Tulemüür. Henning Mankell
raputas pead.
„Mina tegin selle pildi.”
Wallander taipas, et mehe nägu oli talle viimaselt pressikonverentsilt meelde jäänud.
„Te mõtlete selle all, et te hiilisite salaja koridori?”
Harald Törngren oli umbes kolmekümneaastane. Tal oli piklik nägu ja lühikeseks lõigatud juuksed. Ta naeratas.
„Ma otsisin tegelikult WC-d ja keegi ei takistanud mind.”
„Mida te tahate?”
„Kavatsesin anda teile võimaluse pilti kommenteerida. Ma tahan intervjuud teha.”
„Te ei kirjuta nagunii seda, mida ma räägin.”
„Kust te teate?”
Wallander mõtles, kas peaks Törngreni pikalt saatma. Samal ajal pakkus olukord ka üht võimalust.
„Ma tahan, et keegi juures oleks,” ütles ta. „Keegi, kes seda kuulab.”
Törngren naeratas endiselt.
„Intervjuu tunnistaja?”
„Mul on ajakirjanikega halvad kogemused.”
„Kui soovite, siis võite omale kas või kümme tunnistajat võtta.”
Wallander vaatas kella. Viie minuti pärast pool kaheksa.
„Saate pool tundi, mitte rohkem.”
„Millal?”
„Kohe praegu.”
Nad läksid sisse. Irene teatas, et Martinsson on juba kohal. Wallander käskis Törngrenil oodata ja läks Martinssoni kabinetti. Kolleeg istus arvuti taga ja kirjutas. Wallander seletas oma tuleku põhjuse kiiresti ära.
„Kas sa tahad, et ma võtan maki kaasa?”
„Aitab sellest, kui sa seal oled. Ja mäletad hiljem, mis ma rääkisin.”
Martinsson lõi järsku kõhklema.
„Sa ei tea, mida ta küsida kavatseb?”
„Ei. Aga ma tean, mis juhtus.”
„Ära nüüd põlema mine.”
Wallander üllatus.
„Kas ma räägin seda, mida ma ei mõtle?”
„Vahel tuleb ette.”
Wallander taipas, et Martinssonil on õigus.
„Ma mõtlen selle peale. Lähme nüüd!”
Nad istusid ühte väiksemasse koosolekutuppa. Törngren tõstis väikese maki keset lauda. Martinsson hoidis end tagaplaanile.
„Ma rääkisin eile õhtul Eva Perssoni emaga,” ütles Törngren. „Ta on otsustanud teie kohta politseile avalduse teha.”
„Mille pärast?”
„Peksmise pärast. Mis te selle kohta ütlete?”
„Mingist peksmisest polnud juttugi.”
„Nemad nii ei arva. Pealegi on mul pilt.”
„Kas tahate teada, mis juhtus?”
„Kuulaksin meelsasti teie versiooni.”
„See pole versioon. See on tõde.”
„Sõna sõna vastu.”
Wallander taipas, et oli mässinud end lootusetusse üritusse ja kahetses oma otsust. Kuid nüüd oli juba liiga hilja. Ta rääkis, kuidas asi oli. Eva Persson läks ootamatult oma emale kallale. Wallander püüdis vahele astuda. Tüdruk oli täitsa metsik. Siis andis ta tüdrukule kõrvakiilu.
„Ema ja tütar mõlemad vaidlevad vastu ja ütlevad, et see polnud nii.”
„Igal juhul nii see oli.”
„Kas teie meelest tundub usutav, et tüdruk oleks oma ema löönud?”
„Eva Persson oli veidi enne seda tapmise üles tunnistanud. Olukord oli pingeline. Niisugusel puhul võib ootamatuid asju juhtuda.”
„Eva Persson ütles mulle eile, et teda sunniti üles tunnistama.”
Wallander ja Martinsson vahtisid teineteisele otsa.
„Sunniti?”
„Nii ta ütles.”
„Kes teda oleks sundinud?”
„Need, kes teda üle kuulasid.”
Martinsson oli vihaseks saanud.
