Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
sel ajal alles pidžaama väel ja Megan pidi ta lausa voodist välja tirima, kuid mehele polnud ilmselt pähe tulnud, et ta võiks hiljem naasta.
„Sa ei saa lasta neil siin vedeleda ja ennast lolliks õgida,” rõhutas mees, süües hommikueinet, mis Freda Shackley oli talle nina alla pannud. „Ise oled suhtekorraldaja – sul ei peaks raske olema nende kolimiseks kena kampaaniat korraldada. Just seda oleks Dot tahtnud: et leiaksid vanadele koertele uued kodud. See on sinu kui testamenditäitja kohus.”
„Ma panen selle kirja,” oli Rachel vastanud. Nüüd olid tema nimekirjadest suisa eeposed saanud. Kuid tundidepikkuse tuima voodislesimise vahel lahkus ta majast – Megani ettepanekul – ainult selleks, et Gemiga maja ümbritsevail põldudel kõmpida, mõeldes kõigile neile teravmeelsetele ja hävitavatele sõnadele, mis ta Oliverile lausub, kui too peaks iial söandama oma nina siia pista.
Rachel oli end mitu korda nutma ajanud. Gem polnud midagi öelnud, aga kui nad majja naasid, pani ta esimest korda pea Racheli sülle.
Allkorruselt kostis kauget haukumist ja eesuks paugatas, mis andis märku vabatahtlike jalutajate saabumisest. Neil üürikestel viivudel, mil ta ennast ei haletsenud, tundis Rachel tõepoolest süümepiinu, et laseb Meganil kogu töö ära teha. Kuid nähes, kuidas erksavärviliste joppide ja saabastega jalutajad kööki ilmusid ja sealt kadusid, vadrates, sellal kui koerad neid Longhamptoni pargi poole vedisid, tahtis ta suisa maa alla vajuda. Nad kõik olid nii kenad, nii kaastundlikud – ja nii kurvad, kuna ta oli pealtnäha tädi surmast sedavõrd vapustatud, et lebas voodis ja nukrutses. Tema südamevalu juures oli kõige hullem see, et ta ei saanud seda kellelegi pihtida. Olukord oli liiga segane. Veelgi hullem: see oli täiesti tema enda süü ja ta polnud vältimatu hävingu lähenedes mingeid plaane teinud. Kuhu küll minna, arutas Rachel ilmetul pilgul pragunenud lakke vahtides. Mida ette võtta? Mis mõte sel on? Kostis vaikne koputus.
„Rachel?”
See oli Megan, kes tõi igal hommikul tassi teed, et Rachel voodist välja meelitada. „Rachel, kas sa oled ärkvel?”
Gem tõusis hääletult jalule ja hiilis ukse juurde ning pani pea viltu, nagu tahaks Rachelile öelda, et võtku juba jalad alla. „Mm, jah.” Racheli hääl murdus ja ta köhatas. „Jah, lihtsalt … vaatan oma meile.” Ta lootis, et Megan ei juhi tema tähelepanu sellele, et Dotil pole üldse internetiühendust. „Tore! Ma tõin sulle tassi teed. Asi on selles, et mul on jalutamisel abi vaja,” jätkas Megan. „Üks tüdruk, kes tavaliselt käib, on haige, ja ma ei saa kõiki koeri korraga välja viia. Äkki tahad aidata?” Rachel laskus taas patjadele. „Ma ei tunne end täna hommikul hästi …”
„Tõesti?”
„Mul on …” Racheli laskis pilgul toas ringi käia. „Mul on terve hunnik pakilisi meile. Mm, tulude deklareerimise aeg läheneb.” „Ahaa, õige küll.” Sugenes vaikus. „Kuid sul on pea klaarimiseks just värsket õhku vaja! Ja ma tean, et koertele see meeldiks. Ja tead, Gemile kuluks veel üks jalutuskäik ära. Tal on vaja mõtteid eemale juhtida … noh, tead küll.” Rachel lausa nägi läbi ukse Megani väsimatut austraallasenaeratust. Ta märkas ka, kuidas Gemi kõrvad sõna „jalutuskäik” juures liigahtasid. Ma pean panka minema, mõtles Rachel. Ja mul on veel veini vaja.
Võin niisama hästi end jalule ajada.
„Olgu,” ütles ta tekki pealt lükates, et endale mitte valikuvõimalust jätta. „Mul läheb kümme minutit.”
Megan oli köögis ja vaatas märkmekaustast töötabelit, kui Rachel välja ilmus, seljas kõige lihtsamad rõivad, mis tal õnnestus väikesest reisikotist leida.
Suurel laual oli suurem peekonileib, kui ta mitme aasta jooksul näinud oli, ja sealsamas Freda Shackley, kes nägi fliisvoodriga vesti ja selle juurde sobivate roosakate spordipükstega ülemeelik välja. Kui Rachel sisse astus, naeratas naine talle hammaste välkudes.
„Tere, kullake!” ütles ta. „Oled valmis tänase teise vahetusega ühinema?”
„Teise vahetusega?” küsis Rachel. Ta heitis pilgu seinakellale: alles kümme läbi.
