Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov
midagi jäänud! Pugeda nahast välja, et tõmmata endale tekiräbalast tükike, et korraks tukastada, vaat mis on meile jäänud! Ja miks see on nii? Sest need täissöönud elajad on kogu sooja kalorifeeridesse tõmmanud! Tubadesse imenud! Kogu soe läks korstnatesse! Neetud korstnatesse, Euge! Jah! Raipesööjad! Nad panid armastuse pankadesse, seifidesse luku taha! Aktsiad on ära jagatud! Inflatsioon! Meiesugused seisku töötu abiraha sabas! Taldrikutäis suppi! Kirpe täis hulgused! Aga need raisad, ebamäärast sugu rasvamaod, nemad annavad suursuguselt ja suuremeelselt meile sooja võlgu! Võttes meilt ära viimsegi hingetõmbe! Kinopilet – ongi kogu armastus! Viieks minutiks! Kogu elu jooksul! Klantsid krantsid! Tselluloidist humanoidid! Jumalasarnased androidid limusiinides! Šampanjakork sinu tagumikus! Kas sa saad must aru?.. Kas sa kuuled mind?.. Eurooplane rikkus kõik ära! Goot, hunn, hiihnhm! Lääneeurooplase aju lörtsis kõik ära! Sina oled ju slaavlane, raisk! Oled ju?.. Loodan, et ma ei eksi… Ega sa ei ole mingi soomlane, ah? Või saksa asunik Kasahstanis, ah? Sina oled slaavlane! Mina olen indialane! Me mõlemad oleme Euroopa tsivilisatsiooni ohvrid! Kuidas sa sellest ometi aru ei saa! Sa oled ju Castanedat lugenud!..” Ja nii edasi ja nii edasi…
Ma võisin muidugi teeselda, et mäletan kõike ja saan kõigest suurepäraselt aru, Hannie, all right! Lääne-Euroopa mentaliteedi roll kiirendatud liikumises suure lõpu poole, apokalüpsiseni on kolm minutit sõitu bemariga mööda kiirteed, ohoi! Muidugi, Hannie! Sina ja mina! Kõigi vastu! Jaa, nafta on mul meeles! Gaas on mul meeles! Kõik, kõik on mul meeles, iga sinu lausutud sõna on mu rinnale graveeritud! Jne, jne. Tema seltsis ei tohtinud end lõdvaks lasta. Tuli kavaldada. Tuli talle takka kiita. Ei tohtinud talle vastu vaielda. See oleks võrdunud enesetapuga. Ta ju loksus kui paat tormisel veel. Ainult piiksata ja sõgeduse sügavik neelab su…
Hanuman lasi mu pea lahti. Ta tegi sammu, teise, ajas huule torukile ja astus, sõnu põlglikult süljates, otsekui puhastades süljega teed enda ees. Kuninganna, kanade, munade juurest võis ta jõuda majanduseni, sotsiaalhoolekandeni ja sügavamale, kuni viikingiteni, kes tõid maailma ja levitasid kõiksugu katkust hullemini üksnes vulgaarsust, vandalismi ja hävingut. Ta jõudis selleni välja, et nimetas Taanit juba lihtsalt kahe tähega – DK, ja hääldas seda decay’na16. Seejärel hakkas ta Taanile (ja Euroopale ühes kõigi germaani hõimudega) vastandama Indiat, mida ülistas otsatult ja ülespuhutult, vaata et luulevormis!
