Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
ei usuks ta oma kõrvu.
„Raha ei ole. On maja ja koertekodu, aga kui personalile ja advokaadile on makstud, ei jää enam pennigi järele.”
„Aga … kuidas? Ta sai poole isa maja rahast ja tal polnud seda kellelegi kulutada peale iseenda.”
Rachel kuulis, kuidas haavumus sõnade vahel kobrutab. Asi polnud rahas, seda ta teadis. Val oli äärmiselt heldekäeline; omal kombel samasugune päästja nagu Dot, kuid tema päästis inimesi, mitte loomi. Ta pakkus alati abi, asetas teised inimesed otsustavalt esiplaanile, vedas oma punase Fiestaga vanakesi haiglasse või pesi hämmastunud, leseks jäänud naabrite pesu.
„Küllap ta kulutas palju raha koertele, ema,” ütles Rachel ümber auto kõndides. „Kuid see oli tema valik.”
Val jäi liini teises otsas vait ja Rachel teadis, et ema loeb kümneni, et mitte välja öelda, mida parajasti mõtleb. Ta kuulis tagaplaanil häält midagi hõikamas.
„Mis on, Ken? Ah, su isa küsib, kas sa saad otsida Dorothy … Dorothy mis asju? Räägi! Dorothy Acker Bilki3 plaate.”
Rachel keeras kannal ringi ja heitis pilgu Meganile, kes ikka veel autos ootas. „See pole odav väljamüük,” vaidles ta. „Kuulge, kui testament ametlikult kinnitatakse, võite tulla ja ise vaadata, mida endale tahate. Kuidas oleks?” „Me ei tahaks pealetükkivad olla, ja mul on niikuinii siin tegemist, hooldekodu daamid loodavad minu peale ja su isa – ma lihtsalt ei saa kõike sinnapaika jätta,” turtsus Val. Aga mina saan, lisas Rachel mõttes.
„Niisiis. Millised on sinu plaanid?” jätkas Val. „Kas sa müüd maja maha? Sellist suurt maja on üksinda kulukas ülal pidada. Ma olen su isale alati öelnud, et see on pereelamu, üksi elavale Dotile liigagi suur.” Rachel vahtis teisi autosid advokaadi parklas, märkas hõbedast Jaguari nagu Oliveril ja tundis justkui võru pea ümber koomale tõmbumas. „Rachel? Kas sa ikka kuuled mind?”
„Jah, ema,” vastas Rachel ninajuurt pigistades ja silmi kinni surudes. „Kas sa oled praegu seal? Ma katsusin sulle eile õhtul koju helistada, aga keegi ei vastanud. Sa ei räägi mulle enam midagi,” jätkas Val leebemalt. „Mõnele tüdrukule meeldib emaga rääkida. Amelia astub ühtelugu lastega läbi, aga sinust ei tea ma sedagi, kas sa oled kodumaal või ei.” „Mul on käed-jalad tööd täis, ema,” vastas Rachel, otsustanud kõne lõpetada, enne kui see vanadesse mõttetutesse rööbastesse vajub. Ükskord peab ta emale töölt ära tulekust rääkima; vähemasti ei pea ta mainima Oliverist lahkuminekut. Rachel oli mõni aasta tagasi seda küsimust kaalunud ja otsustanud, et kergem on vallalist teeselda ja taluda Vali näägutamist, et ta peaks „mehe leidma ja normaalset elu elama”, kui selgitada oma keerukaid suhteid sedavõrd sobimatu mehega nagu Oliver Wrigley. Imelik küll, kuid Dot oli tema suguseltsis ainus, kes Oliverist üldse midagi teadis, ja temalegi oli Rachel rääkinud nii vähe kui võimalik. „Töö pole elus kõige tähtsam,” meenutas Val ja Racheli arvates kõlas see kohatult naise suust, kes oli 1969. aastast peale täiskohaga koduperenaine olnud selle tõttu, et isa pühendus hambaarstitööle. „Nooremaks sa ei lähe.” „Kas keegi läheb?” kähvas Rachel ja naasis auto juurde.
Ringi keerates sattus ta vastamisi särava silmapaariga. Gem vahtis teda tagaaknast ja Rachel astus üllatunult sammu tagasi.
Koer istus nagu tunnimees, üks käpp Racheli kraamikastil, pea viltu, nagu kuuleks ta telefoniliini teisest otsast kostvat juttu. Üks must kõrv lontis, teine kikkis, paljastades valgete karvadega kirjatud õrna roosa naha. Näis, nagu oleks loom Racheli maist vara valvates uhke, tahaks iga hinna eest kasulik olla, aimamata, et uue perenaise puntrasse jooksnud elus pole talle kohta.
Racheli rinnas kohus mõistusevastane haletsusetulv ja endalegi üllatuseks tundis ta, kuidas pisarad ripsmeil kihelevad.
Võib-olla on see varase menopausi sümptom, mõtles ta mornilt. Loomade vastu heldimust tunda. Võib-olla nii see käiski: keha ütles, et kohe kõlab viimane vile ja sa peaksid hakkama kasse soetama.
„Rachel! Ütle midagi!” Val oli ikka veel telefoni otsas, lootes kuulda Amelia stiilis südamepuistamist.
