Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
liikuma?” „Ee, jah.” Bill vaatas Meganile ja seejärel Laurenile otsa ja pilgutas Meganile silma. „Tere, Megan. Rõõm sind näha.” Megan naeratas mehele häbelikult. See polnud tema tavapärane sajavatine loomasõbranaeratus, pani Rachel tähele. Megan pööras pilgu ära ja oli ametis nende väikese koerakarja automaatustest eemalhoidmisega. „Kuulge, teate.” Lauren keeras ringi ja osutas Rachelile. „Rachel loodab Doti varjupaigakoertele uusi kodusid leida, ja kas te ei öelnud paar päeva tagasi, et tahaksite koera võtta? Et hakata jälle tervisejooksu tegema?”
„Nagu sa tead, Lauren, olen ma väga hõivatud,” alustas Bill, kuid Lauren ei kuulanud.
„Minge nüüd, teie seltsielu ei neela nii palju aega! Te võite koera töö juurde kaasa võtta – te ju teate, et doktor Carthyl pole midagi selle vastu – ja siis temaga lõuna ajal jalutada ning anda head värskes õhus liikumise eeskuju. Tegelikult võiksime mingi lõunaklubi moodustada – mina tuleksin küll teiega välja.”
„Lauren …” Billi kena nägu omandas lootusetu ilme, nagu oleks ta ennegi üritanud tagajärjetult Laureni ladusat jutuvoolu katkestada.
„Lubage ma annan teile ülespanemiseks kuulutuse,” ütles Rachel hetke ära kasutades ja viimast kuulutust tohtrile ulatades. Sellel oli Chesteri, pikkade kõrvade ja tähniliste jalgadega armsa springerspanjeli foto.
„Oo! „Mina olen Chester,”” luges Lauren väikesele publikule, kes nüüd fuajees nende ümber kogunes. „„Mu omanikud kolisid korterisse, kus minule ruumi ei ole, sestap jätsid nad mu tänavale ja sidusid vana prügikonteineri külge kinni. Ma ei tea, kuhu nad läksid, aga loodan, et siin on keegi, kes ihkab tingimusteta armastust. Viin teid hea meelega jalutama, aitan teil palli visata ja soojendan põlve, kui mind öösel kušeti peale lubate. Palun helistage Meganile või Rachelile, ja nad räägivad teile minust kõik.””
Lauren tõstis Rachelile õudust väljendava pilgu. „Nad sidusid ta konteineri külge kinni?”
„Ilmselt.”
Laureni suur suu vajus ammuli. „See on jube.” Ta pöördus arsti poole värske innuga. „Ta on teile ideaalne, doktor Harper. Ma lausa näen teid pargis kõndimas, pikk sall kaelas ja truu koer Chester kõrval karglemas.” Ta vakatas ja jätkas: „Teate, nõnda saab ka inimestega tuttavaks. Nii paljudes raamatutes kohtuvad inimesed elu armastusega, kui nende koerad pargis kaklema lähevad. Mitte et teil selles asjas abi vaja oleks,” lisas ta teadja moega.
„Andke Laurenile andeks,” vabandas Bill. „Ta vaatab palju Hugh Granti filme.”
„Milleks vaadata filme, kui võid vaadata seda, mis toimub siin, oskan ma vaid öelda!” Lauren kahmas mehe käest kuulutuse. „Ma panen selle üles siia, kus kõik seda näevad. Jalutama kutsuva reklaami kõrvale.” Ta läks teadetetahvli juurde, võttis paar vana kuulutust maha, pani Chesteri otse tahvli keskele ning suunas kõik kollased nooled temale. „Nii. Tore. Kas sa võiksid nüüd palun arvutit vaadata?” palus Bill käega läbi juuste tõmmates. „Muidugi!” Ajakirjalauakese ja mõne ooteruumis tatsuva väikelapse vahel loovides puges Lauren registraatorilaua taha. „Oi, te läksite valele leheküljele – tellisite uuesti kõik puhastusvahendid.” Bill tegi suu lahti, et vastu vaielda, kuid laiutas siis Racheli poole käsi.
„Mida ma oskan öelda? Jutul ei tule lõppu, aga jah, ma olen koeravõtmisele mõelnud.” „Imetore! Kas näeme koertekodus?” küsis Rachel ja tundis end taas pigem endise elukutselise tehingusõlmijana kui võhikust algaja koerajalutajana. „See tähendab, kui teil on varjupaigakoera võtmisega tõsi taga. Ta võite alati meie jutule tulla. Me ei hammusta.” „Meie koerad ka ei hammusta,” lisas Megan oma tavapärase häälega, aga justkui piuksudes. „Homme on tal poolik päev,” hõikas Lauren leti tagant. „Vabandust, doktor Harper, aga te ju teate, milline te olete. Keegi peab teid tagant tõukama.” Mees keeras ringi, et naise poole silmi pööritada, kuid Lauren tõstis käed otsekui kutsikakäpad ja tegi kurva näo. „Vaene väike Chester. Ta võiks koos minuga siin laua taga olla,” ütles naine. „Mu küpsiseid valvata. Et Diane ei saaks neid näpata.” Apteegi poolelt kostis kauge pahameelemühatus.