„Oo, India, kõigi keelte ja tsivilisatsioonide häll! Mu kallis Punjab! Viie jõe maa, iidseim maa! Mohenjo-daro, oled sellest kuulnud? Häbene, Euge! Mitte teada sihukest asja – see pole isegi mitte ignorants, vaid lausa pahe. Maa, kus sündisid kõikide mütoloogiate jumalad. Kus Lava ja Kucha laulavad Ramajanat. Kus tantsib Šiva, kus aedades kasvavad kivid. Piimakanga voltide vahel keerlevad kuldsed herilasesülemid ja teemanditolm! Oo, mu kodune Chandīgarh! Lillede linn, linn, mis on Le Corbusier’ enese ehitatud. Ja ülikool, kus minul, nüüdsel kodutul, oli kunagi au ja õnn õppida ning luua oma tunnustamata šedöövreid! See viie tärni ülikool on tervenisti Le Corbusier’ enese projekteeritud ja selliselt, et üliõpilased võiksid kakskümmend neli tundi ööpäevas joonistada või voolida või kirjutada või tantsida või joonestada või juua, mida iganes – kakskümmend neli tundi loomulikus valguses, lihtsalt liikudes päikese järel ühest auditooriumist teise, lõputult. Hehahoo! Euge, see teeb ka UCLA-le silmad ette. Oo, India! Maa, kus on nii pikad sajud ja niivõrd täiuslikud, üldiselt mittevajalikud niisutussüsteemid, see on pikkade jõgede, pikkade teede, tuubil rongide ja tühjade kukrute maa, see on poeetide, loovuse, armastuse ja loomingu maa. Värvide ja naeratuste maa. Laulu ja tantsu maa. Aga Taani… Mis maa see sihuke on? Siin pole isegi kuskile sülitada. See pole mingi maa,” karjus Hanuman. „See on apteek!”
Kuid kõige vähem talus ta Taani provintsis kõige enam levinud inimtõu meesisendite tüüpi. Mehi sinistes kombinesoonides, värvilärakatega õlgadel, tunkerihma vahele torgatud pliiatsiga, rinnataskust välja vahtiva mobiiltelefoniga, suitsupakiga vöökotis, väga keerulise lõhnaga: hambapasta, kohvi, tubaka ja odekolonni segu. Nad olid igal pool. Ja nad olid alati ametis. Nende najal püsiski püsti see maailm, milles Hanuman ei suutnud kuidagi omale kohta leida. Sellepärast, et nad olid ehitanud selle maailma, võtmata arvesse võimalust, et sinna imbuvad sellised eksemplarid nagu Hanuman või mina. Nende inimeste juuresolekul tundis ta end ebamugavalt; tal hakkas külm; ta hakkas nende pilkude all kössi vajuma, nihelema, oma vasakut kõrvalesta näppima või miskipärast moblat kontrollima. Ta ei sallinud nende inimeste kommet kõnelda valjusti ja kõndida hoogsalt, astuda nimme raske sammuga, seejuures üles kääritud käistes kätega vehkides. Hanumani läbistas iga kord värin, kui ta silmas maas nende selgeid reljeefseid jälgi. Aga jälgi oli nagu kiuste igal pool. Seda vihkas ta üle kõige. Jäljed olid tema jaoks otsekui etteheide. Nad tuletasid talle meelde tema enda olemasolu viirastuslikkust. Seda, et ta ise heljub ilmas ringi jälgi jätmata, sest tal ei õnnestu kinni kahmata elust, mis kaob tema jalge alt minema, libiseb fantastiliselt õhukese siidina sõrmede vahelt läbi. See ajas Hanniet meeleheitele, pani kannatama ja kõike ümbritsevat veel rohkem vihkama.
