Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov
tahes teise linna. Polnud üldse kuhugi sõita! Vali kaardil milline punkt tahes, meil ei olnud kuskil tuhkagi teha. Kuhu me ka poleks sõitnud, ei oodanud meid kuskil keegi. Peale mentide ja ebameeldivuste…
Mina ei tahtnud mõelda sellest, mis võis mind oodata Eestis, tema ei tahtnud lihtsalt oma minevikku tagasi pöörduda. Ta rääkis tihtilugu: „Minu jaoks on sõita Indiasse sama hea kui minna tulevikust pimeduseaega. Man, kui sul on vedanud ja sa oled järsku ajamasinasse sattunud, siis sõita minevikku oleks selge rumalus! Tuleb edasi kütta! Ja mida kaugemale, seda parem!” Ta ei tahtnud üldse kuhugi naasta. „See on sama hea kui saavutatust loobuda,” ütles ta. „Ainult edasi!” Teda võis oodata naine Indias või lapsega tüdruk Bukarestis või sõbratar Prahas või päris värske suhe Stockholmis. Mitte üheski neist suundadest Hanuman sõita ei tahtnud. Ta tahtis sõita Ameerikasse. Ameerika oligi see punkt, kus pidi lõppema tema teekond tulevikku. Just Ameerikas pidi ta tulevik saama olevikuks. Kuid ükski Taani rong sinna mõistagi ei suundunud. Ta oli meeleheitel. Ja mõtles meeleheitest endale välja Aarhusi. Aarhus oli lihtsalt ettekääne, saaks vaid kuhugi liikuma hakata, saaks vaid rutemini minema sellest neetud kivikülast. Mis iganes selle nimi ka oli, Randers, Horsens… Mis vahet seal on! Ükskõik kuhu. Kuhu iganes! Saaks vaid minema. Me olime nii kuradima kuses. Lootusetus pitsitas soolikat. Ma olin omadega täitsa läbi. Olin valmis kõngema sealsamas, jaama peldikus. Minust tulid sihukesed pursked, et ma tundsin end kahurina, mis sünnitab kohe mürsu.
Lõpuks kuulsin, kuidas Hannie ütles teises kabiinis: „Teine perroon. Eluga! Meil on viis minutit!” Me tõttasime teisele platvormile, jäime seisma. Ja siis saabus meie rong kolmanda perrooni äärde. Kihutasime kurja vandudes tagasi. Kuid ei jõudnud. Kogu jalakäijate tunneli soolikas oli täis inimpaska, reisijaid mingite pampudega. Ruum muutus ühtäkki tihkeks, kitsaks, läbimatuks nagu vedel kaevik. Suurivaevu trügisime trepini. Rong lipsas nina eest ära. Hanuman läks raevu. Läks marru. Kargas jopest välja ja kukkus selle peal trampima, näidates oma suure suu kõiki hambaid. Ta vandus nii valjusti, et isegi mina läksin eemale, astusin automaadi juurde, teesklesin pileti ostmist. Aga ise seisin, silmad kinni, lastes ajudel looja vajuda. Tahtsin õhus lahustuda. Haihtuda kus kurat! Ma teadsin, et ümberringi on inimesed. Ma teadsin, et nad vaatavad. Mind haaras paranoiline värin. Litsudes end omaenda varju sisse, seisin ma seal ja surusin laugusid silmamunadele – et ainult mitte nutma hakata. Aga selja taga pröökas Hanuman, pildus välke. Kobrutas kõigi nähes vihast. Žestikuleeris. Sisises. Urises. Väänles kui voolik. Ta sülitas sellele, et teda vahiti. Sitta neist võmmidest! Mingu kõik sitale! Kõik ja igaüks eraldi! Ta oli hirmus nagu Cuchulainn enne taplust. Tal oli kõigest kopp ees! Ta loopis soolasambaks tardunud reisijate silme all reklaamvoldikuid rööbasteele ja karjus neile järele: „O, it must be a practical joke! This schedule does not make any sense at all! What do we need it for, if we can’t fucking use it! I see no fucking point!…”10
Kõik need oskused, mis me olime Kopenhaagenis omandanud, osutusid Jyllandis täiesti kõlbmatuks. Kompostrid keeldusid libapileteid vastu võtmast. Hanuman ei suutnud kuidagi õiget nõksu leida, ükski tema rimeik ei sobinud millekski. Komposter tõi kuuldavale vastiku piiksu ja me tõmbusime tast eemale, keerasime selja, lahkusime. Sama lugu oli ka bussidega! Meid kihutati peaaegu et jalahoopidega minema, kui me liimitud piletid jäid juhi kompostrisse kinni, juht vandus, meie taganesime, juht haaras pihku telefoni, meie tegime minekut, reisijad vahtisid pikkade nägudega meile järele, me lisasime sammu.
Hanuman ei suutnud sellega harjuda, kui aeglaselt venivad päevad, kui mõttetult mööduvad nädalad. Ta rääkis, et meie elu sarnaneb tuulevaikusega, et me ei liigu millegi poole. Ta ei suutnud harjuda õõnsate, kõledate pühadega. Ta pelgas inimtühje väikelinnu, nende kitsukesi tokkroosidega ääristatud tänavaid. Ta hakkas lupiine vihkama esimesest pilgust! Aga neid lupiine oli seal… Iga aia ääres! Tihedasti kokku litsutud tänavad vonklesid ettearvamatult ja igal pool kasvasid lupiinid: roosad, violetsed, sirelilillad, punased, helesinised, kollased…
„Vaata, kuidas nad lilli armastavad! Neetud idioodid püüavad hollandlastega võistelda! Nad arvavad, et kui istutavad palju lilli, siis muutub nende riik kas või natuke paremaks! Lilleline revolutsioon… Flower power… No fucking way!11” turtsus Hanuman.
