Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi
pärast ühele nende suurimale kliendile Huntersile, kalli meditsiinikaupade ja tualett-tarvete brändi kohta. Reklaamijuhile ei meeldinud see, mille loominguline meeskond oli välja pakkunud ja ta keeldus seda esitlemast, väites end teadvat, et kliendile see ka ei meeldi. Reklaamijuht ega loometiim ei andnud kumbki järele, klienditeenindusjuht toetas loomingulisi töötajaid ja esitlus pidi toimuma juba kahe päeva pärast. Õigupoolest oli olukord rohkem kui keeruline, see näis üsna ohtlik. Ja tuli lahendada. Elizabeth astus majast välja, istus teda ukse ees ootavasse taksosse ja lülitas oma aukartustäratava aju täisvõimsusel tegelema teda hommikul ootavate probleemidega.
Elizabethil oli väga tähtis töö. Ta oli tegevdirektor ühes Londoni juhtivas reklaamibüroos, Hargreaves, Harris & ja Osborne’is, mida reklaamiringkondades tunti kui H2O-d. Ülemus oli kord öelnud, et Elizabeth on sellise kaheksakümnendate aastate naise kehastus, kellel on kõik olemas: särav elu, kolm täiuslikku last, kena võluv abikaasa, kõrgelennuline karjäär, ja see kompliment oli Elizabethile kohutavalt meeldinud. Ta oli oma tööst vaimustuses ja oskas seda väga hästi, talle meeldis pidev täiuse poole püüdlemine, raevukas konkurents – palju ägedam kui reklaaminduse kuldajal kuuekümnendatel ja seitsmekümnendatel –, talle meeldis sundida ja utsitada oma töötajaid tegema parimast paremat tööd, milleks ta teadis nad suutelised olevat, ta nautis koguni tühjast-tähjast lobisemist vahendina selleni jõudmiseks, mida tahtis saavutada. Ta oli rahul oma kõrge palgaga, mitte ainult selle pärast, mida selle eest osta sai, vaid ka seetõttu, mida see sümboliseeris – suurt edukust alal, kus traditsiooniliselt olid esimest viiulit mänginud mehed. Tal polnud midagi pikkade tööpäevade, paanitsemise, isegi mitte vahel ette tulevate meeletute pettumuste vastu, kui tellimus teise agentuuri läks – see kõik kuulus tiheda konkurentsiga ala juurde, millega ta oli tegelnud terve oma täiskasvanuelu.
Kõrvalt vaadates tundus tõesti, et Elizabeth oli edukas absoluutselt kõiges, imetletud ja austatud, enesekindel, enda ja oma elu peremees. Seestpoolt paistis asi pisut teistmoodi ja uje, peaaegu ebakindel Elizabeth suutis suurivaevu etendada hiilgavat enesekindlust, olukorra valitsemist nii kodus kui tööl, selle kõige rahulikku nautimist. Seestpoolt vaadates polnud Elizabeth, nagu ta ise väga hästi teadis, kaugeltki nii edukas. Ja tema käsivarred tundusid seda sümboliseerivat.
Simon Beaumont polnud kunagi natukestki kadestanud oma naise edu, tegelikult oli ta selle üle äärmiselt uhke ja helde nii emotsionaalselt kui praktiliselt. Sellega oli ta oma ajast natuke ees. Kasuks tuli muidugi, et ta oli ise ka edukas, ta oli kommertspanga Graburn & French juhatuse liige ja tema päevad möödusid globaalsete aktsiaturgude tormilises maailmas, tegeldes eraklientide aktsiaportfellidega. Temas olid ühendatud muretu olek, hiilgav mõistus ja hea nina finantsasjade peale, ta oli Citys tuntud inimene ja väga nõutud isik õhtusöögijärgseteks vestlusteks.
Aga tema samasugusel positsioonil olevad kolleegid poleks uneski näinud ennast tegemas seda, mida Simon sel hommikul tegi – nimelt viimas oma vanimat tütart suvesemestriks kooli tagasi. Või mida ta oli teinud sada või ehk rohkemgi korda: vaadanud (üksinda) koolinäidendeid ja jõulukontserte, käinud lastevanemate õhtutel ja korra või paar istunud laste haigevoodi ääres, kui mitmesuguste keerukate põhjuste tõttu ei saanud seda teha ei lapsehoidja ega majapidajanna ning Elizabethil oli elutähtis koosolek. Selle kõige eest kuulis ta rohkesti kiidusõnu nende tutvusringkonna naistelt, kes rääkisid Elizabethile, et tal pole aimugi, kui väga tal vedanud on. Ja Simonil oli tunne, et ilmselt tal polnudki.
Simon siiski nautis seda kiitust, talle meeldis suurem osa sellest, mis sai talle osaks naistelt, kellega nad seltskondlikult suhtlesid, ja neiltki, kellega ta koos töötas. Talle üldse meeldisid naised, nad olid tema õnne ja heaolu jaoks niisama vajalikud kui suurepärane tervis, töö, tema keldrit täitvad head veinid, kaks kaunist maja – üks Londonis, teine Sussexis –, pikad päevad purjejahil Lizzie ja tema lapsed, kelle järele ta oli arust ära. Ta flirtis naistega ja võlus neid, koguni peksis nendega keelt – oli üldiselt teada, et Simon Beaumont oskas saladusi pidada – ja nautis nende imetlust. Ta nautis ka Elizabethi – kui naine seda lubas.
