Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi
u toetuse ja kannatlikkuse ning uskumatu lahkuse eest
Tänusõnad
See on üks kõige nõudlikumaid raamatuid, mida ma kunagi olen kirjutanud, ning arvestades teadmisi, mida selle kirjutamine on nõudnud ja andnud, võlgnen ma tohutult väga paljudele inimestele.
Kõige silmapaistvama panuse andis Gordon Medcalf, kelle teadmised Lloyd’sist ja tähelepanelikkus detailide suhtes olid võrdsed tema toimetajaleidlikkusega ning kelleta olnuksid mõned peatükid väga haledad ja viletsad. Olen tohutult kurb, et ei saa teda korralikult tänada, sest ta suri just enne raamatu valmimist, seega tahaksin väljendada oma tänu tema hiigelsuure abi eest tema abikaasale Juliale ja perekonnale ning öelda neile seda, mida nad küll isegi teavad, et Gordon oli suurepärane inimene ja temaga koos töötada oli suur au.
Veel paljud inimesed pakkusid heldelt oma aega ja teadmisi: Jay ja Nick Upton, Peter Carvell, John Mays, Victor Sandelson, John Rew, David Durant, Nigel Symons Jones ja James Lotery jagasid kõik minuga oma kogemusi Lloyd’si liikmeks olemisest; Geoff Spencer andis mulle hindamatuid finantsalaseid taustateadmisi ja lõi kujuka pildi tolleaegse pankuri elust; Mark Spash, Michael Drake ja Lionel Rosenblatt võimaldasid fantastilist (ja sageli inspireerivat) õigusalast materjali; Edward Harris pööras mu tähelepanu meeste põlispärandi mõistele ja kulutas siis tunde, sobitades seda süžeega. Jillie Hardie osutus tõeliseks purjetamise ja purjeregattide asjatundjaks; Duncan Brown suutis muuta erinevad elukindlustuse liigid mitte üksnes mõistetavaks, vaid ka tohutult huvitavaks, ja Sandi Meisner selgitas mulle nii täielikult ja tõhusalt surmajuhtumi uurimist, et ma võiksin peaaegu ise koronerina esineda. Charlotte Taylor andis mulle suurepärase ja vaimuka ülevaate oma elust algaja staarjuuksurina ning keegi kannatlik anonüümseks jäänud Vodafone’i töötaja veetis tunde arhiivis, kinnitamaks, et 1990. aastate mobiiltelefonidega sai tõepoolest edastada häälsõnumeid. Ja Clodagh Hartley jagas minuga hinnalist siseinfot ajalehelugude kirjutamise kohta, suur tänu ka Daily Mirrori arhiivraamatukogu töötajatele, kes otsisid välja ühe tolmuse köite teise järel.
Politseikomissar Dermot Keating korraldas mulle kiirkursuse erinevate politseiprotseduuride kohta; tahaksin tänada ka Anthony Saxtonit, kes väsimatult korraldas mulle kokkusaamisi väga paljude inimestega, ja muidugi ka hämmastavat Sue Stapelyt, kes jagas minuga oma entsüklopeedilisi teadmisi ja erinevaid kontakte.
Suur tänu minu hämmastavalt informatiivsele giidile Harvardis ja Bostoni Pardituuril.
Adam Raphaeli suurepärane raamat „Äärmine risk” (Ultimate Risk) pakkus hinnalist taustainfot.
Ma poleks toime tulnud Simon Cornishilt peaaegu iga päev saadud infota City kohta ja eriti tahaksin tänada David Shorti ehk Shortyt, kes mitte üksnes ei kirjeldanud mulle elavalt börsimaakleri elu käsitletaval perioodil, temalt sain ma ka nime Blue tarvis, kellest kujunes peaaegu kõikide lemmiktegelane.
Tahan tänada kõiki suurepäraseid inimesi Headline’i kirjastusest: töötamine koos toimetaja Harrie Evansiga oli tõeline nauding, tema panus oli ühteaegu nii loominguline kui ka tark ning me suutsime võidukalt jõuda lõpuni teineteisele ühtegi halba sõna ütlemata, mis oli küll kahtlemata rohkem tema kui minu teene; tahan teda tänada ka selle eest, et ta nuttis alati kogu südamest kõigis kohtades, kus sündmustik seda nõuab. Emily Kennedy on suurepärasel ja loomingulisel moel tegelnud turundusega (ning täiesti piisavalt nutnud raamatut lugedes), Kerr MacRae ja James Horobin on raamatut müües olnud vaimustavalt osavad, samuti Peter Newsom, kes tutvustas seda maailmas (kuigi ma arvan, et keegi neist kolmest ei nutnud eriti). Tänu Georgina Moore’ile ei saa kogu riigis ega õigupoolest tervel planeedil olla kuigi palju inimesi, kes pole sellest raamatust kuulnud, ja ma olen suure tänu võlgu Justinia Baird-Murrayle järjekordse vaimustava kaanekujunduse eest ning muidugi toimetaja Joan Deitchile, kes muutis loogiliseks mu kõige pöörasemad laused ja hoolitses, et kõigil i-del oleksid peal täpid ja t-del kriipsud.