Ta vedas meid alailma valesse kohta. Me eksisime kogu aeg ära, jõudsime tupikutesse, vantsisime tagasi. Meid jõllitati akendest, aedadest, autodest… Tuli teha nägu, nagu otsiks me kedagi, uurida kaarti, paberit, vahtida ringi, etendada turiste. Tolku polnud mingit! Hanuman sülgas vandesõnu, ütles, et tänavad pole sugugi sõiduplaanidest paremad.
„Nende tänavad ei vii kuhugi. Kõik on umbteed,” kurtis ta. „Need ehitati niiviisi selleks, et oleks lihtsam varast püüda!”
Meid polnud püüda tarviski. Me jooksime ise sülle. Aja ainult mendiküna ette! Iga kord tupikusse sattudes jõudsime hõbetahvlikesega väikese ukse juurde, kus meile tuli vastu üks ja seesama vanamutt moekas, nüüdsama nõelasilmast tulnud viksis mantlis; ta esitas meile küsimuse, millele me ei olnud suutelised vastama, sest ei saanud isegi aru, mida ta oma susistava suuga küsis; me keerasime ringi ja läksime ära, tundes oma selgadel kleepuvat pilku ja tema kala kombel maigutava suu hingamist.
Hanuman ei suutnud kuidagi harjuda vaikusega, millega olid täidetud kõik nädalalõpud, ta ei õppinud dešifreerima hääli, mida pimedus hõikas, ei suutnud kohaneda kõiki traate ja kellukesi kõlistavate tanklatega, Jyllandi erilise kõnepruugiga, Jyllandi vanurite kõnnaku ja jalgade sahinaga. Ta ei saanud taipu, kummale poole uksed avanevad. See oli vist kõige hullem.
Suutmatus seda võõrast maailma omaks võtta tõukas Hanumani jaburatele seadusrikkumistele. Ta sebis kemmergus paberit, näppas pakkide viisi salvrätte. Ei lahkunud kohvikust ilma tuhatoosi või soolatopsita. Oleks võinud arvata, et ta on kleptomaan või tavaline hull. Kuid ta polnud ei üks ega teine. Ta lihtsalt maksis sellele maailmale kätte kõikide solvangute eest, mis talle osaks saanud olid; ta põlgas inimesi, kellel oli selles maailmas hõlbus elada. Tal oli põhjust küll ja veel… Ta põlgas inimesi kas või nende ontliku väljanägemise pärast, puhaste värviliste riiete pärast, selle pärast, et isegi pensionärid käisid riides nagu teismelised, seljakottide pärast, roosade kapuutside, roheliste käpikute, punaste tossude pärast…
„Need inimesed meenutavad martsipanist nukke,” rääkis Hanuman. Ma olin temaga nõus. Kõige vastikum oli see, et nendel nukkudel olid silmad, need vahtisid kogu aeg. Ma tabasin ühtelugu pilgu… Sellise erilise pilgu… Sa näed, kuidas pilk libiseb üle rahvasumma, üle tänava, üle vaateakna, siis aga langeb sinule ja seisatub; silmad tõmbuvad vidukile, silmad uurivad, dešifreerivad sind kui sümbolit, püüavad paigutada sind inventariloendisse, pilk klassifitseerib sind… Tühi vaev. Meile ei olnud selles loendis kohta. Me ei olnud samasugused mutukad nagu nende kohalikud prükkarid ja kaltsakad. Omadega olid nad juba harjunud. Nende vastu olid vaktsiinid. Nende pärast ei tarvitsenud muretseda. Nad teadsid, mida omadelt oodata; omad hulgused olid kasvatatud ja registrisse kantud, dresseeritud nagu kord ja kohus. Meie aga ei mahtunud ilmselgelt šablooni sisse. Me ei sarnanenud inimestega, kellele on lapsest peale selgitatud, kus on parem ja kus vasak, mida tohib teha ja mida ei tohi. Sellepärast nad tõmblesidki. Jah, need martsipaninimesed närvitsesid. Me ajasime oma välimusega neid martsipanist nukke stressi.
„Heh, Euge! Stress on viimane asi, mida neile tarvis,” õpetas Hanuman mind. „Üksi selle eest võidakse meid kinni panna!”
Meist hoiti eemale, meile vaadati kõõrdi. Igaühe taskus oli telefon. Kui kellegi käsi kerkis kõrva juurde, tõusime me nagu käsu peale ja läksime.
„Topeltkontroll, Euge, jällegi topeltkontroll,” litsus Hanuman läbi hammaste, sülitades nukulikule trotuaarile, kirudes maapõhja teemärgistust, musikaalseid valgusfoore, stende koolilaste joonistustega. Ta needis maapõhja iga McDonald’sit ja Spar Kioskit, õhupallidega ehitud puid lastekohvikute ümber…
Kord öösel suunas Hanuman kustes joa ahjusoojale burksiputkale, mis trügis vägisi otsa pehkinud, kuid siiski hooldatud kirikukökatsile. „Heh! Religioon on siin au sees samamoodi nagu pensionärid,” pobises ta püksiauku lahti tehes. „Kuid miskipärast ruttavad lapsed oma
Oo, see peab olema mingi nali! See sõiduplaan on täielik mõttetus! Milleks meile see, kui me ei saa seda kasutada! Ma ei näe mingit mõtet! – ingl k.
Lillerevolutsioon… Mida kuradit! – ingl k.