Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
target="_blank" rel="nofollow" href="#b00000000.jpg" alt="kaart"/>
1. peatükk
Kuldmets
Väike roheline paharet reageeris üsna valuliselt, kui ma Zagraba laant maha tegin. „Aga mida sa siis ootasid, Garret? Fanfaare?” viiksus Kli-Kli pahaselt. Pruukis mul halvustada ükskõik mida, kasvõi mõnda niru lillekest, kui kuninga narr vallandas oma kodumaa kaitseks kirgliku tiraadi.
„Ei, ma lihtsalt kujutasin Zagrabat ette pisut teistsugusena,” kostsin ma leebelt, jõudes juba hakata kahetsema, et olin selle üldse jutuks võtnud.
„Milline see siis pidi sinu meelest olema?” ei andnud Kli-Kli järele.
„Noh, ma ei tea…” venitasin ma mõtlikult, et vaid tüütust paharetist lahti saada.
„Kui sa ei tea, mis sa siis räägid mõttetusi?” Sinisilmne narr põtkas jalaga mätast, mis oli õnnetul kombel tema teele jäänud. „See ei meeldi! Too ei meeldi! Mida sa lootsid siin oma naiivse ja süütu pilguga näha?! Kas suursuguseid, üheksakümne jardi kõrguseid puid? Või vereojasid ja obureid iga põõsa all? Anna andeks, kuid seda siin pole. Zagraba on päris mets, mitte mingi muinasjutu tegevuskoht!”
„Sellest ma sain juba aru,” noogutasin vaguralt.
„Haa, või tema sa aru!”
„Kli-Kli, võta vaiksemaks,” sõnas meie ees kõndinud Angerjas pead keeramata.
Porisev pägalik heitis pika tõmmu garraklase poole solvunud pilgu, tõmbus turri ja jäi vait ning järgmise kahe tunni jooksul ei saanud temast sõnagi välja pigistada.
Me kõndisime Zagrabas juba viiendat päeva. Nojah, eks see pidi olema päris veider vaatepilt: üheksa napakat olevust, kelle seas on kaks tumehaldjat, üks paharet, üks laiaõlgne härjapõlvlane, üks pahur habemega päkapikk, üks morn rüütel, kaks sõjameest ja üks kangesti vargaliku väljanägemisega tegelane, sammuvad kuuskede vahel ja lõugavad täiest kõrist.
Miks lõugavad? Sest nad kõik on peast põrunud.
Miks nad on peast põrunud? Sest mitte keegi, kellel on vähegi oidu peas, ei roniks mingi hinna eest Laanemaale, ammugi mitte orkide manu, kes on oma külalislahkusega üle kogu Siala kurikuulsad.
Tegelikult ei olnud me nii nõdrameelsed ühti (vähemalt kui rääkida minust). Zagrabasse ronima sundis meid väga konkreetne vajadus, mida nimetatakse Vikerkaare sarveks. Mis pimeduse päralt oli meil hädasti tarvis mingisugust neetud pasunat? Einoh, oleks minu teha, ei läheks ma Hrad Speinist toda sarve tooma ka kullakoormate eest mitte. Kuid kahjuks pole ma iseenda peremees, olen omale tellimuse kaela võtnud ja pean talve keskpaigaks sarve imekaunisse Avendumi linna Maagide ordu kätte toimetama, vastasel juhul võime oma kuningriigiga hüvasti jätta.
Vikerkaare sarv, mille endisaja maagid peitsid lolli peaga Kondilosside kõige kaugemasse soppi, on ainus, mis hoiab tagasi Nimetamatut, kes on viimased viissada aastat meie vastu hammast ihunud. Ent sarve vägi on nõrgenemas ning kardetavasti juba märtsis võib nõid koos kõigi Tühimaa jõududega meile külla sadada. Loomulikult ei oota meil keegi Nimetamatut avasüli ning Maagide ordul on sarve hädasti vaja, et vaenlane jääväljadele tagasi suruda.
Nii palju siis sellest, mis asju me Zagrabas õigupoolest ajame. Hangime sarve, päästame maailma ning tegeleme muu sama mõttetu ja kasutu jamaga.
Narrus? Võib-olla tõesti. Ma ärkan igal hommikul sama mõttega, kuid miskipärast ei taha mind keegi kuulata. Ei Miralissa ega ammugi mitte Alistan Markauz.
Eks see ole mu oma süü, et võtsin vastu tellimuse, millest ei saa taganeda. Sestap peangi nüüd puhkima, rühkima, vantsima, kisama ja maadlema kõikvõimalike hädadega, mida hunnikute viisi kaela sajab.
Ent sellel tellimusel on ka omad head küljed. Kui töö tehtud, saan ma tasuks viiskümmend tuhat kullas ja kuningliku armuandmise… ainult et ma ei ole veel kuulnud, et surnud vajaksid raha või armuandmist. Laiba vajadused piirduvad tavaliselt sügava haua ja mälestuskiviga.
Miks ma seda kõike räägin? Sellepärast, et kõik, mis on meie salgaga teel Avendumist Zagrabani juhtunud, on olnud alles õrnad kevadised õiekesed. Aga Zagrabas ja eriti Hrad Speinis saame maitsta kibedaid marju. Ma ei hellita meie missiooni õnnestumise osas erilisi illusioone (kui, siis õige pisut).
