Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
mäletas, kuigi soovis, et ei mäletaks. Terri oli tookord olnud armas väike Pollyanna.1 Sellepärast neist saidki parimad sõbrad. Terri oli olnud naiivne, kuni tema esimene abikaasa, Rom, tuli koju ja teatas, et tal on armulugu nende raamatupidaja tütrega. Terrile anti lahkumiseks kakskümmend neli tundi aega ja seejärel – põmaki! – oli kogu pangaarve nullis, kõik säästud olid saladuslikul kombel „kulutatud” ja nende koos rajatud meditsiiniäri oli müüdud mingile sõbrale ühe dollari eest.
Annie oli tookord pidevalt Terri juures olnud, joonud keset päeva veini ja mõnikord isegi marihuaanat tõmmanud. See oli Blake’i hulluks ajanud. Mida sa õige teed, jõlgud ikka veel koos selle nõmeda ja mõttetu inimesega või? oli mees tookord öelnud. Sul on hulganisti palju väärikamaid sõpru. See oli olnud üks neid väheseid kordi, kui Annie oli Blake’ile vastu hakanud.
„Sa olid iga päev minu juures,” ütles Terri õrnalt, libistades käe Annie pihku ja seda tasakesi pigistades. „Sina aitasid mul sellest üle saada ja mina olen praegu sulle toeks. Mil iganes sa mind vajad. Kakskümmend neli tundi ööpäevas.”
„Ma ei teadnud, kui väga see võib haiget teha … Selline tunne on …” Alanduspisarad kõrvetasid taas silmi. Ta soovis, et ta suudaks neid tagasi hoida, aga see oli võimatu.
„Nagu kogu sisemus veritseks … nagu mitte miski ei suudaks sind enam eales õnnelikuks teha? Ma tean.”
Annie sulges silmad. Terri mõistmine oli peaaegu rohkem, kui ta taluda suutis. Ta ei tahtnud, et ta sõber nii palju teaks. Mitte Terri, kes ei suutnud abielu koos hoida rohkem kui mõne aasta ega suutnud piisavalt pühenduda niigi palju, et omale lemmikloom võtta. Oli kohutav mõelda, et see oli … tavaline. Nagu poleks kahekümne aasta kaotamine mitte midagi, lihtsalt järjekordne lahkuminek riigis, kus toimus aastas miljoneid lahutusi.
„Vaata, kullake, ma ei taha sellest üldse juttu teha, aga ma pean. Blake on tippadvokaat. Sa pead end kaitsma.”
See oli solvav nõuanne, selline, mis oleks pannud iga naise nagu katkise palli lössi vajuma. Annie püüdis naeratada. „Blake ei ole selline.”
„Ah ei ole või? Äkki peaksid hoopis endalt küsima, kui hästi sa teda üldse tunned.”
Annie ei suutnud sellega praegu tegelda. Aitas juba tõdemusest, et viimane aasta oli olnud vale; talle ei mahtunud kuidagi pähe, et Blake on muutunud täiesti võõraks inimeseks. Ta põrnitses Territ, lootes, et sõber teda mõistab. „Sa palud mul olla see, kes ma ei ole, Terri. Ma pean silmas seda, et ma peaksin kõndima panka ja ta rahast, meie rahast, lagedaks tegema. Siis oleks see ju … lõplik. Ja muudaks kõik üksnes materiaalseks … lihtsalt asjadeks. Ma ei saa seda Blake’ile teha. Ma ei saa seda endale teha. Ma tean, et olen naiivne – isegi rumal –, kui teda usaldan, aga üle poole elust on ta olnud mu parim sõber.
„Kah mul sõber.”
Annie puudutas sõbra ümarat kätt. „Ma armastan sind selle eest, et sa minu pärast muretsed, Terri. Tõesõna armastan, aga sellist nõuannet ei ole ma veel valmis järgima. Ma loodan …” Ta hääl muutus sosinaks. Terri kurbi mõistvaid silmi vaadates tundis ta end nii lootusetult naiivsena. „Ju ma siis ikka veel loodan, et mul polegi vaja seda teha.”
Terri manas näole särava naeratuse. „Ehk on sul õigus. Võib-olla on tegu lihtsalt keskeakriisiga ja ta saab sellest üle.”
Järgmised paar tundi nad lihtsalt rääkisid. Vahetpidamata oli Annie’l nagu varrukast mõni mälestus või naljakas lugu oma abielust võtta ja ta puistas selle välja, justkui oma elust rääkimine, selle meenutamine, tooks mehe koju tagasi.
Terry kuulas, naeratas ja hoidis tal ümbert kinni, aga enam ta ei andnud praktilist nõu – ja Annie oli talle selle eest tänulik. Umbes lõuna paiku tellisid nad Granita’sest suure lambalihaga pitsa, läksid terrassile istuma ja sõid selle kõik ära. Kui päike lõpuks üle sinise Vaikse ookeani laskus, mõistis Annie, et Terri peab varsti ära minema.
