Kodutud koerad ja üksikud hinged. Lucy Dillon
polnud Rachelile pärandanud lihtsalt kena kuuetoalist villat aedade ja mööbliga – tädi oli pärandanud talle maja, mille ülevaatamine võtab ilmselt kuid, äri, millest Rachelil polnud õrna aimugi, paberid, mis tuli täita enne, kui midagi müüa või jagada sai, töötajad, kes temast sõltusid, ja viisteist hüljatud looma, kellega ta peab süümepiinade vaigistamiseks tegelema. „Igatahes vabandust, et ringkäigu katkestasin, aga ma pean Meganiga Lulu pügamisest rääkima,” ütles George tarmukalt ja sammus Lulu puuri manu, nagu Rachelit polekski seal. Mees astus sisse ja Racheli üllatuseks tõstis puudel pea ja laskis mehel end sülle võtta. George’i käitumine Luluga oli sootuks erinev tema käitumisest inimestega: kindel, kuid leebe, peaaegu õrn. „Sa pole ikka veel sina ise, mis?” George pöördus taas Megani poole, käsivarreõnaruses koer, kes nägi tema toekas haardes veelgi väiksem välja. „Jah, kui ta jälle jalul on, oleks õigupoolest hea ta korda teha, aga ära teda mingi tobeda Hollywoodi käekotikoera sarnaseks püga. Ja ära räägi mulle kursustest, kus sa äsja käisid.”
„Ma teen tavalise koerasoengu,” ütles Megan. „Aga talle meeldiks mõni tutt! Vaata teda, ta on näitusetüdruk!”
„Megan,” kordas George ja nüüd kõlas tema hääl päris karmilt. „Loom pole mänguasi ja ma ei tahaks, et ta seda moodi välja näeks ja valede inimeste tähelepanu köidaks.”
Lulu vahtis Meganit oma kaitsja turvalisest embusest, mustad nööpsilmad kluttis karva kuhilas kiiskamas.
„Sa tead, et mitte seda …” alustas Megan, ent vakatas, kui mees hoiatavalt sõrme tõstis. Rachel tajus nende kahe vahel harjumuspäraseks saanud nöökamist ja tundis end kohmetult.
„Ära tee nii kohkunud nägu,” lisas George, nähes, et naine ei saa Lulu armilt pilku pöörata. „Ta steriliseeriti äsja. Me kastreerime kõik koerad, see tähendab mina kastreerin.”
„George teeb väga tihti allahindlusi,” selgitas Megan. „Sügaval sisimas on ta pehme loomuga.”
„Ei ole,” parandas teda George. „Sellest soengust …”
Rachel laskis pilgul ekselda piki puure, kus silmas pugalikpruuni Staffordshire’i bullterjerit ning paari tüsedat šokolaadikarva labradori, krapsakat Jack Russelli terjerit, kes ringi karglesid, ja mitut terjerilaadset krantsi, pruunides silmades värske ind, saba võta-mind-endale-soovist vehkimas. Teised puurid näisid tühjad ja ta ei tahtnud vaadata, juhuks kui nende asukad peaksid õnnetult selle tagaosas redutama nagu Lulu, suutmata oma vaimu lootmiseks kokku võtta.
Kuidas sai neist valida vaid ühe? Kurku tõusis klomp, nagu oleks Rachel vatitupsu alla neelanud. Kuidas sa võisid välja astuda, teades, et jätad maha neliteist pettunud looma, kes endalt küsivad, mis neil viga on? Millal omanikud neile järele tulevad?
Rachel vaatas maha ja pilgutas üllatunult silmi. Gem oli ei tea kust vaikselt välja ilmunud ja tema jalge ette heitnud, kitsad käpad kenasti koos, oodates, et talle tegevust pakutaks.
„Mina pole Dot,” sosistas Rachel, nii et Megan ei kuulnud. „Ma ei tea, mida teha.”
Rachel, mõtles ta, ära jumalapärast koertega rääkima hakka. Võta end kokku. „Megan?” Tema hääl murdus, hoolimata pingutustest kerget tooni säilitada. „Ma lähen vanni. Millal, nojah, peab maja lukku panema?” „Pole vaja panna,” vastas Megan rõõmsalt. „Ma elan majas. Kuna olen koertekodu juhataja, oli meil selline kokkulepe. Loodetavasti pole sul midagi selle vastu: Dot andis minu käsutusse terve teise korruse. Seal on omaette vannituba ja elutuba. Ma ei sega sind.” „Ahah,” ütles Rachel. „Nõndaks.”
