Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
Hele värvikiht ja mõni vaas lilledega, ja majal on sootuks teine ilme. See on tema maja, kus ta võib end sisse seada. Teha remonti nii, nagu süda kutsub. See ei erutanud Rachelit sedavõrd, nagu oleks pidanud. „Kas sa tahaksid end kõigepealt värskendada?” küsis Megan vaibaga kaetud trepi jalamil seisatades, üks Racheli kott üle õla. „Või eelistaksid tulla ja rahvale tere öelda, sellega ühele poole saada? Ma viin kella viie ajal mõned koerad välja, nii et kui tahad jalutada, siis tule aga, võib-olla koos Gemiga …” Tema hääl vaibus, kuna Rachel ei vastanud. „Vabandust, see kõlab, nagu tervitaksin sind hotelli saabumisel, eks ole. Ja see on nüüd sinu maja.” „Pole midagi,” vastas Rachel. Ta polnud kohmetu selle pärast; põhjuseks oli tõsiasi, et ta pidi võhivõõra inimesega lobisema, samal ajal kui ta tahtis tegelikult vaid Virgin Atlanticu silmamaski ette panna ja tõrjuda peast mälestused tollest sündmusjadast, mille ta oli Chiswickis käima lükanud. Telefon muudkui sumises taskus ja Rachel teadis, et helistaja on Oliver. Ta ei tahtnud mehe teateid kuulda; küllap on mees nüüd, pärast seda, mida Rachel tegi, maruvihane. „Hmm, kui sa ütled rahvaga …” „Tegelikult pidasin ma silmas koeri.” Megan naeratas laialt. „Anna andeks, küll sa sellega ära harjud. Kuid loomaarst George on siin ja ilmselt on sul niikuinii vaja temaga koertekodust rääkida.” Loomaarst George. Vann ja pudel veini kutsusid, kuid Rachel manas näole oma parima suhtekorraldajailme. Parem selle asjaga ühele poole saada. „Hea mõte!” ütles ta üsna õõnsalt ning tundis läbi eeskoja astudes Megani innuka avala naeratuse ees kerget häbi. „Meil on vabatahtlikke jalutajaid,” poetas Megan üle õla. „Tõtt-öelda ei saaks me nendeta hakkama; küllap nad on praegu siin, toovad terjerid tagasi.” „Jalutajad?” kordas Rachel, ehkki ta polnudki õieti kuulanud. Selle kundetriki oli ta õppinud Oliverilt: kui sa ei taha ei rääkida ega kuulata, siis korda lihtsalt viimast sõna ja lase teisel inimesel jahvatada.
„Jah, kohalikud koeraomanikud, kellel pole midagi selle vastu, et mõni varjupaigaloom koos oma koertega välja viia. Ja meil on mõned lapsed, kellel ei lubata lemmiklooma võtta, mõned vanemad inimesed, kes ei saa looma võtta. Kõigil on kasud sees.”
„Mm,” tegi Rachel, seisatades foto ees, millel sirgeselgset ja hallipäist Doti ümbritses kari koeri, kes karglesid, et tema nägu lakkuda. Siin-seal oli suuri portreid hullavaist, hüppel tabatud hurtadest ja kollidest, nii nagu Vali piinlikult puhta elutoa seinu kaunistasid ateljeefotod Ameliast, Grace’ist ja Jackist.
„Mida sa siis teed?” küsis Megan jutukalt. „Gerald ütles, et sa töötad suhtekorraldajana! Kõlab vingelt.”
„Oh, tegelikult pole asi sugugi nii. Peamiselt internetiesitlused, uued ettevõtted, mõni veebipoodnik, ei midagi eriti huvitavat.” Rachel tundis, et keegi müksib tema kanda, ja võpatas.
Tema selja taga oli Gem koonu langetanud, et sellega õrnalt tema säärt tonkida. Koer jättis tegevuse katki, tõstis pea ja pani selle viltu, nii et kõrv jäi ripakile.
„Gem! Igavene kamandaja!” klähvis Megan pahaselt, kuid ilmselget lõbu tundes. „Sa pead talle andeks andma, Rachel, ta on tõeline kolli: muudkui kihutab meid tagant, kui arvab, et me ennast küllalt kiiresti ei liiguta.”
„Kas ta toodi varjupaika?” küsis Rachel oma uuele koerale esimest korda silma vaadates. „Ma ei mäleta, et oleksin siin käies teda näinud.”
Megani lust lahtus. „Ei. Ta oli Doti kutsikas. Dot sai Gemi, kui too oli kahenädalane. Kohalik politseinik leidis looma koos kolme väikese vennaga pargi mänguväljakute juurest, kastist, kuhu nad olid surema jäetud.” Neiu silmad läksid suureks. „Jumal teab, mis nende vaese emaga juhtus. Jõgi oli jääs, nii et võib arvata, mis seisundis need poisid olid. Kui nad siia toodi, surusid nad end lihtsalt sooja saamiseks üksteise vastu. Nende õde oli juba surnuks külmunud.”
„Kohutav,” ohkas Rachel enesehaletsust unustades. Ta kummardus Gemile lähemale, et saaks tema turja silitada.
