Täielik skandaal I osa. Penny Vincenzi
välja Cambridge, siis Grange House,” ütles ta Debbiele, püüdes selle üle nalja teha. „Mis järgmiseks?”
Debbie ütles mehele, et St Luke’i algkoolis on temast kogukonnale palju rohkem kasu ja ta eelistaks, et Alex ka seal käiks. Talle ei meeldinud sugugi, et Flora koolimakse maksis. See tähendas kahte väga ebamugavat asja: pidevat tänulikkust ja Flora õigust alati laste õppimisse sekkuda. Kui aus olla, siis ega ta seda eriti sageli ei teinud, kuid käis siiski peale, et autoga sõites tuli kontrollida laste õigekirja ja korrutustabelit, mille peale Debbie oleks tahtnud karjuma hakata.
Nii või teisiti ei kiitnud Debbie heaks eraharidust ega sotsiaalset ebavõrdsust, mida see tekitas, tema ise oli riiklikus haridussüsteemis kenasti hakkama saanud. Ta vaatas tihti just Emmat, kes, vormijakk seljas ja kübar peas, oma snooblikku väikesesse kooli lippas ja tervitas teisi väikesi snooblikke tüdrukuid, kelle tõid kohale snooblikud emad, kellest ühegagi Debbie poleks tahtnud sõbraks saada, ja soovis kirglikult, et Emma läheks koos kõigi teiste kohalike lastega teed mööda St Luke’i kooli. Juba tekkiski probleeme, sest teised nende tänava lapsed ei tahtnud õieti Emmaga mängida, aga Richard oli järeleandmatu, ta leidis, et nii on lastele parem ja neil on väga vedanud, et Flora nii meeleldi koolimaksu ära maksis. Ja muidugi läks mõlemal lapsel koolis väga hästi, nad olid riigikoolides õppivatest eakaaslastest laias laastus aasta jagu ees, Debbie püüdis sellele keskenduda ja olla Florale siiralt – mitte vimmakalt – tänulik.
Flora oli ikka veel ilus, pikk ja sale, metsikute tumedate lokkis juustega, laste meelest oli temaga tohutult tore koos olla, mängida lõputult jälitamis- ja peitusemänge, turnida üle kivide ja ronida üles mööda kaljuradu, ta oli öelnud, et nad lähevad suvel kõik ponimatkale ja ta hakkab neile surfamist õpetama. See tegi Debbiele tegelikult muret, sest talle tundus, et Flora pole lastega nii hoolikas, kui peaks olema. „Ei tohi neid vati sees hoida,” ütles ta Debbiele, kes pabistas, kui lapsed eriti ohtliku kivihunniku otsa ronisid või kiljudes jäises lihavõtteaegses vees kahlasid, nii et kummikud kindlasti vett täis said. „Lastel on kaasasündinud enesealalhoiuinstinkt.”
Debbie meelest ei saanud mingisugune enesealalhoiuinstinkt kaitsta väikest last poni seljast alla kukkumast või lainega merele kandumast, aga ta ei saanud seda öelda, see ärritas Richardit. Richard oli lapsepõlves kõiki neid asju teinud ja talle meeldis mõte, et tema lapsed teevad sedasama.
Flora tegi muidki häirivaid asju, näiteks hoidis lapsi tundide kaupa pärast nende uneaega üleval. „Reeglid on selleks, et neid rikkuda,” ütles ta, tegemata väljagi nõudest, et lastele sooja õhtusööki valmistataks ja seda neile pool kaheksa pakutaks. „Neile on kasulik koos täiskasvanutega süüa, nad õpivad nii palju rohkem kui lihtsalt üleval voodis pikutades,” ja ta tegi isegi ettepaneku vahel pärast õhtusööki sõnamängu mängida, hoides lapsi niimoodi veel kauem üleval. Koolivaheaegadel polnud sellest muidugi eriti midagi, kuid lapsed olid siiski üleväsinud ja liiga erutatud, hakkasid Debbie reegleid kahtluse alla seadma ja temaga lõputult vaidlema.
Ja Debbie soovis, et see oleks vahel hoopis tema ema, kellega rääkima lapsed telefoni juurde tormavad või kelle juurde minekut nad lunivad, aga tema ema oli lootusetu vanaema, kes tõi alati ettekäändeks oma artriidi ja abikaasa vererõhu, seletades, miks ta ei saa lapsi enda juurde võtta.
„Debbie, Flora siin,” ütles ämm nüüd kõlaval energilisel häälel. „Kuidas läheb?”
„Väga hästi,” kostis Debbie ja tundis ennast kohe ebamugavalt, sest lapsed polnud pärast lihavõtteaegset külaskäiku ikka veel oma tänukirju kirjutanud ja nad olid juba kümme päeva kodus olnud. „Kuidas sul endal läheb? Kuule, Flora, palun vabandust, et lapsed pole veel…”
Flora katkestas teda. „Mul läheb hästi, tänan. Väga hästi. Tahaksin Richardiga rääkida. Kas ta on kodus?” Järgnes hetkeline paus ja siis ütles ta: „Oh kui rumal minust, ta on kindlasti juba kooli läinud.”