Ja sel hommikul, kui Elizabeth oli oma koosolekul, saatis Simon vanimat tütart teele internaatkooli. Ta tegi seda meeleldi, see andis talle võimaluse imetleda nii tüdrukuid kui nende emasid.
Sellise isa üle võib tõesti uhke olla, mõtles Annabel, vaadates oma magamistoa uksele ilmunud Simonit. Isa nägi väga hea välja, ta oli pikk ja sale, ikka veel vägeva juuksepahmakaga, kuigi see hakkas pisut hallinema, ja ta riietus vägagi hästi. Praegu oli tal seljas peen helehall ülikond ja jalas väga kenad kingad. Isal olid alati kenad kingad, Annabel arvas, et ta lasi neid käsitsi teha.
Oli suurepärane omada isa, kelle üle võis uhke olla. Kui Annabel vaatas mõne sõbra kõhukat kiilanevat isa, kes vahel kandis päris tobedaid riideid, ei saanud ta aru, kuidas tema sõbrad seda taluvad.
Annabeli ema nägi ka alati hea välja ja kandis suurepäraseid riideid. Ta arvas, et see on sellepärast nii, et ema töötab ja teab, mis on mis. Näiteks oli Annabel kindel, et ema polnud kunagi tõstnud jalgagi Marksi & Spencerisse. Kontorikostüümiga ema. Võimukas ema. Annabel oli tema üle ka uhke, väga uhke. Kui ta veel väike oli, soovis ta muidugi, et ema oleks kodus, aga see aeg oli mööda läinud ja tema suhe emaga oli, nagu ta teadis, palju parem, palju siiramalt sõbralik ja hoopis täiskasvanulikum kui paljudel tema sõpradel oma emaga.
„Tule nüüd, me jääme hiljaks.” Isa hääl polnud nii kannatlik kui tavaliselt.
„No eks me siis jäägi hiljaks. Ma ei leia ühte esseed üles. Ma tean, et võtsin selle kaasa ja nüüd on see lihtsalt haihtunud…”
„Kas sa töötasid selle kallal? Kas kirjutuslaua sahtlitest vaatasid?” küsis isa püüdlikult kannatlikul toonil, aga silmanähtavalt ärritatult. Issand, ta ärritub. Nad mõlemad ärritusid.
„Ma vaatasin sinna, paps. Loomulikult. Ning jah, ma töötasin selle kallal.”
Muidugi ei olnud ta töötanud, tal oli olnud liiga palju tegemist: kohtumisi sõpradega ja lõbutsemist. Essee oli ta kaasa võtnud, et head muljet jätta.
„Kas ma otsin ka? Värskest pilgust on sageli…”
„Ei,” kostis Annabel teravalt. Ta ei tahtnud, et isa tema sahtlites tuhniks. Ta hoidis seal rasestumisvastaseid pille, poolik pakk oli muidugi kotis, aga sahtlis oli paar tühja pakki, mida ta muudkui kavatses minema visata. Polnud ju tegemist sellise asjaga, mille võiks lihtsalt paberikorvi heita.
„No hea küll. Aga kui sa seda ei leia, siis peame ikka minema hakkama, muidu jääd rongist maha. Ma otsin selle üles, kui sa läinud oled, ja saadan sulle järele.”
„Paps, ma tean, et see on siin. Anna mulle viis minutit. Ja ma võin ju hilisema rongiga minna.”
„Kullake, sa pead koolirongiga minema. Sul on sellele pilet võetud. Ja kahjuks on mul täna hommikupoolikul tähtis koosolek ja…”
„Ma saan suurepäraselt ise kooli tagasi mindud,” teatas Annabel, püüdes rahulikult rääkida. „Jumal hoidku, ma olen kuusteist, ma võin täitsa ise taksoga läbi Londoni sõita, uue pileti osta ja sõiduplaani lugeda.”
„Sa ei ole veel tegelikult kuusteist, Annabel. Alles kolme nädala pärast saad. Ja ma tahan näha, et sa oled turvaliselt rongi istunud. Lihtsalt naeruväärne, sa oleksid pidanud kõik eile õhtul valmis panema.”
„Jah, olgu. Vabandust.” Annabel astus isa juurde ja andis talle musi. „Mul oli õhtul tegemist.”
„Tegemist?” Simon naeratas tütrele, ta ei suutnud, nagu Annabel oligi teadnud, tema peale kaua pahane olla.
„Jah, palju tegemist.”
„Hmm. Pidid kauem kui südaööni pidutsema.”
„Noh, see oli viimane võimalus enne vanglasse tagasiminekut.”
„Olgu, olgu. Mis me siis nüüd teeme?”
„Sina oota, mina otsin veel. Seda me teemegi. Kui ma esseed viie minutiga üles ei leia, siis hakkame minema. Ma luban. Las ma lihtsalt otsin rahulikult. Paps, palun. Ma saan omaette palju paremini hakkama.”
Simon