seletanud ikkagi, miks oli kott aia ääres maas.
Wallander alustas uuesti otsast peale. Ent koti asukoha küsimus jäi vastuseta. Ta jättis selle esialgu sinnapaika. Ta oli liialt kiirustanud. Kõigepealt tuli oodata kinnitust, et Sonja Hökberg tõepoolest tapeti.
Ta läks kööki tagasi ja keetis kohvi. Telefon vaikis. Kell oli saanud neli. Ta istus kohvitassiga laua äärde ja helistas uuesti politseimajja. Irene ütles, et ajalehed ja televisioon muudkui helistavad. Aga ta polnud Wallanderi telefoninumbrit neile andnud. See oli juba mõni aasta salastatud. Wallander mõtles jälle, et tema äraolekut võidakse tõlgendada süütundega, või arvatakse, et juhtunu häirib teda. Ma oleksin pidanud jääma, mõtles ta, ma oleksin pidanud iga viimase kui ajakirjanikuga rääkima ja ütlema, kuidas asi on. Et niihästi Eva Persson kui ka tema ema valetavad.
Nõrkushetk oli möödas. Nüüd hakkas ta tasapisi vihaseks saama. Ta palus Irenel teda Ann-Britiga ühendada. Tegelikult oleks tulnud alustada Lisa Holgerssonist ja tollele paar tõsist sõna öelda. Et ta ei lepi ülemuse kahtlustega.
Enne, kui Ann-Britt vastas, pani ta toru kiiresti hargile.
Ta ei tahtnud praegu kellegagi neist rääkida. Selle asemel valis ta Sten Widéni numbri. Telefoni võttis keegi tüdruk. Hobuste hooldajad vahetusid Stjärnsundi talus pidevalt. Wallanderil oli tihtipeale kahtlus, et Sten ei suutnud end tüdrukutest iga kord eemale hoida. Kui otsitav lõpuks telefoni juurde jõudis, oli Wallander oma helistamist peaaegu kahetsema hakanud. Aga ta oli päris kindel, et Sten Widén polnud lehepilte näinud.
„Ma mõtlesin läbi tulla,” ütles Wallander. „Aga mu auto on katki.”
„Kui tahad, siis võin ma sulle järele tulla.”
Nad leppisid kohtumise kokku kella seitsmeks. Wallander vaatas jälle viskipudelit. Kuid ta ei puudutanud seda.
Uksekell helises. Ta võpatas. Tal käis külalisi harva või peaaegu mitte kunagi. Kindlasti mõni ajakirjanik, kes oli ta aadressi välja nuhkinud. Ta pistis viskipudeli kappi ja tegi ukse lahti. Ent seal polnudki ajakirjanik. Uksel seisis Ann-Britt Höglund.
„Kas ma segan?”
Ta lasi Ann-Briti sisse ja keeras näo kõrvale, et alkoholilõhna tunda ei oleks. Nad istusid elutuppa.
„Ma olen külmetunud,” ütles Wallander. „Ma ei jaksa tööd teha.”
Ann-Britt Höglund noogutas. Kindlasti ta ei uskunud seda. Polnud ka mingit põhjust. Kõik teadsid, et Wallander tegi tööd, olgu tal palavik või mõni muu tõbi.
„Kuidas on?” küsis Ann-Britt.
Nõrkus on möödas, mõtles Wallander. Ehkki sügaval sisimas on seda veel alles. Aga ma ei kavatse seda välja näidata.
„Kui sa mõtled ajalehepilti, siis on asi loomulikult halb. Kuidas saab fotograaf märkamatult meie ülekuulamisruumini jõuda?”
„Lisa on väga mures.”
„Ta peaks kuulama, mis mul öelda on,” ütles Wallander. „Ta peaks mind toetama. Mitte kohe uskuma, et ajalehel on õigus.”
„Aga pildile on ju raske vastu vaielda.”
„Seda ma ei teegi. Ma lõin teda, sest ta läks oma emale kallale.”
„Sa tead muidugi, et nemad räägivad teist juttu.”
„Nad valetavad. Aga sa võib-olla usud neid?”
Ann-Britt Höglund raputas pead.
„Küsimus on selles, kuidas nende valetamist paljastada.”
„Kes selle taga on?”
Vastus tuli kiiresti ja kindlalt.
„Ema. Ma usun, et ta on kaval. Ta näeb võimalust tähelepanu tüdruku teolt kõrvale juhtida. Ja nüüd, kui Sonja Hökberg on surnud, saavad nad ju kõik tema süüks ajada.”
„Verist nuga mitte.”
„Ka seda. Ehkki see leiti tänu Evale, võib ta ometigi öelda, et Lundbergi lõi noaga Sonja.”
Wallander mõistis, et Ann-Britil oli õigus. Surnud ei saa rääkida. Lisaks suur värviline foto politseinikust, kes oli tüdruku põrandale pikali löönud. Pilt oli veidi ähmane. Ent sellel kujutatu ei jätnud mingit kahtlust.
„Prokurör on nõudnud kiiremas korras asja uurimist.”
„Kes?”
„Viktorsson.”
Wallanderile ta ei meeldinud. Uus prokurör oli tulnud Ystadi alles augustis. Wallanderil oli temaga juba nii mõnigi tõsine kokkupõrge olnud.
„Sõna sõna vastu.”
„Kui jätta kõrvale, et kaks sõna ühe vastu.”
„Kummaline, et Eva Persson ei salli oma ema,” ütles Wallander. „See tuli nii selgesti välja, kui ma tüdrukuga rääkisin.”
„Küllap on ta aru saanud, et tema lood on nii või naa halvasti. Ehkki ta on alaealine ega lähe vangi. Sellepärast teeb ta emaga ajutiselt vaherahu.”
Wallander