Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
kössi tõmbudes, kui Angel Hair & Heavenly Beauty salongist mööda sõitis – tööstuspiirkonna suurde lemmikloomakauplusse, vaimusilma ees nägemused sellest, mille Toffee järgmiseks hävitab. Juba oli Zoe ilma jäänud ühest paarist FitFlopi jalavarjudest ja kaugjuhtimispuldist. Ta parkis auto esimesele vabale kohale ja valis kümnendat korda pärast poiste naasmist Davidi numbri, kuid mees ei vastanud. See Zoe’t ei üllatanud: viimasel ajal oli David hakanud valima, millistele kõnedele ta vastab ja millistest ei tee väljagi, sest on „koosolekul”. David oli alati selline olnud, aga nüüd hakkas Zoe arvama, et mees on numbri ära vahetanud. Zoe nõjatus seljatoele ja tundis, kuidas kõht esimestes paanikavõbinates krampi tõmbub. Aeg läks. Mida ta peaks tegema? Kellelt abi küsima? Ühelgi tema sõbral polnud koera ja asi polnud niikuinii koertes, vaid temas endas, Davidis ja poistes. Zoe sundis end kolm korda sügavalt hingama, et vaigistada rinda tulvavat hüsteeriat, mis ähvardas teda lämmatada. Nüüd, kus Davidi äraminek ei paistnud enam keskea kriisina, millest mees toibub, vaid sellest oli saanud karm reaalsus, tulid ja läksid need hood üha sagedamini ja neid oli poiste eest üha raskem varjata. Kuid Zoe pidi neid varjama. Ta pidi välja nägema nii, nagu saaks hakkama sama hästi kui varem.
Ta tõmbas päikesekatte alla ja vaatas end meikimispeeglist, nagu vaataks sõpra. „Lihtsalt mine ja osta, mida sul praegu vaja on,” ütles ta oma poolhullunud peegelpildile. „Seda, mida on vaja, et Toffee paigal püsiks ja õnnelik oleks. Siis võid Davidile helistada, talle öelda, et see käib sul üle jõu, ja …”
Zoe ei lõpetanud lauset. Ma pean iseendaga rääkimisele lõpu tegema, mõtles ta. Hullunud ilme kadus laia vahega pruunidest silmadest, mis peeglist vastu vaatasid ja teda peaaegu kaastundlikult uurisid. Nii Zoe kui ka tema peegelpilt teadsid, et ja-le ei järgne midagi.
Poisid tahtsid koera. Oleks ülekohtune kutsikat minema saata. Kui Zoe sunnib Davidit looma tagasi võtma, on ta nagu Cruella de Vil. Ta peab lihtsalt hakkama saama, nii hästi kui võimalik.
Esimene asi, mida Zoe ostukäru uksest sisse lükates märkas, oli ajakiri, milles anti „lollikindel juhis kutsika majjavõtmiseks”, ja sattunud esimesele kasulikule infokillule pärast Toffee saabumist, hakkas ta poes ringi käima, ajakiri lahti, ja pistis kärusse kõik, mis kirjas oli: kaela- ja jalutusrihm, kutsikatoit, korv, korvipadi, kast puhtusepidamisharjumuste kujundamiseks, närimiskondid, mänguasjad, kenad kaisuloomad, et Toffee end öösiti nii üksildasena ei tunneks.
Veerand tundi hiljem oli ta kassas ja vaatas õudusega, kui kalliks kutsika pidamine läheb, veel enne kui oled ta isegi loomaarsti juurde viinud. Selle kõrval tunduvad lapsed odavad, mõtles Zoe, arutades, kas tal ikka on koera magamiskotti vaja. Ta taipas südamevärinal, et peab igal juhul Davidile helistama: selle kõige kinnimaksmiseks raha juurde küsima. Kui ta mehe kätte saab.
Zoe meenutas, millist südantsulatavat vaatepilti pakkus Toffee, kui ta vesises hommikuvalguses ärkas ja leidis, et kutsikas on end tema õlaõnarusse surunud; looma kuum hingeõhk pahises Zoe’le kõrva ja üks käpp oli vastu tema rinda, nagu oleks naine koerakese kadunud emme. Nad mõlemad magasid kušetil pärast seda, kui kutsika hale nutt oli sundinud Zoe’t alumisele korrusele minema. Kutsikas oli nii õrn ja pehme, et Zoe andis vaibale tehtud loigu andeks.
Toffee on tõesti armas, mõtles Zoe tšekki sellele pilku heitmata kotti pistes ja käru väljapääsu poole lükates. Ja kui raske labradori õpetamine ikka olla saab? Nad töötavad juhtkoertena ja lülitavad kurtide eest veekanne välja, eks ole. See nõuab vaid veidi korraldamist. Zoe telefoni äratuskell helises. Tund oli peaaegu möödas.