„Garret, kas mõlgutad jälle lollusi?” Kli-Kli hääl tiris mind tusamõtetest välja.
„Lollused on sinu rida. Mina olen varas, mitte kuninga narr,” vastasin väiksele kiusajale tujutult.
„Sul pole vedanud. Oleksid sa narr, ei oleks sa nii haledalt orki lennanud ja kuningalt seda tellimust vastu võtnud. Istuksid praegu kodus, libistaksid humalamärjukest…”
Tundsin vastupandamatut kihku rohelõustale tubli nihvakas anda, kuid otsekui mu mõtteid lugedes vupsas ta Angerja taha, seega pidi arveteõiendus jääma pärastiseks.
Kohe, kui me sisenesime Zagrabasse, sundis Miralissa salgale metsiku tempo peale ning esimese päeva lõpuks oli mul surm silme ees. Peatusime ööseks mingil metsalagendikul ja ma kartsin, et järgmisel hommikul ma enam üles ei saa. Kui teistele meeldib nii kangesti läbi metsa tormata, siis on neil selleks täielik õigus, mina lesin parem rohus ja tõmban hinge. Kui tahavad, siis tassigu mind seljas, sest vannun Sagoti nimel, minul polnud metsas marssimiseks enam jaksu.
Ja järgmise päeva hommik oli tõesti ränk. Tuli end vägisi püsti ajada, hambad kokku suruda ja hakata astuma, jalg jala ette. Lõunaajaks olin kiire, kuid ühtlase kõndimisrütmiga siiski kohanenud ning veel ühe päeva möödudes lakkasin väsimust märkamast. Tegelikult kahtlustan, et haldjatar sokutab keedukatlasse miskit oma maagiavarudest, et me päevastel rännakutel paremini vastu peaksime.
Zagrabasse sisenemisest peale on meil tuld teinud Egrassa. Hämmastaval kombel ei suitse Miralissa nõo süüdatud lõke peaaegu üldse. Esimesel ööl tundsin kergelt muret, et tuli võib soovimatut tähelepanu tõmmata, kuid muidu üliettevaatlik haldjas paistis üsna rahulik ning seega ei tarvitsenud ka mina selle pärast oma südant vaevata.
Hoolimata mu skeptilisest suhtumisest Zagrabasse nägime nende viie päevaga, mis me läbi metsa rühkisime, hulgaliselt imelisi asju. Me läksime mööda loomaradu, mis kord ilmusid sõnajalgade ja ogamurakate puhmaste vahel nähtavale, kord jälle kadusid. Sammusime läbi Zagraba musttamme tihnikute ja männikute, üle päikesepaisteliste lagendike ja metsalilledest kirendavate välude. Hüppasime üle vulisevate, kristallselge veega ojade. Mets laius igasse ilmakaarde: penikoormate kaupa padrikut, tihedat läbipääsmatut tormimurdu, millest tuli kallist aega raisates ringi minna, kümneid aasasid ja soiseid lapikesi, mida ujutasid üle tundmatutest olenditest kubisevad veed.
Ja mitte jälgegi orkidest.
Üksnes oravad tervitasid meid vihase kädinaga ja saatsid salka pikalt, hüpates oksalt oksale ja puult puule. Üleeile, pärast lõputut ronimist üle kevadises tormis murdunud puutüvede, jõudsime imekaunile metsavälule, mida katnud lillevaip võttis silme ees kirjuks. Ent tarvitses Egrassal aasale astuda, kui lilled plahvatasid kirkaks vikerkaareks ja sööstsid taevasse, muutudes tuhandeteks igas suuruses ja igat värvi liblikateks. Kangesti uudishimuliku loomuga Kli-Kli püüdis üht neist kätte saada, kuid potsatas kellegi urgu, nii et peanupp vaevalt paistis. Kaotasime tema väljasikutamisega parasjagu aega ja narr sai nii Miralissa kui krahv Markauzi käest kõvasti võtta. Sestpeale püüdis Kli-Kli nende silma alla mitte sattuda ning matkas teie alandliku teenri seltskonnas.
Tammesalu juures, kus vulises mahalangenud lehtedest laevukesi kandev lustlik oja, põrkasime kokku metsseaga. See oli pirakas kult – kaks meest oleksid vabalt mahtunud korraga talle selga istuma. Kui sihuke loom jõuaks peolauale, jaksaks kaks kompaniid huntnäljaseid sõjamehi ta vaevalt nahka panna.
Deler kui kõige nutikam ja nobedam kribis silmapilk puu otsa. Ja seda hoolimata tõigast, et tol pöögipuul polnud maad ligi hoidvaid oksi, mida vajanuks iga enesest lugupidav härjapõlvlane, et puu otsa ronida. Kult põrnitses meid oma pisikeste mustade tigedate silmadega, uratas vihaselt ja suundus meie poole.
Ent Miralissal piisas vaid oma kollaseid silmi välgutada ja käsi ette tõsta, kui siga tardus paigale kui naelutatud ning tatsas seejärel süüdlaslikult röhkides oma teed.
Deler tunnistas oma pelgupaiga kõrguselt haldjatari siiralt imetleval pilgul ning kobis alla. Me liikusime läbi metsa hanereas, Egrassa sammus