Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
aastane ja tal oli juba kaks last. See oli „tore üllatus!”. Kay polnud isegi vaeva näinud. Ta polnud katseklaasieostamist appi võtnud ega midagi, lihtsalt „üpris üleannetu pulma-aastapäev Bathis!”. See oli nii ülekohtune.
Natalie sõrmenukid roolil tõmbusid valgeks. Ta polnud oma tundeid välja näidanud. Ta polnud tahtnud Kay rõõmu rikkuda, sest tal oli teise naise pärast hea meel, hea meel kõigi pärast, kes last ootasid. Õigupoolest korraldas tema ise korjanduse ja ostis kena kandelina, mille lisas omaenda salajasele rasedanimekirjale.
Miks siis mitte mina, ulgus hääl tema peas, samal ajal kui suu väändus nutu tagasihoidmise pingutusest. Ma olen alles kolmekümneaastane, ei suitseta ega joo, armastan oma meest, me seksime õigel ajal, ma võtan igal hommikul foolhapet, ma ei joo enam isegi kuradima kohvi! Mis mul viga on?
Arstide sõnul mitte kui midagi. Peale kannatamatuse.
„Emakesele loodusele ei meeldi planeerimine,” oli arst (doktor Carthy, mitte Bill) talle öelnud, kui ta käis palumas, et talle uuringud tehtaks. Mees oli üsna tõre, nagu oleks Natalie üks neid pealetükkivaid naisi, kes üritavad oma planeeritud lapsi uue köögiga sobitada.
Natalie’le polnud see kohustus: see oli igatsus, mis teda ennastki rabas, see ihk enda ja Johnny last süles hoida. Talle tundus, et praegu on veel puudu üksnes laps, nende maja nukker vaim. Natalie tajus seda nii teravalt, et tundis oma titehimu pärast peaaegu piinlikkust.
Ta polnud alati nii sigimisaldis olnud. Kuni kahekümne üheksanda sünnipäevani oleks ta surmani kohkunud, kui tester oleks siniseks värvunud, kuid mingil vaiksel hetkel oli miski tema sisemuses lõksatanud nagu taimeriga avatud seif, ja igatsus oli välja voolanud ning oma mõistusevastasusega tal jalad alt löönud. Nüüd võpatas tema süda iga kord, kui ta Starbucksi astus ja nägi lapsevankreid ning tillukestesse sokkidesse kängitsetud tillukesi jalgu. Kui tited Johnnyle naeratasid – ja seda nad tegid, tundus, nagu võluks mees neid kuidagi –, hakkas Natalie’l sees keerama titehimust ja hirmust ning pettumusest, et neil naistel oli õnnestunud see, millega tema hakkama ei saanud. Milleks ta vahest polnudki võimeline. Rahune, ütles ta endale. Meenuta kõiki toredaid asju, mille eest pead tänulik olema: ilus auto, ilus kodu, sõltumatus, puhkused, kaheksatunnine ööuni. Natalie möödus nende ringtee äärsetest esimestest majadest, sissesõiduteedest, kuhu olid pargitud Zafirad ja CR-Vd, kollane silt „Autos väike ingel” tema esituledes õdusalt läikimas, ja ta oli valus. Natalie’le meenus, mida tema isa oli seitse aastat tagasi, tol juunikuul pulmade ajal öelnud: temast ja Johnnyst saab peagi õnnelik perekond. Mõlemad armastasid lapsi. Natalie’l ja Johnnyl oli kokku viis ristilast: näis, et neil päevil said kõik lapsi peale nende. Natalie tagurdas oma sissesõiduteele ja jättis auto seisma. Ükskõik kelle teisega peale Johnny oleks see tuhat korda hullem. Mees oli algusest peale nii hell, nii optimistlik ja rahulik. Alguses, jah, kes poleks nurisenud, kui ta iga kolmekümne kuue tunni tagant magamistuppa tiritakse, aga viimasel ajal, kui Natalie pingesse läks, kui nad „viljaka päeva” perekondliku külaskäigu või külmetuse tõttu maha magasid, suutis mees sellesse kõigesse huumoriga suhtuda. Kui poleks Johnnyt, mõtles Natalie, oleks kogu ettevõtmine niisama romantiline nagu mõni loomaarstisaade. Nad proovisid väikesi pause ja joogaasendeid. Natalie oli end nõelravisse kirja pannud ja Johnny vanad lemmikpüksid ära visanud. Ja ikka ei midagi. Iga kuu, kui tema kehatemperatuur alanes ja saabusid vältimatud päevad, ootas töö juures kimp lilli või oli õhtuks valmistatud eriroog ja Johnny murelikud silmad uurisid tema nukrat nägu, kui mees arvas, et naine ei näe. Ja naine pidi teesklema, et tal on ükskõik, sest ta ei tahtnud panna meest arvama, nagu oleks keegi süüdi, kõige vähem veel mees. See oli kestnud üle aasta. Järgmiseks sammuks olid lisauuringud.
Juhuks, kui keegi peaks tõesti süüdi olema. Natalie ei tahtnud, et asi nii kaugele läheks. Mis siis, kui süüdi on tema? Mis siis, kui ta ei suuda mehele kinkida kahte koma nelja last, kelle too oli ära teeninud? Mis saab siis nende abielust, mis oli kõigi meelest nii ideaalne?
Natalie tuli autost välja ning võttis pakiruumist portfelli ja sülearvuti.