Niisiis oli tal ka allüürnik. Suurepärane. Võib-olla see oligi tegelikult suurepärane. „Kas ma otsin sulle õhtuks midagi hamba alla?” küsis Megan. „Freda tõi pajarooga ja kappides on toitu küllaga.” „Ei, ma …” Rachel ei söandanud öelda, et ta ei taha kellegagi rääkida, sest Megan oli nii lahke, aga ta tõesti ei tahtnud. „Ma pean tööd tegema,” ütles ta hoopis. See oli ettekääne igaks elujuhtumiks ning oli minevikus alati toiminud. Iroonilisel kombel polnud tal muidugi mingit tööd teha, kui mitte arvestada kirju endistele klientidele selgitustega, et ta on töölt lahkunud. „Pole viga!” ütles Megan. „Ma ei teadnud, mis tunne sul on Doti voodis magada, sellepärast tegin voodi üles vabas kõrvaltoas. Vannitoa soojatoru peal on käterätikud.” Rachel manas näole sunnitud naeratuse. „Mm … aitäh. Aitäh kõige eest, mis sa oled teinud.” Megan naeratas veel laiemalt. „Pole tõesti tänu väärt. Kena kümblust!” „Head õhtut!” ütles George Fenwick nimme vana kombe kohaselt pead painutades. „Ja luba ma annan sulle oma keemilise puhastuse numbri!” „Sul on keemiline puhastus?” Rachel tegi umbuskliku näo.
Mees muheles. „Pihtas.”
Kuid Rachel oli liiga väsinud, et punktivõitu nautida. Selle asemel sulpsas ta Doti ümaraservalisse vanni, et väsimus kontidest välja leotada.
3
Johnny Hodge pani tühja pindise õlleklaasi tühja krõpsupaki ja pistaatsiakoori täis kausi vahele ning heitis pilgu käekellale.
Veerand üheksa. Bill oli baaris olnud kakskümmend neli minutit, ja see oli rekord isegi Fox and Houndsis, kus teenindus sõltus sellest, kas noolemänguvigastus laskis Rayl end liigutada või ei.
Johnny teadis, et oleks pidanud ise minema. Isegi kui Ray oli leti taga, võttis doktor Billil joogiostmine alati poole kauem kui kellelgi teisel kohalike tõttu, kes kasutasid võimalust omakandi kõrtsi mugavuses mitteametlikku meditsiinilist nõu küsida. Sellist hinda pidid maksma, kui olid arst. Teisalt vaevusid väga vähesed Johnnyl nööbist kinni võtma ja keskkooli ajalooõppekava kohta küsimusi esitama.
Ta heitis pilgu üle laua Natalie’le, kuid too vahtis hajameelselt kaugusse – tema puhul tavatu ilme – ja mehe süda vajus saapasäärde.
Johnny aimas, millele naine mõtleb: nüüd mõtleski ta ainult sellele. Naine rehkendas oma viljakat aega ning arutas, kas tasub meest varakult koju vedada või pigem veel tunnikeseks Billi seltsi jätta. Iroonilisel kombel ei täitnud kumbki võimalus – kirglik seks kõige võluvama naisega, kes baaris oli, ega veel üks õllering parima sõbraga – Johnnyt ootuspärase rõõmuga.
Bill võis ju olla asjatundlik arst, kuid selles, mis puudutas viljakust, oli ta Johnny isikliku arvamuse kohaselt Natiga võrreldes suisa asjaarmastaja. Natalie tegi, mis suutis, et mehe eest veriseid üksikasju varjata, aga kui naine sind pool kuud võrgutas ja teiseks pooleks õnnetult unarusse jättis, pidi isegi Johnny-sugune poiss teadma, et midagi on teoksil. Ja ta polnud selline ohmu, nagu pealt paistis. Ta oli näinud veebilehekülge, mida naine oma arust tema eest varjas, seda, mille näpunäidete alusel ta hommikuti oma kehatemperatuuri mõõtis. Nat arvas, et suudab ka seda mehe eest salajas hoida, summutades termomeetri piiksumise enne, kui kell helises. Neil päevil sarnanes armatsemine pigem spermadoonorlusega.
Johnny kopsis vahuviirulise klaasiga vastu lauda, pigem ajaviiteks kui Nati tähelepanu võitmiseks. „Kui kaua võib üks mees õlleringi ostmisega aega viita?” küsis ta lustakal toonil. „Mida ta seal teeb? Pruulib õlut?” Natalie virgus hoobilt transist ja heitis pilgu baarile, kus tõepoolest oli Billi vastu pukki surunud üks innukas pikkade säärsaabastega tüdruk, kelle kaelal näis midagi viga olevat, otsustades selle järgi, kuidas ta julgustas Billi seda uurima. Billil polnud erilist julgustamist vaja: ta langetas tumeda pea, nii et juuksed silmile vajusid, ja näoilme laskis aimata, et ta ühmas midagi. „Ei, minu arust on tal kabinetiväline vastuvõtt,” sõnas naine kuivalt.
„Kummaline, kui palju imelikke lööbeid siin tekib. Ray peaks laskma oma kõrtsi suitsutada.” „Minu arvates lunib tüdruk koduvisiiti,” sõnas Johnny.
„Tal veab,” vastas Natalie. „Billil on järjekord, eks ole.”
Bill oli kena mees, seda pidi tunnistama isegi Johnny. Pikk, sportlik, säravate pruunide silmadega; Billil oli kolledžisõudja kena välimus, mis tähendas, et ta võis kanda kõrge kaelusega polosärke ega näinud seejuures välja nagu tohmakas. Ta oli just selline mees, kellesarnase pidanuks Johnny ema meelest koju tooma Johnny õde Becky, ehkki Johnny tahtnuks kihla vedada, et tegelikult ei