„Oi! Majja tuli kutsikas?” küsis kuulutustahvli juures seisev Austraalia tüdruk, viis-kuus koera jalge ümber kobaras. Nad ei nurunud, ehkki neid ümbritses nii palju maiustusi ja toitu. Zoe vaatas oma kraamihunnikut. „Õigupoolest hamster. Auahne loom.” Tüdruk naeris ja pikka kasvu naine, kes temaga koos oli, pani viimased nööpnõelad kuulutuse nurkadesse. Sellel oli punase-valgekirju basseti pilt, kortsulisel hagijanäol traagiline ilme. Koera nägu olnukski traagiline, kui tal poleks jõuluvanamütsi peas olnud. „Kas su külmkapis on ruumi?” luges Zoe, suutmata kiusatusele vastu panna. „Oo! Äkki peaks küsima: „Kas su kamina ääres on ruumi”?” „Ei, Bertie prioriteet on külmkapp. Ükskõik kes tema uus emme ja issi ka pole, peavad nad külmkapile luku muretsema.” Austraallanna naeratas. „Aga ma võin kihla vedada, et teda saab poole vorstipakiga ükskõik mida tegema õpetada: ta pole üldse rumal! Bassetid on kõige armsamad koerad, lastega suurepärased, tõeliselt rahulikud … Ega teie kutsikas äkki sõpra vaja?” Zoe naeris ja see kõlas üsna hullumeelselt. „Ei! Ta on mul alles ühe päeva olnud ja juba istub mulle pähe.” „Armas! Mis tõugu ta on? Kui vana?” Tundus, et naisele pakub see siirast huvi. „Toffee on nagu vetsupaberipakilt maha astunud. Ma ei tea täpselt, kui vana,” tunnistas Zoe, „ta toodi kingituseks.” Kaks naist vaatasid teineteisele otsa ja Zoe’le tundus, et heledapäise tüdruku laubale tekkis põgus pahameelekorts. Ta silmitses veel kord kuulutuse logo ja taipas, et naised on Rosehilli tee äärsest varjupaigast: telefoninumbrite järgi otsustades Rachel ja Megan. Tegelikult oli lehe allserva trükitud lause „Koerad on paremat väärt – ära vii neid kingituseks”. „Ei!” ruttas ta lisama. „Ei, mitte mina ei saanud kutsikat kingiks, vaid mu mees … endine mees kinkis ta lastele. Mul polnud sellest aimugi, see tähendab, nüüd kus mul on Toffee, ma lausa jumaldan teda, aga ma lihtsalt polnud valmis, et ma ei tohi majast ära olla kauem kui kümme minutit.”
Zoe hääl vaibus. See ei teinud asja paremaks. Nüüd, kus ta oli lugema hakanud, ei saanud ta silmi kuulutuselt ära. Mu esimesed omanikud viisid mu jõulukingiks, aga tüdisid minust varsti ja viskasid mu välja, et ma ise enda eest hoolt kannaksin, luges Zoe. Ma võin jagada küllaga armastust vastutasuks jalutuskäikude, toidu ja maja parima kušeti eest, sestap hoian varvast, et teil oleks ruumi ühele väikesele koerale. Hea küll, üsna suurele. Tervitades Bertie.
„Ma hoolitsen tema eest hästi,” kuulis Zoe end ütlemas. „Sellepärast ma siin olengi: ostan pool poodi tühjaks!”
„Muidugi,” sõnas tumedapäine naine. Ta paistis üsna reibas ja tal oli mapp ülespanemisvalmis kuulutusi täis. „Megan lihtsalt näeb sel aastaajal liiga palju jõulukingikoeri! Ma olen kindel, et te nende arvu ei suurenda. See tähendab,” lisas ta, „me oleme sunnitud uut kodu otsima neilegi, kes meil juba on. Et teha oma koertepansionaadis ruumi loomadele, kelle eest kliendid maksavad. Eks ole, Megan.”
„Täpipealt.” Megan ohkas ja heitis Zoe’le sõbraliku, ent karmi pilgu. „Asi on selles, et kutsika puhul pole tähtsad mitte niivõrd asjad, kuivõrd pidev tähelepanu. Kas ta on vaktsineeritud? Kas teil on tema kasvataja number, et ta saaks teile öelda, kui vana koer on ja kas ta on vajalikud süstid saanud?”
„Mm … süstid?”
Megan näis murelik. „Ega Toffee praegu üksi ole, mis?”
„Mm … jah?” Zoe pilk käis ühelt naiselt teisele ning talle jäid silma Megani tauniv ilme ja Racheli hämmastavalt trendikas kott. „Ta on köögis, see on täiesti titekindel, see tähendab, ma olen üksikema, ma pidin ta koju jätma, et seda kraami ostma tulla, aga mida siis koertega teha? Lapsehoidja palgata?”
„Jah,” vastas Megan.
„Te teete nalja, mis?” küsis Zoe lootusrikkalt.
„Kas te oma lapse jätaksite üksi, kuni poes käite? Kas te teate, kui teravad hambad kutsikal on? Need võivad katki närida uksed, kaablid …” Aimus sellest, mille David oli tema õlule pannud, hakkas kohale jõudma ja Zoe tundis, kuidas vana paanika temas kerkib otsekui vesi üle ääre ajavas vannis. „Oh jumal,” ütles ta. „Vaata, tal on kast,” osutas Rachel. „Ja kutsikaraamat. Ja närimiskondid. Ole nüüd, Megan. Suhtu positiivselt. Ega ta koera tikkudega mängima jätnud.” „Kas te kursusi ka teete?” küsis Zoe õige vaikselt. „Omanikele?”
Megani karm ilme asendus säravaga. „Jah. Tegelikult teeme. Tulge laupäeval ja me teeme teile põhialused selgeks. Ma võin teile ka loomaarsti soovitada, et Toffee ära registreerida.” Ta soris kotist pastakat otsida. „Anna meile üks reklaam, Rachel! George Fenwick, kliinik on pritsumaja juures. Toffeele tuleb süstid teha ja mikrokiip panna.”