Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
tagumikku. Egrassa üksnes muigas selle peale:
„Niipea kui avaneb võimalus, demonstreerin ma austatud meister päkapikule rõõmuga Zagraba üllatusi.”
Üsna pea selline võimalus avaneski. Egrassa sorkis maast võetud kepiga pinda enda ees ning see varises kokku, avades meie pilgule sügava hundiaugu, mille põhi oli otsekui siiliselg tihedalt orasid täis pikitud.
„Mõtle nüüd, päkapikk, mis oleks juhtunud, kui sa poleks kõndinud mu taga,” sõnas haldjas lõbusalt, veenvuse mõttes kihvu välgutades.
Hallas ühmas nõutult, tõstis kiivri peast ja kratsis kukalt, kuid võttis oma sõnad tagasi alles siis, kui haldjas oli tema nähes kahjutuks teinud veel kaks püünist – põõsastesse peidetud vibulõksu ja otse teeraja kohale tammelehestikku riputatud hiiglasliku palgi. Kui see mürakas teele prantsataks, saaks keegi lömastatud.
„Kes need lõksud üles seadis?” küsis Laternamees, tõstes oma hirmsa kahekäemõõga vasakult õlalt paremale.
„Kes teab.” Haldjas naeratas kavalalt, vaadates lühikesele mehele ülevalt alla. „Radu on liiga palju, et kõigil silma peal hoida.”
„Kuid sina ju tead, kus milline lõks asub!” tahtis Mumr oma küsimusele maksku mis maksab vastust saada.
„Natuke maagiat – ja ongi kogu kavalus,” kostis tõmmu haldjas, kohendades s’kaši seljal.
Oli selge, et Egrassa ei kavatse oma rahva saladusi võõrastega jagada.
Kohe pärast väikest vahejuhtumit, kus asjale läinud Kli-Kli vajus rinnust saati laukasse, astus meie teele ette põder. See oli põdrakuningas, kelle sarvede laius oli üle kolme jardi. Loom tõmbas sõõrmetesse õhku, vaatas meid oma suurte sametiste silmadega ilma suurema huvita ning kadus vägevaid jalgu loopides kuusikusse. Hallas mõmises pahaselt ja kahetses, et ei taibanud elukat maha lüüa.
„Küll oleks palju liha saanud!”
Deler naeris lõbustatult ja ütles, et päkapikkudel on kogu aju nende habemetesse ära kadunud, kuidas nad muidu ei taipa, et hiidloomadega pole mõistlik jamada.
Hommikust õhtuni sädistasid, säutsusid ja laulsid puuvõrades linnud. Kui me ööbimispaigas pikali viskasime, sosistasid tammed meile unelaulu ja kakud huikasid öövaikuses rahustavalt. Miralissa ütles meie matka neljandal päeval, et me peame hoogu juurde andma ja nüüdsest hakkab salk kõndima ka öösel. Keegi (vististi mina) oiatas tasakesi, kuid loomulikult ei pööratud sellele vähimatki tähelepanu.
Taevasse kerkis täiskuu, nii et valgust oli metsas piisavalt, pealegi paistsid haldjad nägevat pimedas sama hästi nagu kassid. Nüüd möödus suurem osa ööst kõndides ning magama heitsime alles koidu eel, et pärast keskpäeva Hrad Speini poole edasi marssida.
Öösel sain ma tundma Zagraba maagilisust. Mets muutus pimedal ajal metsikuks, võõraks, salapäraseks, kuid omal kombel kauniks maailmaks.
Tammede ja vahtrate tumedad kätena sirutuvad oksad ning salapärane sosin võrades – mine võta kinni, on see tuule sahin lehtedes või tundmatute olendite vaikne jutuvada. Puudelt, põõsastest ja kõrgest rohust kostsid kõhinad, piiksud, tasased itsitused. Mõnikord jälgisid meid tillukeste silmade säredad sädemed. Rohelised, kollased, punased. Öise eluviisiga metsaasukad vaatasid meid ja vahetasid isekeskis arvamusi, kuid ei rutanud oma urgudest välja ronima, et meid tervitada.
„Kes need on?” küsisin ma Kli-Klilt sosinal.
„Sa mõtled neid lobisejaid? Minu rahvas kutsub neid metsavaimudeks. Igal puul, põõsal, lagendikul või ojal on oma metsavaim. Ära tee neist välja, nad on täiesti ohutud.”
„Need on niisama, pudilased.” Deler katsus sõrmega oma tapri vahedust. „Näeksid sa, millised vaimud on Tukumetsas! Nondest ei tea kunagi, mida oodata, aga need siin istuvad vagusi, ei tülita kunagi, ainult…”
„Ainult vahivad,” lõpetas Hallas Deleri eest.
„Täpselt,” oli härjapõlvlane kord ometi päkapikuga ühel meelel.