Ta vihkas talunike lehmalikult viltu mäluvaid suid. Ta vihkas talusid, mis seisid maletaja mõtlikkuses tardunud poolitatud põldude servades, kus unised lehmad näisid liikuvat otsekui malendid laual. Ei suutnud kuulata taanikeelset juttu; vihkas kioskeid ja kauplusi, poisse ja tüdrukuid punases Brugseni univormis ja sinises REMA 1000 vormis, nende nokatsid riivasid silma, nende haukuvad hääled lõikasid valusalt kõrva. Kala lõhn, segunedes odava Aalborgi napsiga, paiskas jalust. Gammel Danski17 pahvakas, mis tungis läbi Samsoni tubaka pilve, tekitas kõrvetisi. Oma õnne aianduses leidnud paadunud hädavareste hapud näod panid teda luksuma. Automaadikohv hakkas tal maksale ja odav Carlsberg neerudele, ta kannatas seedehäirete all ja kurtis nimmevalu. Igas vastutulijas kahtlustas ta nuhki. Iga akna taga võis olla ment. Ta oli väljakujunenud paranoik. Temaga polnud lihtne. Tema hea tuju murdus kui kõrsik; tema tuju muutus, nagu Euroopas läheb häälest ära kusagil troopikas valmistatud pill. Ta rääkis vastu iseendale ja igaühele. Vaidles pisiasjade üle. Ta oli kapriisne, raske oli tema meele järele olla. Kui ma polnud nõus temaga koos norutama, hakkas ta mossitama ja arvas mu ülejäänud maailma hulka, mille vastu me olime kokku leppinud pidada kompromissitut sõda. Ta võis depressiooni langeda hoobilt, sügavale ja kauaks; põhjuseks võis olla mis iganes, põhjust polnud tarvis otsidagi. Põhjuseid oli ümberringi külluses. Heida pilk ükskõik mis suunas ja sa leiad kohe sadakond põhjust depressiooniks. Teda masendasid näiteks Gröönimaa eskimod, kes kuidagi ei suutnud oma lõputust pohmelusest välja tulla. Ja ta kannatas nende pärast. Indias katsetati tuumarelva ja see viis tema tuju nulli. Ta kuulutas, et sellesse riiki ei lähe ta nüüd kohe kindlasti enam kunagi tagasi. „Riik,” rääkis ta, „kus mõeldi välja budism ja katsetatakse tuumarelva, on kõige silmakirjalikum riik maailmas… mina seal elama ei hakka!”
Ta oli igasugune. Ta võis paista kalk. Võis vanamehe põlglikult õlaga eest lükata. Võis vanaeidele jämedalt nähvata. Neiud, kel olid läbipaistvad silmad, peas värvilised vetikad, nabas rõngas ja tätoveering nimmekohal, äratasid temas ainult loomalikke tundeid, mis piirnesid vägivallahimuga. Kui Hanuman nägi postkontorihoonest väljakasvavat Unicorni panka mis tahes mõttetus linnakeses, surus ta hambad kokku ja jõnksutas tigedalt lõualuid. Ent ka need tugevad tunded, mis väärisid üksnes lugupidamist, võisid kiiresti kustuda ning Hanuman võis vajuda norgu, minna niimoodi lukku, et ei kuulnud keskit ega miskit.
Talunike tölplus, pikatoimelisus ajas teda marru; lakkamatu briis, mis kord sülitas näkku vihma, kord rögistas kaamelitatina kleepuvat lörtsi, tegi tal meele kurvaks. Teda masendas kõike hajutav hämarus, ta kartis, et hämarik neelab ka tema, ja liikus seetõttu linnas ringi ühe posti juurest teise juurde. Kuid sapikollast laternavalgust vihkas ta samuti. Videvikus paljunesid krabinad, sosinad, sammud, kaja. Hanniele tundus, et ta muutub varsti eilse iseenda järelkajaks ning siis on juba hilja, siis teda enam tagasi ei too. Tal ei jää üle muud kui videvikus pudelina puruks minna.
Põgenikelaager, kuhu me mitmeks kuuks toppama jäime, mõjus kogu oma õhustikuga talle ängistavalt. Laager meenutas rongijaama, kus kaugeltki mitte kõikide rongide jaoks polnud rööpaid pandud ja kaugeltki mitte kõikidele rongidele, mis jaamast läbi kihutasid, ei müüdud pileteid; ja kui mingeid ikkagi müüdi, siis polnud
Taani kuningriigi lühendit tähistavate tähtede d [di] ja k [kei] hääldusele tuginev sõnademäng:
Vana Taani – tn k. Spetsiifilise maitsega rahvuslik alkohoolne jook.