Annie pöördus oma parima sõbranna poole. Lõpuks esitas ta küsimuse, mis oli õhus rippunud juba suurema aja õhtupoolikust. „Mis siis, kui ta ei tulegi tagasi, Terri?” Ta küsis seda nii vaikselt, et hetkeks tundus talle, et kauge surfamise kaja mattis ta sõnad.
„Mis siis, kui ei tulegi?”
Annie pööras pilgu kõrvale. „Ma ei suuda elu ilma temata ette kujutada. Mida ma teen? Kuhu ma lähen?”
„Sa lähed koju,” ütles Terry. „Kui minul oleks nii kihvt isa nagu Hank, oleksin ma silmapilk koju läinud.”
Kodu. Esimest korda tabas Annie, et see sõna on sama habras nagu linnutiib. „Kodu on Blake’i juures.”
„Oh, Annie.” Terri ohkas, pigistades ta kätt. „Enam mitte.”
Kahe päeva pärast Blake helistas.
Tema häälel oli kõige armsam kõla, mida Annie oli eales kuulnud. „Blake …”
„Ma pean sind nägema.”
Annie neelatas raskelt, tundes äkki kipitavaid pisaraid. Jumal tänatud. Ma teadsin, et ta tuleb koju. „Praegu?”
„Ei. Minu päevaplaan on täna hommikul tihedavõitu. Niipea, kui vabanen.”
Esimest korda nende päevade jooksul suutis Annie hingata.
Kui Blake vaatas maja kõrgusse ulatuvaid valgeid ingleid, tundis ta ootamatut kaotusvalu. See oli nii ilus, see nende kodu, nii vapustavalt modernne. Tõeline pärl tänaval, kus lammutatud majad maksid viis miljonit dollarit ja kus mitte miski ei olnud liiga kallis.
See paik oli Annie kavandatud, loodud ja kujundatud.
Ta oli võtnud vaate – mere, liiva ja taeva – ning muutnud selle koduks, mis paistis mäenõlva seest välja kasvavat. Naine oli valinud iga kivi, iga mööblieseme, kõik asjad kogu majas olid mõne tema veidra mõtte kokkusobimatu vili – üks ingel siin, veesüliti seal, toanurgas päevinäinud makramees rippumas üks taim, samas kõrvuti puitpaneelid, mille ruutsentimeeter maksis tuhat dollarit, ja omatehtud, merikarbist raamis perepilt. Majas polnud ühtki kohta, mis poleks peegeldanud Annie loovat, õrnalt ekstsentrilist loomust.
Blake püüdis meenutada, mis tunne oli olnud teda armastada, kuid ta ei suutnud enam.
Ta oli maganud teiste naistega kümme aastat, neid võrgutanud, voodisse viinud ning siis unustanud. Ta oli nendega koos reisinud, veetnud nendega mõne öö, ning kogu selle aja oli Annie kodus oodanud, Gourmet’ ajakirja retseptide järgi süüa valmistanud, värvipalette ja plaatide näidiseid valinud ning Natalie’d koju ja kooli sõidutanud. Blake oli arvanud, et varem või hiljem naine märkab, et mees teda enam ei armasta, aga too oli olnud nii neetult usaldav. Annie uskus alati kõigist kõige paremat ja kui ta armastas, siis ihu ja hingega, igavesti.
Mees ohkas äkitselt väsimust tundes. Neljakümneseks saamine oli olnud see, mis tema maailmapilti muutis, pannes ta mõistma, et ta ei taha enam olla armastuseta abielu kammitsais.
Varem, kui aeg veel polnud oma inetuid halle näppe tema juustesse toppinud ja kortsud polnud ajanud oma vagusid ta siniste silmade alla, oli ta arvanud, et tal on kõik, mida hing võiks ihaldada: hiilgav karjäär, ilus naine, armastav tütar ja nii palju vabadust, kui vaja.
Ta reisis oma kolleegidest sõpradega kaks korda aastas, käis kalaretkedel kaugetel saartel, kus olid kaunid rannad ja veelgi kaunimad naised, mängis kahel õhtul nädalas korvpalli ja käis reede õhtuti kohalikus baaris. Erinevalt oma sõpradest oli tema naine alati olnud selline, kes mõistis ja koju jäi. Ideaalne naine ja ema – kõik, mida ta arvas end tahtvat.
Siis kohtas ta Suzannah’t. See, mis oli alanud järjekordse seksuaalse vallutusena, muutus kõige ootamatumaks asjaks – armastuseks.
Esmakordselt üle pikkade aastate tundis ta end jälle noore ja energilisena. Nad armatsesid kõikjal, pidevalt, nii päeval kui ka öösel. Suzannah’le ei läinud korda, mis naabrid mõtlesid, ega muretsenud ta ka kõrvaltoas magava lapse pärast.
Viide Eleanor H. Porteri tuntud lasteraamatule „Pollyanna”, mille peategelase nimi on muutunud üldterminiks ülioptimistliku maailmavaatega inimeste kohta. –