Maja salapärase järve ääres. Kristin Hannah
Kreemikas siidkleit liibus ta keha ümber ja mehele ei jäänud märkamata, et naine on viimaste päevade jooksul kaalust alla võtnud – ja oli ju ütlematagi selge, et naine ei võinud seda endale lubada.
Naise väike, südamekujuline nägu oli kahvatum, isegi ehmatavalt kahvatu, ning tema silmad, tavaliselt sama erkrohelised nagu ristikhein, olid tühjad ning verd täis valgunud. Ta oli sidunud oma pikad juuksed tugevasti hobusesappa, mis rõhutas ta teravaid põsesarnu ja laskis huultel paista, nagu oleks need paistetanud. Tema kõrvarõngad ei olnud ühest paarist, ta kandis üht teemant- ja teist pärlkõrvarõngast, ja see väike ebakõla tuletas teravalt ja valulikult mehele tema reetmist meelde „Blake …” Mees kuulis naise hääles nõrka lootust ja taipas äkitselt, mida naine võis mõelda, kui ta hommikul helistas.
Kurat. Kuidas ta võis nii loll olla?
Annie taganes ukse juurest, siludes kleidi olematut kortsu. „Tule edasi, tule. Sa …” Ta pööras kiiresti mehelt pilgu, aga mitte nii kiiresti, et mees poleks märganud, kuidas ta alahuulde hammustas – mida ta juba noorest peast alates närvis olles alati tegi. Blake arvas, et naine kavatseb midagi öelda, aga viimasel minutil pööras Annie ümber ja läks ees läbi koridori tohutult suurele mitmetasandilisele terrassile, kust avanes vaade Malibu ranna kõige vaiksemale sopile.
Jumal, kuidas ta soovis, et poleks tulnud. Tal ei olnud vaja näha naise silmatorkavat valu ega seda, kuidas too muudkui oma kleiti silus ja juukseid kohendas.
Annie läks laua juurde, kus seisid elegantsel hõbekandikul kann limonaadi – Blake’i lemmiklimonaadiga – ja kaks kristallklaasi. „Natalie kohaneb kenasti. Ma olen temaga ainult ühe korra rääkinud – ja ma kavatsesin jälle helistada, aga … noh … oli raske. Ma mõtlesin, et ta võib minu häälest midagi välja lugeda. Aga loomulikult küsis ta sinu järele. Võib-olla hiljem … kui sa juba siin oled … võime koos talle helistada.”
„Ma poleks pidanud tulema.” Ta ütles seda teravamini, kui oli kavatsenud, aga ta ei suutnud enam seal seista ja naise värisevat häält kuulda.
Annie käsi jõnksatas. Limonaad pritsis üle klaasiääre ja nõrgus hallile kivilauale. Annie ei pöördunud mehe poole ja Blake rõõmustas selle üle. Ta ei tahtnud näha naise nägu.
„Miks sa siis tulid?”
Miski naise hääles – alla andmine, võib-olla ka valu – tabas Blake’i ootamatult. Pisarad kõrvetasid silmis, ta ei suutnud uskuda, et see teeb haiget. Ta pani käe taskusse ja tõmbas välja oma koostatud esialgsed lahutuspaberid. Sõnatult kummardus ta üle naise õla ja laskis neil lauale langeda. Üks ümbrikunurk langes mahaloksunud limonaadi sisse. Hakkas tekkima tume, niiske veeplekk.
Ta ei suutnud oma silmi sellelt plekilt ära saada. „Need on lahutuspaberid, Annie …”
Naine ei liigutanud, ei vastanud, lihtsalt seisis seal seljaga tema poole.
Ta nägi niiviisi, õlad kössis ja sõrmed ümber lauanurga, hale välja. Blake ei pidanudki tema nägu nägema, et teada, mida naine tunneb. Ta nägi, kuidas pisarad üksteise järel langesid, tilkudes nagu tillukesed vihmapiisad kivile.
Kolmas peatükk
„Ma ei suuda uskuda, et sa seda teed.” Annie polnud kavatsenud midagi öelda, aga sõnad tulid otsekui iseenesest. Kui mees ei vastanud, vaatas Annie talle otsa. Kurb küll, aga pärast peaaegu kahtkümmet abieluaastat ei suutnud Annie mehele silma vaadata. „Miks?”
Sellest tahtis ta tõepoolest aru saada. Ta ise oli alati perekonna vajadused enda omadest kõrgemale asetanud, teinud alati kõik, mis vähegi võimalik, et tema armsad inimesed end turvaliselt ja õnnelikult tunneksid. Annie ema oli surnud, kui ta veel väike oli, ja ta oli õppinud oma leina südame ligipääsmatusse soppi sulgema. Võimetu mõistma oma kaotust, oli ta keskendunud leinavale isale. See oligi aastate jooksul muutunud tema iseloomulikuks käitumisjooneks. Annie kui hoolitseja, kui armastuse jagaja. Aga nüüd ei tahtnud abikaasa enam tema armastust, ei tahtnud kuuluda perekonda, mille naine oli loonud ja mille eest hoolitsenud.
