Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
et ta on hiljuti tükk aega külmas õhus viibinud. Kui aga mees vanadaami nöökas, tegi silmis sädelev tuluke teda nooremaks ja jultunumaks; niipea kui ta märkas lävel seisvat Rachelit, omandas mees vanema veterinaari hoiaku; Rachel oletas, et ta on umbes temavanune, võib-olla veidi vanem. Ettevõtja, mitte palgaline. „Tere, semud!” lõõritas Megan. „See on Rachel Fielding, Doti õetütar.
Ta on maja, koertekodu, varjupaiga – kõige uus omanik!” „Tere!” ütles Rachel kohmetult kätt sirutades.
„Ted Shackley. Ja minu naine Freda. Meie kaastunne, kullake,” sõnas Ted. Ta tõusis ja surus Rachelil kätt, seda hetkeks pigistades. Kui mees rääkis, läksid vaod tema laubal sügavamaks. „See pole just rõõmusündmus.” „Ei,” kordas tema naine nagu kaja. „Doti-suguseid on üks miljonist.” „Üks miljonist,” ohkas Ted.
„George Fenwick.” Loomaarst ajas end valamu ääres sirgu ja võttis kruusi teise kätte, kuid ei pannud ära. Ta oli Rachelist palju pikem ja see oli nii ebatavaline, et naine pani seda tähele; Rachel oli peaaegu viis jalga ja kümme tolli pikk ning oli viimati kõrge kontsaga kingi kandnud enne Oliveri. Mees sirutas käe ja Rachel nägi kullakaid karvu tema käsivartel, mis ruudulistesse varrukatesse kadusid. „Tere!” ütles Rachel. Mehe käsi tundus Racheli enda sileda naha vastas suur ja kore. Maainimesekäed tema päikesekaitsekreemiga hooldatud linlasekätel. „Aitäh, et aitasid Meganil seda kohta käigus hoida pärast Doti … viimased nädalad.”
„Pole tänu väärt. Dot oli klient ja hea sõber.” George vaatas teda, pea viltu, uurivalt. „Oot-oot,” sõnas ta. „Sa pole õigupoolest loomainimene.”
„Härra Fenwick!” hüüatas Freda nördinult. „Kui ebaviisakas!”
„Noh, peen must seelik koertekodus?” küsis mees. Tema kaval pilk püsis Racheli silmadel ja Rachel mõtles, et see polegi ainult nali. „Ma pole moe alal asjatundja, kuid ei soovitaks sul aedikute ligi minna, enne kui Megan on söötmise lõpetanud. Sa astud uhke musta ülikonnaga sisse ja lahkud hallide flanellpükstega.”
„Ma ei riietunud koerte söötmiseks,” vastas Rachel. Ta ei viitsinud jännata meestega, kes arvasid, et toorevõitu kõnepruuk on vaimukas. „Ma riietusin advokaadi jutule minekuks.”
„Muidugi,” rahustas Freda. „Kindlasti leiad Doti rõivaste hulgast midagi sobilikku. Ja kui sul abi vaja on, siis lihtsalt küsi.” Ta pigistas Racheli kätt. „Ma olen peaaegu iga päev siin, aitan neid vaeseid väikesi hingi. Nõnda peame meie Pippinit meeles. Pippin oli üks Doti leidlaps, eks ole, Ted. Ta oli ingel, kes saadeti meile kõrgemalt poolt.”
„Ta oli Yorkshire’i terjer, kes saadeti siia ühest Walesi kutsikavabrikust,” parandas George. „Äpust isane ülearetatud litade haaremis, kui ma õigesti mäletan.”
Freda ei teinud temast väljagi. „George on suurepärane loomaarst, aga oma isa käpahoidmiskunstini ta veel ei küüni,” jätkas ta. „Ära teda kuula, Rachel. Ma näen, et sa oled koerainimene. Vaata, kuidas Gem sinusse kiindunud on.”
Rachel pööras pilgu maha ja nägi, et kolli on end tema jalge ees sisse seadnud, pikk koon käppadel. Valged karvad langesid Racheli säärtele, maandusid tema ainult keemiliselt puhastataval seelikul. „Oi. Aga ega ikka ei ole. Mul pole kunagi koera olnud. Ma reisin tööasjus palju ringi ja mul pole aega …”
Ma ei taha end siduda. Ma ei taha kinni olla. See minu ja Oliveri suhetes nii oivaline ongi: ei mingeid sidemeid, ei mingeid tüütuid kohustusi.
Oivaline oligi, meenutas ta.
„Gem ei käitu igaühega nii,” ütles Freda, nagu poleks kuulnud. „Küll tema teab. Nemad teavad, eks ole. Pippin teadis alati, millal vihma sadama hakkab. Pistis oma väikese pea padja alla ja puges peitu. Ta oli väga tark koer. Meie arvasime, et teda juhitakse kõrgemalt poolt, eks ole, Ted?” „Justament.”
„Pippin mängis loteriid,” ütles George Racheli pilku tabades. „Freda ja Ted peavad oma triiphoone eest Pippinit tänama. Tal oli seal oma kušett, eks ole. Tennise vaatamiseks.” „Ära tuleta meelde,” ütles Freda nina pühkides. „Ilma temata on elu nii tühi.” Ted võttis veel ühe tüki keeksi.
