Püramiid. Henning Mankell
löödud. Hemberg ütles, et ennekõike on tal vaja teada, millal naine suri.
„Ta on sellel toolil vast juba mõni päev istunud,” vastas Jörne.
„Kui mitu päeva?”
„Ma ei hakka oletama. Kannata, kuni lahkamine on tehtud.”
Pärast jutuajamist Jörnega pöördus Hemberg Wallanderi poole.
„Saad muidugi aru, miks ma seda küsisin,” ütles ta.
„Sa tahad teada, kas ta suri enne Håléni?”
Hemberg noogutas.
„See võiks anda meile seletuse, miks inimene end ära tappis. Pole sugugi ebatavaline, et mõrtsukad teevad enesetapu.”
Hemberg oli elutoas diivanile istunud. Stefansson seisis esikus ja rääkis politsei fotograafiga.
„Üks asi on siiski täiesti selge,” ütles Hemberg pärast mõningast vaikimist. „Naine tapeti, kui ta tooli peal istus. Keegi lõi teda kuklasse. Põrandal ja vahariidel on verejäljed. Pärast seda ta kägistati. See annab meile mõeldavad lähtepunktid.”
Hemberg vaatas Wallanderile otsa.
Ta paneb mind proovile, mõtles Wallander. Tahab näha, kas minust on asja.
„See tähendab, et naine tundis oma tapjat.”
„Õige. Ja veel?”
Wallander mõtles järele. Kas ta peaks sellest veel mingi järelduse tegema? Ta raputas pead.
„Kasuta oma silmi,” ütles Hemberg. „Kas laual oli midagi? Üks tass? Mitu tassi? Mis naisel seljas oli? Üks asi on see, et ta tundis seda, kes ta tappis. Oletame lihtsuse mõttes, et see oli mees. Aga kuidas ta teda tundis?”
Wallander taipas. Teda ärritas, et ta polnud kohe aru saanud, mida Hemberg mõtleb.
„Tal oli seljas öösärk ja hommikumantel,” ütles ta. „Sellises riietuses vaevalt et suvalist külalist vastu võetaks.”
„Milline ta magamistuba oli?”
„Voodi oli tegemata.”
„Järeldus?”
„Muidugi on võimalik, et Alexandra Batistal oli suhe mehega, kes ta tappis.”
„Veel?”
„Laua peal polnud ühtegi tassi. Seevastu olid pliidi kõrval mõned pesemata klaasid.”
„Neid hakkame uurima,” ütles Hemberg. „Mida nad jõid? Kas seal on sõrmejälgi? Tühjad klaasid võivad huvitavaid lugusid jutustada.”
Ta tõusis diivanilt raskelt püsti. Wallander pani tähele, et ta on väsinud.
„Me teame niisiis nii mõndagi,” jätkas Hemberg. „Kuna miski ei viita sissemurdmisele, siis tegutseme teooria järgi, et tapmise põhjused on isiklikud.”
„Håléni juures toimunud tulekahju see ei selgita,” sõnas Wallander.
Hemberg vaatas teda uurivalt.
„Sa hakkad perutama,” ütles ta. „Aga meil tuleb rahulikult ja metoodiliselt traavida. Teame mõnda asja üsna kindlalt. Nendest lähtumegi. Sellega, mida me ei tea või milles me pole kindlad, tuleb oodata. Puslet ei saa kokku panna, kui pooled tükid on alles karbis.”
Nad jõudsid esikusse. Stefansson oli jutuajamise fotograafiga lõpetanud ja rääkis nüüd telefoniga.
„Kuidas sa siia tulid?” küsis Hemberg.
„Taksoga.”
„Võid minu autoga linna saada.”
Malmösse sõidu ajal Hemberg vaikis. Nad sõitsid läbi udu ja seenevihma. Hemberg lasi Wallanderi Rosengårdis maja ees maha.
„Võta minuga homme ühendust,” ütles Hemberg. „Juhul kui oled oma kõhugripist paranenud.”
Wallander läks oma korterisse. Väljas oli juba hommik. Udu hakkas hõrenema. Ta ei viitsinud riidest lahtigi võtta, vaid heitis koos riietega voodi peale. Peagi oli ta uinunud.
