Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
ei joonud eile midagi. Miks mulle siis pisikesed mehikesed viirastuvad?”
Deler ärkas, heitis Aarroole pilgu ja ütles:
„See on flinn, sa rähnihabe!”
„Mis flinn, Nimetamatu päralt! Deler, flinnid on olemas ainult muinasjuttudes ega söö minu enda keedetud putru!”
„Päkapikud on inimestest veel hullemad,” kuulutas Aarroo pahaselt, pöördudes nähtavasti kõigi lagendikul viibijate poole. „Mis puutub pudrusse, armuline, siis ainult lugupidamisest treš Miralissa vastu ei viska ma seda lurri teile habemesse! Ma pole elu sees midagi nii jälki maitsnud!”
Päkapikk ahmis sihukese jõhkruse peale vaid õhku ega osanud midagi vastu kosta.
„Nõndaviisi.” Flinn lükkas taldriku sügava ohkega eemale. „Kõikidest seadustest on kinni peetud.”
Aarroo vilistas kiiliksiku lähemale, ronis talle turjale, tegi meie kohal tiiru ning, jäädes õhus paigale, kuulutas poollauldes:
„Sõnum! Treš Eddanrassa, Musta Kuu koja pea, saadab oma tütrele Miralissale tervituse ja kurva teate. Treš Edontassa langes kokkupõrkes Veriste Kirveste klanniga. Samas tapluses langes ka treš Epevlassa. Nüüd on treš Miralissa tõusnud lehekrooni päriluses treš Melenassa ja treš Epilorssa järel kolmandaks. Treš Eddanrassa palub oma tütrel nii kiiresti kui võimalik koju naasta, jättes muud asjatoimetused sinnapaika. Sõnum on edastatud. Kas saadate vastuse?”
„Kuidas see juhtus?” küsis Miralissa teravalt.
„Sõnum on edastatud. Kas soovite vastust saata?” ajas flinn oma joru.
„Vastus on selline: seni, kuni pole lõpule viidud asjatoimetus, mille kodade nõukogu mulle eelmisel aastal usaldas, ma koju ei tule.”
„Kuuldud,” noogutas flinn tähtsalt ning kiiliksikk tegi meie kohal veel ühe tiiru.
„Täpselt nagu vesikiil.” Mumr lasi kadedalt vilet, jälgides muinasjutulise olendi lendu.
„Informatsioon! Tasuta!” lõõritas flinn ja tõmbas näo krimpsu. Nähtavasti ei meeldinud talle tasuta midagi teha. „Punasalust, mis jääb Tšu linna taha, on kadunud kõik linnud. Nagu ka metssead, põdrad, hundid ja peaaegu kõik metsavaimud.”
„Miks?” küsis Egrassa lühidalt.
„Kui ma teaksin, poleks informatsioon tasuta,” vastas Aaroo ärritunult. „Mulle ütles seda suure kännu vaim, mis elab siit kolme penikoorma kaugusel. Ta ei teadnud ise ka suurt midagi, igatahes püüavad pisiasukad viimasel ajal sellest piirkonnast eemale hoida. Ja hoiavad oma suud lukus.”
„Totter informatsioon!” Hallas sikutas ärritunult oma habet.
„Nagu puder, selline ka informatsioon,” sai flinn vihaseks ja tema kiiliksikk pistis tigedalt sumisema. „Kui päkapikk tahab irvitada, siis hankige uudiseid kelleltki teiselt! Las habemik toob neid teile ise!”
„Ole vait, Hallas!” tuli Angerjalt kiire käratus.
„Palun andke mu teenrile andeks, austatud Aarroo g’naa Špok Kristallkaste harust,” sõnas Miralissa lepitavalt.
„Teenrile?” küsisid päkapiku huuled hääletult.
Deler viibutas Hallasele rusikat. Päkapikk läks näost punaseks nagu sepaääsil hõõgvele aetud metall-leht, kuid ei lausunud sõnagi.
„Nii juba läheb,” ühmas flinn rahulolevalt ning kiiliksikk tegi meie kohal kolmanda tiiru.
„Kas me lähme läbi selle salu, leedi Miralissa?” tahtis teada Alistan Markauz.
„Paraku küll. See on kõige otsem tee.”
„Kuid on ju ka teisi teid?” küsis krahv täpsustuseks, rõhutades iga sõna.