„Ma tean, et sa pole päris kohaselt riides, aga kas ma näitan sulle koertekodu?” küsis Megan. „Seejärel võid hakata end sisse seadma. Või mida iganes teha tahad.” Rachelil oli piinlik, et ta nii hajevil on. Teised ootasid temalt plaane.
Ta nägi nii välja, nagu oleksid tal need olemas, kuna ta tuli siia testamenditäitjana, kelle ülesandeks on Doti elu kokku pakkida, ja oli riides, nagu läheks tähtsate ninadega hommikust sööma. Kuid tal polnud mitte mingisuguseid plaane. Tema pea oli nii segi vapustusest ja rahamuredest ja sõnadest, mida ta oleks öelnud, kui poleks nii oimetu olnud; ta polnud kindel, kas ta praegusel hetkel isegi kaubanduskeskusest toidu toomisega hakkama saab. „Megan, ütle lihtsalt koertele, et nad kümme minutit karvu ei ajaks,”
ütles George tehtud kamandajatoonil. „Ja võta õhuvärskendaja kaasa – maalõhnad võivad peeni pealinlasi kohutada.” Rachel oli kavatsenud Meganilt kõigepealt tassi teed paluda, kuid keeras mehe sõnade peale kannal ringi. George’i suure suu nurgas mängles pilklik muie ja ühtäkki Rachel ärritus – esimene Oliveriga seostamatu tunne pärast seda, kui ta tulema tuli. „Sa võid sinna alati lõhnaküünlaid panna,” lisas mees tema ärritust nähes. „Ja lasta feng shuid teha.” See eneseimetlejast kaabakas naerab mu üle, mõtles Rachel. Ta arvab, et ma olen mingi Londoni pipstükk, kellel ei sobi jalagagi Doti kallisse koertekodusse astuda. Ta arvab, et võib mind narrida ainult sellepärast, et mul ühtegi karvanässi rihma otsas ei ole. Noh, ega ei või.
Rachel pani sülearvutikoti laua juurde maha ja keeras pika kašmiirkampsuni varrukad üles.
„Londonis töötades harjud mõnegi ebameeldiva lõhnaga,” ütles ta. „Lähme, Megan!”
Megan pööras pilku Rachelilt George’ile, kulmud veidi kergitatud, pani käest tassi, kuhu Freda oli teed valanud, ja juhatas Racheli köögist välja koerte valdustesse.
Koertekodu olid maja tagaküljega ühendatud kabedate mustade ja valgete plaatidega sillutatud koridori kaudu, mille seinu katsid rõõmsad fotod verivärskete omanikega kokku viidud vanadest koertest.
Kõrged aknad olid õunaaia ja taamal kõrguvate lauskjate küngaste poole, ja kui Rachel koos Meganiga mööda lühikest koridori astus, meenus talle ähmaselt, et testamendis mainiti majatagust neljateistkümneaakrist maatükki. Metsistunud aedades oli koertele jooksmiseks kindlasti ohtralt ruumi.
Megan lükkas koertekodu raske tulekindla ukse lahti ja nüüd tundis Rachel tõesti koeralõhna: küpsisene rasune kasuka- ja karvalõhn, tipuks vürtsikas liha- ja puhastusvahendihõng. See oli võõras, kuid mitte ebameeldiv. Läbi selle tajus ta õhus pinget, vaoshoitud energiat ja hämmingut, nagu suudaks koerte rahutust tegelikult tunda.
Sees olid puha teras, betoon ja klaas – kõik laitmatult puhtad. Kaugemale koertekodu sisemusse kiigates nägi Rachel kaht võrest esiküljega aedikute rida kummalgi pool plaatsillutisega koridori, väikest kontorit ühel pool ja kööki selle vastas. Koridori teises otsas oli suur vana talliuks; kui selle ülaosa oli lahti nagu praegu, tungis sealt sisse päikesevalgust ja karget värsket õhku. Kohatul kombel näis, nagu uriseksid koerad raadio vestlusringile kaasa.
„Siin me siis oleme!” ütles Megan rõõmsalt. Ta ajas käed laiali. „Kodu, kallis kodu meie hüljatutele ja hulgustele!”
Kui koerad tema häält kuulsid, asendus hakitud klähvatuste koor laushaukumisega: madal kõmisev ulg, mille bassinootidesse lõikus väikesi kilkeid. See pani Racheli harjumatud kõrvad kumisema.
„Kuss!” hüüatas Megan tulutult.
„Kui palju neid on?” küsis Rachel häält tõstes, et see üle kakofoonia kostaks. „Viisteist, kui meile just uustulnukaid pole toodud, sellal kui väljas olin.” Megan uuris raamatut kontori laual ja vajutas samal ajal automaatvastaja nuppe. „Vabandust, meile helistavad tihti inimesed, kes ei tea, mida sõnakuulmatute koertega peale hakata: tahavad neid meile sokutada. Ma katsun neid pigem ümber