Ta ärkas võpatades uksekella helina peale. Uniselt koperdas ta esikusse ja keeras luku lahti. Ukse taga oli tema õde Kristina.
„Kas ma segan?”
Wallander raputas pead ja lasi õe sisse.
„Ma olin terve öö tööl,” ütles ta. „Mis kell on?”
„Seitse. Ma sõidan täna isaga Löderupi. Aga enne seda tahtsin veel sind näha.”
Wallander palus õel kohvi teha ja läks ise pesema ning riideid vahetama. Ta loputas kaua külma veega nägu. Kui ta kööki tagasi jõudis, oli ta pika öö endalt juba maha raputanud. Kristina vaatas teda naeratades.
„Sa oled üks vähestest mu tuttavatest meestest, kellel pole pikki juukseid,” ütles ta.
„Mulle ei sobi pikad juuksed,” vastas Wallander. „Aga taevas teab, et ma olen proovinud. Habe mulle ka ei sobi. Ma näen siis jabur välja. Mona ähvardas mind maha jätta, kui seda nägi.”
„Kuidas tal läheb?”
„Hästi.”
Wallander kaalus kiiresti, kas rääkida õele juhtunust. Et nende vahel valitseb praegu vaikus.
Varem, kui nad mõlemad veel kodus elasid, olid neil Kristinaga lähedased ja usalduslikud suhted. Wallander otsustas siiski, et ei ütle midagi. Pärast seda kui õde Stockholmi kolis, oli nende kontakt pinnapealsem ja juhuslikum.
Wallander istus laua äärde ja küsis, kuidas õel läheb.
„Hästi.”
„Paps ütles, et sa oled tuttavaks saanud kellegagi, kes tegeleb neerudega.”
„Ta on insener ja tegeleb uut tüüpi dialüüsiaparaadi väljatöötamisega.”
„Ma vist päriselt ei teagi, mis see on,” ütles Wallander. „Aga jutu järgi on see keeruline värk.”
Siis taipas ta, et õel oli tulekuks mingi kindel põhjus. Ta nägi seda Kristina näost.
„Ma ei tea, millest see tuleb,” ütles ta. „Aga ma näen alati ära, kui sul mingi eriline jutt on.”
„Ma ei saa aru, kuidas sa saad isa niimoodi kohelda.”
Wallander jahmus.
„Mis sa sellega mõtled?”
„Mis sa ise arvad? Sa ei aita tal asju pakkida. Sa ei taha tema Löderupi maja isegi vaatama minna. Tänava peal juhuslikult kohtudes teed sa näo, et ei tunne teda.”
Wallander raputas pead.
„Kas ta ütles sulle seda?”
„Jah. Ja ta on väga pahane.”
„Ükski neist asjust pole tõsi.”
„Ma pole siiatulekust saadik sind näinud. Täna ta kolib.”
„Kas ta ei rääkinud, et ma käisin seal? Ja et ta viskas mind peaaegu välja?”
„Ta pole midagi öelnud.”
„Sa ei peaks kõike uskuma, mida ta räägib. Vähemalt mitte seda, mis ta minu kohta ütleb.”
„See pole siis tõsi?”
„Ei. Ta isegi ei rääkinud mulle, et on maja ostnud. Ta pole tahtnud mulle seda näidata, pole öelnud, mis see maksis. Kui ma tahtsin aidata tal pakkida, siis pillasin ühe vana taldriku maha. See oli talle liig mis liig. Ja loomulikult jään ma seisma ja räägin temaga, kui ma teda tänava peal näen. Kuigi ta väljanägemine on tavaliselt üle mõistuse.”
Wallander nägi, et õde ei jäänud teda uskuma. See ärritas teda. Aga veelgi rohkem ärritas teda see, et õde talle niiviisi epistlit loeb. See meenutas talle ema. Või Monat. Ja koguni Helenat. Wallander ei talunud tänitavaid naisi, kes püüdsid talle dikteerida, kuidas tuleks käituda.
„Sa