„On, aga kui me lähme läbi Punasalu, siis jõuame Kondilosside juurde homme õhtuks. Ringiga minnes kaotame viis-kuus päeva. Pealegi kulgeks tee orkide asustatud maade serva mööda. See oleks liiga ohtlik.”
„Mitte ohtlikum kui koht, kust on pagenud kõik metsavaimud,” ei olnud Egrassa nõoga nõus.
„Me riskime.” Haldjatari silmad sähvatasid.
„Sina oled meie suguvõsas vanem, sina otsustad.” Haldjas tõstis käed üles, näitamaks, et ei kavatse Miralissaga vaielda.
„Uudised!” ütles flinn, oodanud ära kõneluse lõppu. Ja laulis: „Tervelt kolm tükki! Esimese uudise hinnaks on selle kangust täis päkapiku tants.”
„Mis asja?!” möiratas Hallas. „Päkapikud ei tantsi iial kellelegi!”
„Siis on mul kahekordselt vedanud!” naeris flinn kahjurõõmsalt. „Kui tahate kuulda esimest uudist, siis las päkapikk tantsib. Kui ei taha, lendan ma minema. Mulle antud ülesande olen ma juba täitnud ja räägin siin teiega vaid viisakusest.”
„Ah sa väike…” Päkapikk kargas püsti ja surus käed rusikasse.
„Ta tantsib,” ütles Alistan Markauz kindlalt.
„Mida?! Et mina hakkaks…”
„Sõdur, see on käsk! Tantsi!” Kaardiväekapteni hääles helises teras.
„Tantsi, sõber.” Deler patsutas päkapikule rahustavalt õlale. „Mõtleks kus asi – tantsida flinnile. Kujutle, et sa tantsid minule.”
See otsustas asja. Päkapikk turtsatas põlglikult. „Et päkapikk tantsiks härjapõlvlasele? Ennemini tantsin ma flinnile.”
Ja tantsiski. See paistis olevat mingi päkapikkude sõjatants. Igatahes kargas Hallas sõjakirkaga vehkides ning see meenutas rohkem taplemist kui rõõmsat tantsu. Arvatavasti ei olnud Kuldmets sihukest etteastet veel näinud. Laternamees toetas päkapiku ponnistusi pillimänguga. Kli-Kli plaksutas rõõmsalt käsi, Deler oli naerust lõhki minemas.
„Kõik!” teatas päkapikk lõpuks lõõtsutades.
„Te, päkapikud, tantsite veel kehvemini kui teete süüa,” kuulutas flinn halastamatult.
Deler jõudis Hallasest õigel hetkel kinni krabada ja ta ohutusse kaugusse tirida.
„Kuidas jääb uudisega?” Miralissa püüdis kõigele vaatamata viisakaks jääda.
„Uudis… Kuldmetsas on nähtud inimesi. Nad edestavad teid kahe päevaga. Üle kahekümne mehe. Kõik relvastatud. Üks naine. Mingeid vappe ma riietel ei näinud.”
„Kuhu nad suundusid?”
„Nad liikusid Punasalu poole. Kahe päeva eest oli seal veel rahulik.”
„Võin oma hinge panti panna, et see on Balistan Pargaid oma meestega,” ütles milord Alistan kulmu kortsutades.
„Ja Lafresa. Nad jõuavad sissekäigu juurde meist tükk maad varem,” nohises Kli-Kli.
„Arvad, et pärast apsakat võtmega on nad otsustanud meid sissekäigu juures varitseda?”
„Võib-olla, Garret, aga võib-olla ka mitte.” Haldjatari silmist paistis rahutus. „Nad võivad ka riski peale välja minna ja püüda kõige magusamat tükki kätte saada.”
„Sarve?”
„Jah. Kui sa räägid meie juttu kellelegi edasi, otsin ma su üles,” pöördus haldjatar flinni poole.
„Küll ma juba tean, et haldjate saladustesse on parem nina mitte toppida. Ma vaikin kui haud,” porises flinn.
„Ega keegi neist meestest polnud vigastatud?” küsisin ma temalt.
„Ühel polnud vasakut käelaba.”
„Need on nemad.”
Noh, kui ilma käelabata, siis on see raudselt Koolnunägu. See rajakas jahib mind ammust saati ning kui ta viimati üritas mind valgusse saata, raius Hallas tal käelaba küljest. Koolnunägu töötab mõjuvõimsa Mänguri heaks, nagu kutsuvad teda Isanda teenrid. Mängur on keegi tähtis nina Avendumis ja just tänu