Ja loomulikult pean avaldama lugupidamist oma agendile Clare Alexanderile Gillon Aitkeni agentuurist, kes on vaimustavalt ja lõpmatult toetav.
Lõpuks – ja kindlasti pole see vähem tähtis – tahan öelda suure tänu oma neljale tütrele: Pollyle, Sophiele, Emilyle ja Claudiale, kes on oma erinevast vaatenurgast ja erinevate teadmistega mind väga palju aidanud, nad on alati minu jaoks olemas, on tõstnud mu tuju ja julgustanud mind edasi minema mööda seda teed, mis nende ja ka minu enda meelest tundus üsna pikk.
Õiguslik selgitus
Selles romaanis püüdsin luua tõepärast pilti, seega oli konteksti mõttes tarvis viidata Lloyd’sile ja seda ümbritsevatele skandaalidele, nagu näiteks asbestoosiga seotud nõuetele. Siiski on romaan ise, nagu võib kergesti mõista, algusest lõpuni minu kujutlusvõime vili, tegelased, firmad ja nende tegevus loos on välja mõeldud.
Tegelased
Simon Beaumont, kommertspankur
Elizabeth, tema naine, reklaamibüroo Hargreaves, Harris & Osborne (H2O) tegevdirektor
Annabel, Toby ja Tilly, nende lapsed
Florian, juuksur ja Annabeli parim sõber
Madison ja Fallon, Tilly parimad sõbrad
Martin Dudley, Simoni ülemus
David Green, Simoni vana sõber ja purjetamiskaaslane
Felicity Parker Jones, Simoni sõber
Neil Lawrence, Elizabethi klient ja Lloyd’si ohver
Lucinda ja Nigel Cowper, peen abielupaar, kes elab Cadogan Square’il
Eric ja Margaret Worthington, Lucinda vanemad
Steve Durham, Lucinda vintske advokaat
Graham Parker, Lucinda ülemus
Blue Horton, börsimaakler
Charlie, tema parim sõber
Flora Fielding, glamuurne lesk
Richard Fielding, tema poeg, õpetaja
Debbie Fielding, Richardi naine
Alexander, Emma ja Rachel, nende lapsed
Anna Carter, Debbie ülemus
Morag Dunbar, koolidirektor
Colin Peterson, kinnisvaraarendaja
Joel Strickland, Daily Newsi finantsajakirjanik
Hugh Renwick, tema toimetaja
Catherine Morgan, noor nägus lesk ja Lloyd’si ohver
Freddie ja Caroline, tema lapsed
Phyllis ja Dudley Morgan, tema mehevanemad
Mary Lennox, tema lapsehoidja
Dominic Mays, Freddie parim sõber Londonis
Jane-Anne Price, Caroline’i parim sõber maal, ja tema peened vanemad, auväärne Mark Price abikaasaga
Patrick Fisher, Catherine’i austaja
Jamie Cartwright, kütkestav noor jurist Bostonist
Frances ja Philip, tema vanemad
Kathleen, Jamie õde, abielus Joega
Bartholomew (Bif), Jamie vend, ja tema naine Dana
Gillian Thompson, klaveriõpetaja ja Lloyd’si ohver
May Williams, tema naaber
George Meyer, juhatab rühma, kes valmistab ette kohtuasja Lloyd’si vastu
Fiona Broadhurst, nõuandeadvokaat
Tim Allinson, elumees
Robert Jeffries, koroneri ametnik
Proloog
August 1990
Nii et inimene, keda sa üle kõige armastasid, tappis ennast ära. Oli nii meeleheitel, nii lootusetus olukorras, et see näis olevat ainus võimalus.
Kuidas sa suudad edasi elada, kuidas sa suudad sellega leppida, teades, et isegi sina polnud võimeline aitama ega mingitki lohutust pakkuma?
Ja isegi kui sa teadsid, et see polnud otseselt sinu süü, et süüdistada saab, väga vaieldavalt