„Ärme hakka seda jälle üles soojendama,” ütles mees sügava ohkega.
Need sõnad olid nagu kõrvakiil. Annie lõi pea selga ja vaatas mehele otsa. „Sa teed nalja või?”
Mees näis kurb ja väsinud. „Olen ma varem kunagi selliste asjadega naljatanud?” Ta lükkas käe läbi täiuslikult lõigatud juuste. „Ma ei mõelnud, mida sa võid minu … hommikusest kõnest järeldada. Anna andeks.”
Järeldada. Külm juriidiline sõna, mis näis neid veelgi rohkem lahutavat.
Mees astus Annie poole, aga ettevaatlikult, et mitte liiga lähedale minna. „Ma hoolitsen sinu eest. Seda ma tulingi ütlema. Sa ei pea muretsema raha ega millegi muu pärast. Ma hoolitsen sinu ja Natalie eest hästi. Ma luban seda.”
Annie vaatas teda täis uskmatust. „Üheksateistkümnes veebruar. Kas sa mäletad seda kuupäeva, Blake?
Mehe miljonidollariline päevitus kahvatus vahakarva halliks. „No kuule, Annalise …”
„Ära Annaliseta mind. Üheksateistkümnes veebruar. Kas mäletad seda kuupäeva, Blake? Sa ütlesid … sa tõotasid mind armastada, kuni surm meid lahutab. Sellel päeval lubasid sa samuti minu eest hoolitseda.”
„See oli nii ammu.”
„Arvad sa, et lubadustel on kehtivustähtaeg nagu piimapakil? Jumal küll …”
„Ma olen muutunud, Annie. Kuule, me oleme olnud koos rohkem kui kakskümmend aastat, me mõlemad oleme muutunud. Ma arvan, et sa oled ilma minuta õnnelikum. Ma tõesti usun seda. Sa saad keskenduda nendele hobidele, mille jaoks sul pole kunagi aega olnud. Noh …” Ta polnud sellel teemal üldse kodus. „Nagu see kalligraafia värk. Ja lookeste kirjutamine. Ja maalimine.”
Annie oleks tahtnud mehele öelda, et kadugu kus kurat, aga sõnad ja mälestused olid tema peas läbisegi ning kõik see tegi väga haiget.
Mees astus tema kõrvale, tema sammud kajasid kivipõrandal kõledalt. „Ma koostasin esialgse lepingu. See on rohkem kui suuremeelne.”
„Ma ei tee seda sulle nii lihtsaks.”
„Mida?”
Mehe hääletoonist järeldas Annie, et ta oli suutnud meest üllatada ja see polnud ka ime. Kooselatud aastad olid Blake’ile õpetanud, et Annie’lt pole vaja mingit vastuseisu oodata. Annie vaatas mehele otsa. „Ma ütlesin, et ma ei tee seda sulle lihtsaks, Blake. Seekord mitte.”
„Californias ei saa sa lahutust takistada.” Ta ütles seda vaikselt oma advokaadi häälel.
„Ma tunnen seadust, Blake. Kas sa unustasid, et ma töötasin aastaid sinu kõrval, ehitades advokaadibürood koos sinuga? Või mäletad sa ainult neid töötunde, mida sina tegid?” Ta astus mehele lähemale, ettevaatlikult, et teda mitte puudutada. „Kui sa oleksid klient, mis nõu sa endale annaksid?”
Blake kohendas tärgeldatud särgikraed. „See ei ole praegu oluline.”
„Sa paluksid endal oodata, võtta aega maha rahunemiseks. Sa soovitaksid mõnda aega lahus elada. Ma olen kuulnud sind seda ütlemas.” Naise sõnad sumbusid kurbusesse. „Jeesus, Blake, kas sa ei anna meile isegi seda võimalust?”
„Annalise …”
Kõik rippus sel hetkel juuksekarva otsas. „Luba mulle, et me ootame juunini – kuni Natalie koju tagasi tuleb. Siis räägime uuesti … vaatame, mis seisus me pärast paari lahusoldud kuud oleme. Mina andsin sulle kakskümmend aastat, Blake. Sina võid anda mulle need kolm kuud.”
Annie tundis, kuidas sekundid venivad, lüües tillukesi täkkeid ta hinge. Ta kuulis mehe rahulikku, mõõdetud rütmis hingamist, hällilaulu, mis oli rohkem kui pool elu teda magama uinutanud.
„Hea küll.”
Kergendus oli vapustav. „Mida me Natalie’le ütleme?”
„Taevake, Annie, ära tee sellest nüüd numbrit, justkui hakkaks ta südamerabandust