„Ema, ma helistan sulle hiljem,” ütles Rachel.
„On asju, millest tuleb rääkida,” sõnas Val.
„Ja ära unusta Acker Bilki plaate!” hõikas summutatud hääl.
„Ja ära unusta …” asutas Val kordama.
„Tean,” ütles Rachel. „Ma kuulsin, mis isa ütles.”
Ta lõpetas kõne ja Gem hakkas klaasi taga hingeldama, suu naeruselt avali, roosa keel rippu.
„Ära end liiga mugavalt sisse sea,” hoiatas teda Rachel.
2
Kui Rachel eesukse õlaga lahti lükkas, oli üsna ilmne, et Dot polnud tavaliselt paraadust kasutanud. Puit oli pruukimatusest kõmmeldunud ja pimedas eeskojas polnud ainustki argielu märki: ei pitsareklaame ega rämpsposti. Seevastu olid seal mahagonist lillepostament tolmuse lehtliiliaga, valgevasest numbrilauaga kappkell ja vaarikapunase tapeedi taustal terve hulk gravüüre, mis kujutasid šokolaadikarva silmadega spanjeleid, kelle pehmes suus rippusid lõdvalt metslinnud. Kummalisel kombel tundis Rachel poonimisvaha ja lavendli, kuid mitte koerte lõhna. Val nurises alati, et Doti maja „lõhnab nagu niiske kuut”, kuid Racheli tundlik nina ei tajunud mingit lehka. Kõrged laed hajutasid igasuguse koeralõhna. Midagi polnud muutunud sestajast, kui ta seitse aastat tagasi vanaaastaõhtul viimati siin käis. See oli pärast esimest tõsist tüli Oliveriga, päevil, mil Rachel üritas ikka veel keelitada meest koos pühi pidama, et mitte ihuüksi perekondlike pidustustega silmitsi seista. Kuna Rachelil oli kõrini Vali kohmakatest vihjetest, et ta peaks hakkama normaalset elu elama, ja villand Oliveri põiklemisest, tellis ta endale ja Oliverile suusareisi, mille mees, va libedik, viimasel minutil ära ütles, niisiis ilmutas Rachel selle asemel, et koduste kaastunnet taluda, halastust ja läks Doti juurde, kes oli teda ootamatult külla kutsunud. Rachel pani vaat et otsekohe imeks, mis talle küll pähe lõi, et ta üksi mitme miili kaugusele Worcestershire’i sõitis, ehkki ta võinuks hoopis Soho kinnises klubis tiiba ripsutada, ent teda kannustas põikpäine ihk rettu minna. Kuid Longhamptonis oli kõik teisiti. Dot juhatas ta sooja kööki, kus ta kuulas Raadio Nelja kuuldemängu ja küpsetas kalapirukat, sellal kui Rachel tabas end pikkamisi samuti kuuldemängu sisse elamas. Nad sõid meeldivas vaikuses, kui mitte arvestada umbes seitsme eri tõugu, päästetud kutsika nohistamist AGA pliidi kõrval kastis.
Kesköö saabus ja möödus halutule ääres joodud vana aastakäigu Krugi saatel. Dot ei pärinud Rachelilt, miks ta on üksinda ööl, mil enamik temavanuseid naisi on otsustanud iga hinna eest pidu panna, küsis vaid, kas ta on õnnelik. Lihtne küsimus tungis Racheli võltsükskõiksusest läbi ja ta pihtis Dotile rohkem kui oma lihasele emale. Siiski mitte kõike: ainult seda, et Oliveri on raske millekski sundida ja tema ise on liiga uhke, et koju jääda ja lasta end sundseisu panna.
„Meestele meeldib asju keeruliseks teha,” ütles talle Dot, virilas ilmes midagi, mis viitas, et ta teadis, millest räägib. „Ära lase neil oma elu keeruliseks ajada. Just sellepärast koertega lihtne ongi: nende kiindumus on väga siiras. Jalutuskäik, veidi ninaesist, ase …” Ta vakatas ja kergitas kulmu. „Tegelikult …”
Sel hetkel nägi Dot välja mitukümmend aastat noorem, ja Rachel tundis end nagu lihtsameelne laps, mitte panetunud linlane. Kuid ta ei saanud küsida. Val oli keelanud esitada tädi Dotile ükskõik mis küsimusi tema kummalise vallaliseseisundi kohta. Harjumused on visad kaduma.
Siis pakkus tädi Rachelile viskit ja Fortnum & Masoni suhkurdatud puuvilju ning kumbki sulgus oma mõtteisse. Rachel arutas, kust sai Dot Fortnumi suhkurdatud puuvilju ja Krugi. Need ei sobinud kokku pildiga, mida Valile meeldis jõulude ajal Dotist maalida: kausitäis Winaloti koeratoitu, kaunistuseks mõni iileksioks.
Nüüd, kui selle õhtu mälestus vaimusilma eest läbi libises, seisatas Rachel eesukse juures. Ta oli uusaastahommikul vara ära sõitnud, et valmistuda kohtumiseks kliendiga, ja tema ning Dot polnud iial seda jagatud uusaastaööd maininud. Nende suhtlemine
Inglise klarnetist (s 1929).