„Jah,” kinnitas Debbie, „läks jah. Kahju küll. Sa võid proovida talle vahetunni ajal helistada, aga nad…”
„Ei, ei, ega sellega nii kiire ka ei ole. Ehk sa palud tal mulle helistada. Millal ta koju tuleb? Ilmselt nelja paiku?”
„Jah. Kas ma saan kuidagi aidata?” Muidugi ei saa.
„Oh – ei, tänan väga. Ei, pole midagi. Tänan, Debbie. Lihavõtte ajal oli tore, eks?”
„Väga tore,” ütles Debbie, „ja nagu ma ütlesin, palun…”
Aga Flora pani toru ära.
Debbie tegi telefonile grimassi ja mõtles, et mõnikord tunneb ta ennast tõesti nagu teenijatüdruk.
Teine peatükk
22. aprill, õhtu
Ta pidi Nigelile ütlema. Pidi ütlema, et kavatseb lõunat süüa koos ühe McArthuri aktsiakauplejaga, kes oli lõuna ajal helistanud ja esitanud kutse, millest tal oli võimatu keelduda. See oli temast muidugi üsna rumal olnud, aga kindlasti on siis, kui ta Nigelile sellest räägib, kõik korras. Õigupoolest võis ta ju Nigelilt nii enam-vähem küsida, kas see on sobiv, ega mehel ei ole midagi tema mineku vastu. Naise arvates tahaks Nigel teada, miks, ja ta võiks öelda, et Blue oli selle aktsiaturu suurt pauku käsitleva raamatu juures abiks olnud ja nüüd ta – mida siis nüüd? Tahab kirjastamisest rohkem teada saada? Ebatõenäoline. Graham tahab rohkem teada aktsiakaupleja kohta, et avaldada järgmist raamatut? Pisut parem, aga siis viiks ju Graham ise mehe lõunale. Graham palus Blue lõunale viia, et teda abi eest tänada? Aga Blue oli ju peole kutsutud ja see oligi tänutäheks. Võib-olla on ikka parem Nigelile üldse mitte öelda. Kõige parem oleks seal paganama lõunal ära käia ja kogu lugu. Ei, kõige parem oleks see lõuna lihtsalt ära jätta, mitte minna. Või…
„Lucinda, sa ei kuula ju üldse.”
„Vabandust, Nigel.”
Nigel oli olnud üsna pahane – või nii lähedal pahasele, kui ta üldse kunagi oli, pigem äärmiselt ärritunud, et Lucinda oli Lloyd’si kirja lahti teinud. Naine polnud päris kindel, miks. Ilmselt kirja sisu pärast. See oli mehe silmanähtavalt muretsema pannud.
„Pole muidugi hullu,” ütles Nigel, „me saame seda endale lubada. Tegelikult ei lähe see meile üldse eriti palju maksma, võin selle maksukahjudesse kirjutada. See on üks Lloyd’si häid külgi. Ja kui arvestada, kui palju me sealt aastatega teeninud oleme, siis… siis pole midagi hullu.”
„No tore. Siis on ju kõik korras.”
„Jah.”
Lasanjet tõstes vaatas Lucinda mehele otsa. „Miks sa siis mures oled?”
„Ma ei ole mures. Mitte sugugi.”
„Oled küll.”
„Noh, lihtsalt ma ei tea, et seda oleks enne juhtunud. Eks see olnud ilmselt varem või hiljem paratamatu, kuigi kõik uskusid pigem, et seda ei juhtu kunagi.”
„Tõesti?” Lucinda mõtles natuke selle üle. Kas midagi saab üldse nii kindel olla? Kindlasti oli iga rahateenimise ettevõttega nii, et vahel läks ikka midagi untsu ka. Muidu poleks ju keegi teistest edukam ja kõik oleksid püstirikkad. „Aga nad ju kindlasti hoiatasid sind, et see võib juhtuda?”
„Nojah, nad hoiatasid küll,” vastas Nigel ärritunult, „loomulikult. Ja muidugi võis see teoreetiliselt juhtuda, aga pole kunagi juhtunud, selles on asi. No vähemalt alates kuuekümnendate keskelt. Nad on liiga targad, teistest selgelt ees.”
„Jah, aga…”
„Lucinda, palun. Ma tean, millest ma räägin.”
Korraga oli naine Nigeli peale metsikult vihane. „Tundub küll,” ütles ta, „et võib-olla sa ei teagi.”
Nigel põrnitses talle otsa. „Noh, kui sa niimoodi suhtud, siis minu meelest pole sellest mingit kasu.”
„Nigel, see pole suhtumine. Ma lihtsalt konstateerin fakti. Miski ei saa ju sada protsenti kindel olla. Lihtsalt ei saa, sa ei või teada, et saad tuhat naela aastas, juhtugu mis tahes.”
„Lucinda,