Tulemüür. Henning Mankell
Kes Tynnes Falk õieti oli, jäi endiselt väga ähmaseks. Wallander otsis Martinssoni ettekande välja ja valis seejärel Lundi kohtuarstide telefoninumbri. Samal ajal kuulatas ta kogu aeg, kas koridorist ei kosta juba Ann-Briti samme. Tõelist huvi pakkus talle vaid jutuajamine Eva Perssoniga. Tynnes Falk oli surnud südameinfarkti. Seda asjaolu ei muutnud ka murelik naine, kes arvas oma surnud mehe ümber vaenlasi nägevat. Ta rääkis veel kord arstiga, kes Tynnes Falki oli lahanud, ja andis edasi, mida oli naiselt kuulnud.
„Pole sugugi haruldane, et südameinfarktid tulevad nagu selgest taevast,” ütles patoloog. „See mees, kes meile toodi, oli just nimelt infarkti surnud. Lahkamine kinnitas seda. Asja ei muuda see, mida sa mulle varem rääkisid, ega ka sinu praegune jutt.”
„Ja peahaav?”
„See tekkis siis, kui ta asfaldile kukkus.”
Wallander tänas ja pani toru hargile. Silmapilguks tundis ta mingit ebamäärast rahutust. Marianne Falk oli veendunud, et Tynnes Falk oli murelik.
Siis avas Wallander uuesti Martinssoni ettekande. Tal polnud aega inimeste pettekujutluste üle mõtiskleda.
Ta tõi kööginurgast kohvi. Kell oli juba peaaegu pool kaksteist. Martinsson ja Hansson olid ikka veel väljas. Keegi ei teadnud, kuhu nad läksid. Wallander pöördus oma tuppa tagasi. Ta lehitses telefoninumbritega märkmepaberid veel kord läbi. Anita American Expressist ei olnud helistanud. Wallander läks akna alla ja vaatas välja, veetorni poole. Mõned varesed tegid lärmi. Ta oli kannatamatu ja ärritatud. Sten Widéni lahkumisotsus tegi talle muret. Oli tunne, nagu oleks ta kistud võistlusse, mida ta ei saa võita, aga kus ta ometi ei tahtnud kaotajaks jääda. Mõte oli tegelikult ebaselge. Aga ta teadis, mis teda häiris. Tunne, et aeg libiseb tal lihtsalt käest.
„Ma ei saa niimoodi jätkata,” ütles ta valjusti. „Varsti peab midagi juhtuma.”
„Kellega sa räägid?”
Wallander pööras ringi. Ukseavas seisis Martinsson. Wallander polnud tema tulekut kuulnud. Politseimajas ei liikunud keegi teine nii vaikselt kui Martinsson.
„Iseendaga räägin,” vastas Wallander kindlalt. „Kas sul ei tule seda ette?”
„Ma räägin unes, nagu mu naine ütleb. See teeb võib-olla sama välja?”
„Mida sa tahtsid?”
„Kontrollisin registrist üle kõik need, kellel on alajaama võti. Politseiregistris pole neist kedagi.”
„Seda me ei oodanudki,” ütles Wallander.
„Ma olen püüdnud aru saada, miks värav lahti murti,” sõnas Martinsson. „Minu arust on siin ainult kaks võimalust. Esiteks see, et väravavõti oli puudu. Või siis tahab keegi anda meile vihjet, millest me veel aru ei saa.”
„Mis see võiks olla?”
„Huligaansus, vandalism. Ma ei oska öelda.”
Wallander raputas pead.
„Rauduks oli võtmega lahti keeratud. Nii palju kui ma aru saan, on veel üks võimalus: värava murdis lahti keegi teine, mitte see, kes raudukse avas.”
Martinsson vaatas teda mõistmatult.
„Kuidas sa seda seletad?”
„Ma ei seletagi. Ma pakun alternatiivi.”
Jutuajamine soikus. Martinsson läks minema. Kell oli saanud kaksteist. Wallander ootas. Viis minutit enne kella poolt ühte tuli Ann-Britt.
„Kiirustamises ei saa seda Perssoni-tüdrukut küll süüdistada,” ütles ta. „Kuidas võib üks noor inimene nii aeglaselt rääkida?”
„Võib-olla kartis ta midagi valesti öelda,” arvas Wallander.
Ann-Britt istus külastajatoolile.