„Ma helistan teile ja lepin aja kokku.” Mees sirutas käe, et Racheli kätt suruda, ja Rachel nautis hetkeks tunnet, mille mehe tugev kuiv käepigistus ja otsene silmside tekitasid. Ta märkas mehe kena välimust, kuid tema sisimas ei liigahtanud miski. Lihtsalt tähelepanek, et siin kandis ei kanna keegi nii ilusaid särke, nagu on Oliveril. „Kuulge, andke andeks, et ma minema torman, aga mind ootab kaks veel tuvastamata patsienti.” „Nägemist!” ütles Megan kähedalt.
Rachel noogutas ja naeratas mehele. „Peatse nägemiseni.”
Koerad nihelesid fuajees, nääklesid tasa nagu tüdinud lapsed – välja arvatud Gem, kes ootas tavapärases asendis, pikk koon valgetel käppadel. „Lähme nüüd koju,” ütles Rachel. „Tule, Megan.”
„Ma juhin teie kuulutusele kindlasti tähelepanu,” lisas Lauren neile päikeseliselt naeratades. Sellal kui ta rääkis, klõbistasid tema sõrmed osavalt klahve. „Meie siin perearstikeskuses oleme osavad vabatahtlikke värbama. Publikul pole pääsu.”
Ta pilgutas silma, ja kui Rachel automaatuste poole sammus, tuli päike välja ning pani kuldsed nartsissid hallidel peenardel särama.
7
Natalie tegi kolme asja korraga, ja selles oli ta väga osavaks muutunud pärast seda, kui teda oma meeskonna juhiks edutati, ka arvas Natalie, et see peaks kasuks tulema, kui ta emaks saab. Ta kohendas GreenPea kuuenda korruse ülimoodsas vetsus oma meiki, mõtles samal ajal, mida rääkida Selinale uute maheküpsiste kampaania müügijuttudest, mida oli just kuulnud, ning hoidis samas silma peal mobiiltelefonil, mis oli tema käekotis, juhuks kui reklaamimeeskond peaks helistama ja teatama kavandatud turuosa arvud, mida ta oli palunud. Natalie teadis, et telefoni kaasavõtmine vetsu on kohutav harjumus, kuid seda tegid kõik turundustöötajad. Nad kõik kartsid liialt seda, et ei saa õigel ajal telefonile vastata. Köögipoolel liikus kumu – kontorijuhataja Andrea kaudu, kellel olid kõrvad nagu radarid ja kelle laud asus bossi laua läheduses –, et peakontor „restruktureeritakse”, ja Natalie oli küllalt nutikas teadma, mida see tähendab: vallandamisi. Ta pani huultele läiget ja uuris, ega seda pole hammastele läinud. Tema meeskond oli hea ja kolmel viimasel koosolekul äramärkimist leidnud, kuid Natalie teadis, et oht varitseb ikkagi. Tema tegeles suurema osaga mahepõllunduslikest firmatoodetest, mida GreenPea arendas, kuid möödunud aastal oli GreenPea ostnud ära väiksema firma, ja sellega koos tuli verivärske turundusdirektor, kes oli töötanud USAs WholeFoodsis. Ja selle järgi, mida Natalie oli Andrealt kuulnud, ei kavatsenud Jason kauaks kolmandale korrusele jääda.
Meik tehtud, asus Natalie neljanda töö kallale. Ta heitis kiire pilgu kabiinidele, ja nähes, et on üksi, lipsas uksest kõige kaugemasse ning soris kotis, et ovulatsioonitestrit leida.
Kui üritasid rasedaks jääda, kadus kehafunktsioonide suhtes igasugune viktoriaanlik tagasihoidlikkus. Neil päevil kulutas Natalie mitmesuguste kehanõrede uurimisele rohkem aega, kui vaimselt terve inimene pidanuks. Natalie rebis kilepakendi katki ja valmistus valget testripoolt sihtima, arutades, millisel viljakusmurede hetkel oli ta viimase väärikuseriisme kaotanud.
Ta pani testile uuesti otsiku peale, toetus vetsupotikaanele ja ootas, kuni tillukeses aknas ilmusid nähtavale jooned. Natalie’l polnud tegelikult ovulatsioonitestrit vaja: ta teadis tänu hullumeelsele temperatuurimõõtmisele, millal munarakk peaks potsatama, nagu Johnny ütles, kuid salajas meeldis talle näha, kuidas topeltjoon kuju võttis. Erinevalt rasedustestrist andis ovulatsioonitester alati kaks joont. Natalie polnud rasedustestris kunagi kahte võlujoont näinud.
Nojah, kui üks kord välja arvata. Ühel pühapäevahommikul, kolmandal kuul pärast seda, kui tema ja Johnny proovima hakkasid, oli ta voodist välja hiilinud, testrile pissinud, ehkki oli vara, liigagi vara, et kindlalt teada, ja sellal kui ta hambaid pesi, et kaht piinavat minutit täita, ilmusid tema hämminguks nähtavale kaks roosat joont. Natalie tundis, kuidas vannitoa põrand jalge alt kaob ja veri kõrvades taob. Nad olid hakkama saanud! Nad olid lapse eostanud!
Ta lausa lendas allkorrusele,