Gem vaatas tema poole üles, nii et säravad silmad hämaralt valgustatud koridoris helkisid. Looma kasukas oli nii paks ja tugev, et oli võimatu kujutleda teda tillukese, elu eest võitleva kutsikana. „Praegu näeb ta vapustav välja,” ütles Rachel.
„Nojah, see on Doti teene.” Megan kummardus lähemale ja silitas looma kõrva. „Esimese nädala kandis ta kõiki nelja omalaadse kandelinaga kaasas – kutsikad olid ema juurest lahkumiseks liiga väikesed, nii et ta pidi neid pipetiga toitma. Üks väike poisu ei vedanud välja – ta oli liiga lahjaks jäänud. George tegi, mis suutis, aga isegi Dot ei saanud tema elu päästa.” Köögist kostis meesterahva naerurõkatus ja Rachel soovis, et ei peaks veel kõigiga tutvuma. Iseäranis mitte nüüd, kus Gemi lugu oli tal jälle silmad vesiseks teinud. „Mis siis neist sai?” küsis ta, et aega viita. Megan kummardus Gemi juurde alla, et teda paremini silitada. „Shem ja Star läksid Hartley lähedale tallu, Spark Rosehilli koeratreeneri juurde. Kuid Gemist ei suutnud Dot lahkuda, niisiis jättis ta looma endale. Rikkus kõiki oma reegleid, nagu ta ütles, kuid koer oli seda väärt. Ja sina armastasid teda sama palju nagu tema sind, eks ole, sa vaene kurb poisu? Mis? Sa tunned perenaisest puudust, kas pole?” Megan surus näo looma musta kasukasse ja Rachelile jäi mulje, nagu pööraks ta koerale nii palju tähelepanu selleks, et teine naine tema pisaraid ei näeks. Võib-olla lükkasid nad mõlemad köökiminekut edasi. „Kas Dot tavaliselt koeri endale ei jätnud?” küsis Rachel. „Kas see polnud ränk, kui ta neid niimoodi armastas?” „Ei, ta pidi range olema: kui me võtaksime endale kõik need kurvad isendid, kes siia tuuakse, siis oleks terve elamine üksainus koerte varjupaik. Ta sundis mind tõotama, et ma ei ürita kõiki koeri päästa. Parim, mida me teha saame, tunnistas ta, on hoolt kanda, et uus võimalus nende lootusi ei peta. Me pidime koertele uue võimaluse andma, sest nemad olid meile, inimestele, uue võimaluse andnud, hoolimata sellest, kui halvasti neid oli koheldud.” „Jäta,” ütles Rachel ühtäkki. „Mulle kipub nutt peale.”
Megan ajas end sirgu ja manas näole nutuse naeratuse. „Vabandust.
Ma ei tea, kuidas me ilma Dotita hakkama saame, Gemi pärast pole vaja muretseda. Ta oli juures, tead, kui Dot insuldi sai. Vähemasti ei otsi ta perenaist nagu teised koerad. Ta teab, et Dot ei tule tagasi.”
Gem astus kahe väikese sammuga lähemale ja müksas seekord oma külma ninaga Megani säärt, kuni tüdruk vakatas ja tema poole alla vaatas.
„Jah, jah, tean, söögiaeg.” Neiu kergitas Racheli poole kulme. „Tegelikult ei tohiks ma seda ütelda. See oli veel üks reegel. Ära tee nägu, justkui räägiksid loomad nagu inimesed. Need sindrima koerad, ütles Dot, on meist oma kümme korda targemad. Ja kümme korda paremad seltsilised.”
„Noh, seda võin uskuda,” ohkas Rachel, mõeldes Oliveri vaikimisele ja ema pidevale usutamisele. „Aga ära lootusi hellita,” lisas ta rutakalt.
Kui Megan ukse lahti lükkas, oli köök tulvil südamlikku jutusuminat, mis ei soikunud, kui ta sisse astus.
„… ja mina ütlesin: kuule, poiss, võta kakakott!” rääkis köögilaua ääres seisev vanem naine nii innukalt noogutades, et tema kabe soeng kaasa nookas. „Ma olen Tedile ikka öelnud, et koeraomanikud peaksid koolis käima, mitte koerad. Pippin ei teinud kunagi ühtegi sobimatusse kohta häda, ega ju, Ted?”
„Kindlasti mitte.”
„Ei teinud. Ta oli väga puhas koerake.”
„Yorkshire’i terjeri kohta oli Pippin lausa kakalkäimaime, Freda,” ütles sügavale valamule nõjatuv suurt kasvu mees tooniga, milles Rachel tajus nööget, aga Freda mitte.
See on siis loomaarst George, mõtles Rachel. Vähemasti on tal huumorimeelt.
George nägi ka välja nagu külaloomaarst: üleskääritud varrukatega ruuduline särk seljas, kulunud punased velvetpüksid ja porised saapad jalas. Ta hoidis teekruusi suures koredas pihus, viitsimata kõrvaga jännata. Mehe juuksed olid paksud ja heledad ning otsustades siniste silmade sundimatult enesekindla pilgu ja selle järgi, kuidas ta endale topelttüki puuviljakeeksi ette tõstis, näis ta end väga koduselt tundvat.
„Megan, kullake, sa oled tagasi!” ütles vanem mees; kas see oli Ted?
„Me