„Nojah, Ted käis koos minuga pargis ja on nüüd jälle kohvikus. Talle meeldib hommikul vara üks tiir teha,” seletas Freda. „Ta ütleb, et see paneb tal vere käima. Saadab mu teisele ringile, et ma tal jalus ei oleks!”
„Mis neist pensioniplaanidest sai?” küsis Megan märkmekaustas midagi alla joonides.
„Ta ütleb, et jääb pensile siis, kui sureb,” ohkas Freda. „Ütleb, et pühapäev on sooja hommikueine pakkumiseks parim päev. Usk, nokitsemine ja korralik Inglise hommikusöök. Neil on pühapäeviti parim minek.”
„Tedil ja Fredal on peatänaval Itaalia kohvik,” selgitas Megan. „Mustavalgekirju päevavarjuga. Mis ajast, Freda?”
„1912. aastast. Shackely kohvik pakkus hommikusööki mõlema maailmasõja ajal.” Freda täidlane suu vajus kurvalt mossi. „Ehkki mõnel päeval mõtlen, kui kaua veel, nüüd kus Lynne on Uus-Meremaal ja see uus delikatessikoht tehakse lahti ja mina ja Ted ei lähe sugugi nooremaks.”
„Te elate meid kõiki üle,” ütles Megan. „Teil on lihtsalt uut koera vaja, kes teid noorena hoiaks.”
Rachel aimas veel ühte pikka jutuajamist.
„Meie Pippinit ei asenda keegi,” ütles Freda otsustavalt. „See pole aus: me oleme nii vanad …” „Küll te hakkama saate. Rachel, see on sulle.”
Rachel heitis pilgu võileivale ja tundis, et suu hakkab vett jooksma.
„Mulle?” „Ja-ah! Me teeme kõigile nädalavahetuse vabatahtlikele jalutajatele peekonileibu, see on osa kokkuleppest. Ei saa ju lasta teil tühja kõhuga välja minna.” Megan tegi nimekirja linnukese ning jagas koerte tarvis välja mõned Bonio küpsised. „Kuni sa võileiba sööd, luba, et teen kiire kokkuvõtte, kuidas see käib.” Rachel viivitas. Tavaliselt ta leiba ei söönud – pigem lihtsalt ei ostnud seda –, kuid see lõhnas hõrgult. Ja lõppeks polnud tõenäoline, et ta peaks end lähemal ajal mõnesse Oliveri ostetud La Perla pesuesemesse litsuma. Enne kui ta end ohjeldada suutis, oli ta võileiva võtnud ja hõrgu ketšupist nõretava suutäie hauganud. Maitsmispungad joobusid õnnest. „Sa saad paari koeraga hakkama, eks ole?” jätkas Megan. „Gem tüli ei tekita, tal pole rihma vaja, aga ta õpetab Tinkerit ja Flashi kõrval käima. Nad alles hakkavad sellega harjuma, kuna pole varem rihma otsas olnud. Toodi ühe Rosehilli naise juurest, kes on omamoodi KA, nagu George tunnistab.” „KA?”
„Oi, vabandust. Krantsiaretaja.”
Freda laksutas keelt ja tõstis pilgu Rachelile, lahke nägu tulvil hukkamõistu. „Mõned vaesed väetikesed, kes siia tuuakse … pole eluski jalutamas käinud. Pole õieti sellest kuuristki väljas käinud, kus neid hoitakse, keti otsas nagu kutsikamasinaid. Tekib tahtmine …” „Freda, ära aja Rachelile hirmu peale!” ütles Megan. „Meil ei tule sageli nii tõsiseid juhtumeid ette. Need kaks pole nii hullud, ausalt. Mõlemad on valged West Highlandi terjerid, George tõi nad paar päeva tagasi. Ta saab mõnikord vihjeid koerakasvatajate kohta, kes tahavad loomadest lahti saada – kahjuks pole kõik koeraomanikud koeraarmastajad.” „Ja ta toob nad siia?” On alles jultumus: ise peab mulle loengut, et peaksin asja ärilisel küljel silma peal hoidma ega tohiks pehmeke olla, mõtles Rachel.
„Jah, Dot võttis nad alati vastu. Me armastame neid vaeseid kullakesi. Nad vajavad lihtsalt natuke rohkem hoolt ja armastust kui tavalised kodutud koerad. Kas oled valmis minema?”
Rachel taipas, et oli võileiva hävitanud umbes kolme ampsuga. Seni polnud tal aimugi olnud, kui tühi tema kõht on, aga nüüd meenus talle, et viimati sõi ta korralikult … kümme päeva tagasi. Selle kiirõhtusöögi oli ta valmis visanud just enne seda, kui Oliver kohale jõudis ja inetu sündmusjada käima lükkas.
„Kui tagasi jõuad, saad veel,” ütles Freda Dog Worldi, mobiiltelefoni ja teekannu käeulatusse sättides. „Kui midagi vaja on, siis helistan. Kas mul su number on?”
Ta heitis pilgu Rachelile, kes tahtis öelda, et tema telefon pole laetud, kuid Megan tõmbas