„Ma küsisin seda, mida sa palusid,” alustas ta. „Ta ei näinud mingit hiinlast.”
„Ma ei öelnudki, et hiinlane. Ma ütlesin „asiaat”.”
„Nii või naa polnud ta kedagi näinud. Nad vahetasid kohad, sest Sonja ütles, et aknast tuul tõmbab.”
„Kuidas ta küsimuse peale reageeris?”
Ann-Briti ilme oli murelik.
„Täpselt nii, nagu sa arvasid. Ta ei oodanud seda küsimust. Ja tema vastus oli puhas vale.”
Wallander lõi peopesaga vastu lauda.
„Siis me teame,” ütles ta. „Restorani tulnud mehega on mingi seos olemas.”
„Milline seos?”
„Seda me veel ei tea. Aga see polnud tavaline taksomõrv.”
„Ma ei saa ainult aru, kuidas me edasi peaksime tegutsema.”
Wallander rääkis American Expressi telefonikõnest, mida ta parajasti ootas.
„See annab meile nime,” sõnas ta. „Ja kui meil on nimi käes, siis oleme sellega juba suure sammu edasi astunud. Ma tahan, et sa käid vahepeal Eva Perssoni juures kodus. Ma tahan, et sa vaatad ta toa üle. Ja kus tema isa on?”
Ann-Britt lehitses oma pabereid.
„Isa nimi on Hugo Lövström. Isa ja ema ei ole abielus.”
„Kas ta elab siin?”
„Kuuldavasti elab ta Växjös.”
„Mis tähendab „kuuldavasti”?”
„Tütre jutu järgi on ta joodik ja kodutu. See tüdruk on otsast otsani vihkamist täis. Raske on öelda, kas ta vihkab isa veelgi rohkem kui ema.”
„Kas neil omavahel mingit kontakti on?”
„Tundub, et mitte.”
Wallander mõtles järele.
„Me pole küllalt sügavale läinud,” ütles ta. „Peame leidma, mis kõige selle taga on. Võib-olla ma eksin ja tänapäeva noored, mitte ainult poisid, ei pea tapmist tõesti millekski eriliseks. Siis ma annan alla. Aga praegu ma sellega veel päriselt ei lepi. Miski peab olema neid nii kaugele viinud.”
„Äkki peaksime seda kolmikdraamana käsitlema,” lausus Ann-Britt.
„Mis mõttes?”
„Võib-olla tuleks meil Lundbergi natuke lähemalt uurida?”
„Miks? Nad ei võinud ju teada, milline taksojuht tellimise peale kohale tuleb.”
„Sul on muidugi õigus.”
Wallander märkas, et Ann-Britt mõtles millegi peale. Ta ootas.
„Ehk tuleks asi teistpidi pöörata,” ütles Ann-Britt Höglund mõtlikult. „Äkki oli see siiski impulsiivne tegu. Nad tellisid takso. Meil õnnestub võib-olla välja uurida, kuhu nad sõita tahtsid. Aga oletagem, et üks neist, või vahest ka mõlemad, reageerisid, kui nad nägid, et taksojuht on Lundberg.”
Wallander sai tema mõttekäigust aru.
„Sul on õigus,” ütles ta. „See võimalus on olemas.”
„Tüdrukud olid relvastatud. Me teame seda. Neil oli haamer ja nuga. Mingi relv on iga noore kotis või taskus varsti juba standardvarustus. Tüdrukud nägid, et taksot juhib Lundberg. Ja tapsid ta. See võis nii olla. Ehkki see on muidugi kõigest mõttearendus.”
„Mitte rohkem kui muud teooriad,” katkestas teda Wallander. „Vaatame järele, kas meil on Lundbergiga varem kokku puutumist olnud.”
Ann-Britt tõusis ja läks kabinetist välja. Wallander tõmbas kirjaploki lähemale ja püüdis Ann-Briti jutust kokkuvõtet teha. Kell sai üks, aga ta polnud enda meelest kuhugi jõudnud. Kõht oli tühi ja ta läks kööginurka vaatama, kas mõni võileib on veel alles. Seal valitses tühjus. Ta haaras jope ja astus politseimajast välja. Seekord võttis ta mobiiltelefoni kaasa ja andis Irenele korralduse American Expressi kõne edasi suunata. Ta läks politseimajale kõige lähemal asuvasse lõunarestorani. Ta märkas, et inimesed tundsid ta ära. Kindlasti