„See on täiesti jabur jutt!” ütles ta. „Sundimine ei kuulu kindlasti meie ülekuulamismeetodite hulka!”
„Nii ta igal juhul rääkis. Nüüd on ta kõik tagasi võtnud. Tema jutu järgi on ta süütu.”
Wallander vaatas üksisilmi Martinssoni, kes rohkem ei öelnud midagi. Wallander ise oli nüüd täiesti rahulik.
„Eeluurimine pole veel kaugeltki lõppenud,” lausus ta. „Eva Persson on kuriteoga seotud. Kui ta on otsustanud oma tunnistuse tagasi võtta, ei muuda see sisuliselt midagi.”
„Te tahate öelda, et ta valetab?”
„Ma ei taha sellele küsimusele vastata.”
„Miks mitte?”
„Sest see oleks käimasoleva uurimise kohta andmete avaldamine. Uurimise huvides ei saa niisuguseid andmeid avaldada.”
„Aga te väidate, et ta valetab?”
„Need on teie sõnad. Mina rääkisin, mis tegelikult toimus.”
Wallander nägi vaimusilmas juba pealkirju. Aga ta teadis, et toimib praegu õigesti. Eva Perssoni ja tema ema kavalus ei vii neid kuhugi. Ka liialdatud ja üliemotsionaalsed õhtuleheartiklid ei tule neile kasuks.
„Tüdruk on väga noor,” ütles Törngren. „Ta ütleb, et sattus sellesse traagilisse sündmusse oma vanema sõbra mõjul. Kas see ei tundu teile tõenäoline? Et Eva Persson räägib tegelikult tõtt?”
Wallander kaalus kiiresti, kas rääkida Sonja Hökbergist. Uudis polnud veel avalikuks saanud. Aga ta ei saanud seda teha. Ometigi andis see talle eelise.
„Mida te „tõenäolise” all silmas peate?” küsis ta.
„Et Eva Persson räägib tõtt. Et tema vanem kaaslane meelitas ta kaasa.”
„Lundbergi mõrva ei uuri teie ega teie ajaleht. Seda teeme meie. Kui te soovite mingeid järeldusi ja otsuseid teha, siis ei saa teid selle juures loomulikult keegi takistada. Tegelikkus osutub eeldatavasti teistsuguseks. Aga selle jaoks lehes muidugi nii palju ruumi ei ole.”
Wallander lõi peopesad vastu lauda, andes märku, et intervjuu on lõppenud.
„Aitäh, et nõustusite oma aega kulutama,” ütles Törnberg ja võttis laua pealt maki.
„Martinsson saadab teid välja,” vastas Wallander ja tõusis püsti.
Ta ei andnud fotograafile kätt, vaid astus lihtsalt ruumist välja. Samal ajal kui ta posti järel käis, püüdis ta järele mõelda, kuidas jutuajamine Törngreniga välja oli kukkunud. Kas midagi vajalikku jäi ütlemata? Kas ta oleks pidanud end teisiti väljendama? Saabunud posti kaenlas hoides läks ta kohvitassiga oma kabinetti. Ta jõudis järeldusele, et jutuajamine Törngreniga õnnestus. Ehkki ta ei teadnud loomulikult, kuidas see kõik lehes välja hakkab nägema. Ta istus laua äärde ja lehitses saabunud kirjad läbi. Seal polnud midagi nii tähtsat, mis poleks võinud oodata. Siis meenus talle eelmisel päeval tema juures käinud arst. Wallander otsis lauasahtlist märkmepaberite hulgast Lundi kohtuarsti telefoninumbri ja helistas. Tal vedas, ta sai asjaga tegeleva patoloogi kohe kätte. Wallander rääkis lühidalt Enanderi külaskäigust. Patoloog kuulas ja kirjutas Wallanderi jutu üles. Ta lubas tagasi helistada, kui uued andmed peaksid mingil moel mõjutama juba läbi viidud kohtuarstlikku uurimist, ja nad lõpetasid kõne.
Kell kaheksa tõusis Wallander püsti ja