Ent öises Zargabas oli lisaks vaimudele muudki kummalist. Kord nägime, kuidas metsaalune põles. Tuhanded jaaniussid olid rohus süttinud smaragdroheliste, türkiissiniste ja erepunaste tulukestena. Kli-Kli püüdis kümmekond neid kahjutuid olendeid kinni, pani oma õlgade peale ning mitme minuti vältel helendas paharet otsekui pühak mõnes preestriloos, kuni jaaniussid tüdisid kuninga narril sõitmisest ära ja libistasid end maha, ühinedes oma suguvendadega elavaks kaleidoskoobiks.
Öö oli kakkude aeg. Nad liuglesid hääletult kuupaisteliste lagendike kohal, otsides toitu, kuulatades rohu seest kostvaid hääli.
Öö oli huntide aeg – me kuulsime mitmel korral nende kauget ulgu. Öö oli selliste olendite aeg, kelle nimesidki ma ei teadnud. Öö oli täis lindude häälitsusi, mis kõlasid rohkem nõdrameelse naeru moodi, kiljatusi, huikeid, sidinat, kraaksumist. Öös elas kõikvõimalikke olendeid ja mitte alati ei olnud nad kutsumata külaliste vastu lahked.
Neljal korral juhtisid Egrassa ja Miralissa meid rajalt kõrvale, me pugesime peitu ja ootasime, kuni oht möödus. Mille eest me raja kõrvale põõsastesse varjusime, seda ei vaevunud haldjad meile seletama. Kuid isegi püsimatu paharet ja riiakas päkapikk olid sellistel hetkedel vakka ning täitsid kõiki haldjate korraldusi.
Zagraba muutus öösel värvikirevaks. Värvid olid erksad ja lopsakad: haljas smaragd, õrn türkiis, jäine sinine, magus tulipunane, mürkroheline. Külma tule sähvatused täitsid metsa nõidusliku, lummava eluga. Jaaniussid veiklesid vikerkaarevärvides; hiiglaslik ämblikuvõrk küütles sinakalt ja selle omaniku, tubli kõrvitsa suuruse ämbliku keha helkis purpurselt; pehkivad kännud ergasid rohekalt; hiidseente smaragdrohelistel kübaratel, mille all võinuks inimene saju eest varju saada, pulseerisid sooned sinakalt ja oranžilt. Vees peegelduv roosa valgus eksles järveäärsete pajude okste vahel.
Hulkuvate tulukeste jahe lõõm, sinised sädemed puuvõrades, öövaimude silmade helgid; metsa, rohu, niiske maa, kõdunevate lehtede, kuuseokaste, männivaigu, tammetõrude, mee ja oja värskuse lõhn. Rääkigu Kli-Kli päeval mida tahes, Zagraba laante öine ilu, metsik ja millegagi võrreldamatu, oli mind täiesti vapustanud. Ent enamasti oli Zagraba öötundidel peaaegu must ning me pidime liikuma hõbedase kuu kahvatu helgi paistel.
Viienda päeva õhtuks jõudsime sammaldunud lehiste vahel tiirutades viimaks Kuldmetsani.
„Kiitus jumalatele!” hüüatas Laternamees oma kandamit maha heites. „Paistab, et jõuame kohale!”
„Sul on õigus,” kinnitas Miralissa. „Hrad Spein jääb siit poolteise päeva kaugusele.”
Miskipärast hakkas mul tema sõnade peale kõhus ebameeldivalt pistma. Siin see on! Oleme peaaegu kohal! See, mis alles kaks tundi tagasi näis nii kauge ja saavutamatu, oli nüüd vaid kahe päevatee kaugusel.
„Mets nagu mets ikka.” Hallas kõõritas kahtlustavalt kuldsete lehtedega puude poole. „Esmasündinud on alati ennast upitanud nagu mingid äravalitud. Võiks arvata, et neil on ka sitt puhtast kullast!”
„Loodetavasti ei avane sul võimalust seda neilt küsida, Hallas,” sõnas Angerjas pahaendelise muigega. „Orkidel pole kombeks sellistele küsimustele vastata.”
„Hakkame liikuma, tuleb edasi minna.” Milord Alistan võttis saapa jalast, raputas sealt kivikese välja ja tõmbas jalavarju jalga tagasi.
Kuldmetsa kutsuti sedasi sellepärast, et lisaks teistele puudele kasvasid seal ka kuldlehised. Need olid majesteetlikud hiiglased tumeoranžide tüvede ja laiade lehtedega, mis näisid olevat tukatikullast valatud. Kuldlehised kasvasid ainult siin, Kuldmetsas, ning nende puitu hinnati kõrgelt kogu põhjalas, rääkimata mõlemast impeeriumist ja sultanaadist. Kui orkid said kätte kuldlehise maha võtnud puuraiduri, siis kõigepealt raiuti tal tema oma kirvega käed otsast ning seejärel tehti nii kohutavaid asju, et neist ei saa rääkidagi.
„Kui sa vaid näeksid, Garret, kui ilus on Kuldmets sügisel!” õhkas Kli-Kli.
„Sa oled siin varem käinud?”