Majas, mis lõhnas hüatsintide ja täiskasvanute risustamata eluruumi järele, võttis ta portfellist roosa kilekoti ja läks ülemisele korrusele, et kostüüm avarate joogapükste vastu vahetada. Juuksed hobusesappa kamminud, jäi ta kõhklema, võttis siis kotist uue siidöösärgi ja pistis padja alla, hilisemaks. Ta polnud öösärke kandnud selle ajani, mil seks lakkas olemast meelelahutus ja muutus sigimisaktiks. Nüüd pidi ta hüvituseks end uhkelt riidesse panema.
Seejärel, et mitte unustada, asetas ta basaaltermomeetri öölauale käeulatusse, paberköites raamatu alla, kus Johnny seda ei näe. Ta ei tahtnud, et mees teaks.
Natalie vahtis hetke voodit – laitmatu voodi, valgevasest otstega, valgete patjadega, otsekui romantilisest romaanist võetud – ja ohkas. Nüüd läksid padjad tema tagumiku alla niipea, kui kõik oli möödas, et aidata spermatosoididel koostöötõrksatesse juhadesse jõuda, samal ajal kui ta varbad valgevasest voodiotste taha haakis, et raskusjõule kaasa aidata. Naljakas, kuidas kõige romantilisemad hetked ära rikutakse.
Siis pööras Natalie paljal kannal ringi ja läks alumisele korrusele aruandeid koostama, et võiks need unustada ja võrgutajaks muutuda, kui Johnny kõrtsist naaseb.
4
Zoe Graham silmitses imestlevalt oma puhast eestuba ja soovinuks selle juukselakiga üle piserdada, et see ka tunni aja pärast samasugune välja näeks. Maja polnud nii puhas olnud päevast, mil nad sisse kolisid. Sileda kušeti nurkades olid kohevaks klopitud padjad, Wii mängukonsool oli suures plastmasskohvris koos kõigi pultide, kaablite ja mängudega, mis tavaliselt vaibal vedelesid, ja kõik lõhnas värskelt koristamise järele. Isegi kott-iste, millel Spencer ja Leo suurema osa ajast teleka ees sõid, jõid ja nääklesid, oli ketšupivaba ja kutsuv. Zoe astus sammu tagasi, pani käed puusa ja nautis kodu kummalist vaikust. Kui maja on puhas, on see tõeliselt kena, mõtles ta peaaegu üllatunult.
Kui vabanesid kolust, mis käis kaasas kahe alla kaheksa-aastase poisiga, nägi see peaaegu selline välja, nagu oli olnud kinnisvaramaakleri reklaamil: lahtine kamin, suured eendaknad, ajastuomased karniisid. Koduseks tegid selle aga arvukad raamitud fotod temast, Spencerist ja Leost, mis katsid sügavsiniseid seinu ja täitsid riiuleid, kus tema enda CDde ja koos lastega maalitud piltide kõrvale olid kuhjatud poiste mänguasjad ja DVDd. Pereelamu. Just sellepärast nad olidki selle ostnud, selle perekonnatunde pärast, ehkki seda polnud kuigi kauaks. Zoe tõrjus selle mõtte peast. Polnud maja süü, et David ära läks; see oli mehe töökaaslase Jenniferi süü. Ja muidugi ka Davidi süü: selleks et minema sõita, teeseldes, nagu toimuksid Solihullis nädalavahetusekursused, oli vaja kahte inimest. Maja on ikka veel pereelamu, meenutas Zoe, kuid pere moodustavad nüüd tema, Spencer ja Leo.
Zoe võttis teksaste tagataskust telefoni, läks uksele, tegi pilti harjumatust näidismajast, mille ta oli loonud, ja saatis emale. Siis salvestas ta selle taustapildiks.
Kõik.
Ilma CBeebie lastesaadete, mängupüssivalangute ja nääklemiseta oli maja õõvastavalt vaikne ja Zoe avastas, et paneb mõttes kokku värsket tegemata tööde nimekirja, et tõrjuda eemale närivat küsimust, kui lõbus on Spenceril ja Leol oma isaga. Ta teadis, et ei peaks nii madalale laskuma, kuid oli raske sellele vastu seista. Esimesed nädalavahetused olid kõigile nukrad olnud – pisarad, kui lahkuti, pisarad, kui naasti –, kuid nüüd ootasid poisid pikisilmi „issi” reedeõhtuid.
Kuid kes ei ootaks, mõtles Zoe, pannes ära kaugjuhitava auto, mille Spencer oli viimasel korral kaasa toonud. Nüüd tundus, nagu oleks mõlemal poisil kakskümmend sünnipäeva aastas.
Vastavalt kokkuleppele, mis nad olid pärast lahutust, peaaegu aasta tagasi sõlminud, käisid poisid Davidi juures igal teisel nädalavahetusel, lisaks veetsid nad seal pool koolivaheaegadest, jõuluõhtu, sünnipäevad ja vabad argipäevad. Advokaat oli Zoe’t hoiatanud, et ta laseb endale pähe istuda, kui Davidi nõudmistega lepib, kuid tema tahtis asjad inetu lahkumineku keskmesse sattunud poistele võimalikult kergeks teha. See oli tema viis asja neile talutavamaks muuta. Davidi viis oli neid rahaga üle külvata. Raha ja Haribo, millest Zoe oli poisid peaaegu võõrutanud.
Võib-olla