Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
sügis on juba käes,” tähendasin ma pahareti õrritamiseks.
„Septembri algus,” turtsatas narr põlastavalt. „Oota, kuni saabub oktoober…”
„Ma tahaksin oktoobri alguseks olla Zagrabast võimalikult kaugel.”
„Kas su kodu jääb siit kaugele?” küsis Laternamees, silitades masinlikult värsket armi otsaees (orki jatagani jäetud mälestus).
„Tahad külla tulla?” itsitas Kli-Kli lõbusalt. „Siis pead sa kõmpima veel oma kolm nädalakest, kuni jõuad orkide territooriumi keskossa. Sealt veel kaks nädalat päris tiheda metsapadrikuni, aga edasine sõltub saatuse tahtest. Võib-olla sa suudadki paharetid üles leida, muidugi juhul, kui nad tahavad leitud saada. Orkid on meid ettevaatlikuks teinud ja teie, inimesed, armastasite vanasti meie peale oma vahvate koertega jahti pidada.”
Selles oli Kli-Klil õigus – ammustel aegadel kohtlesid inimesed paharette väga halvasti, pidades väikesi rohelisi olevusi hirmsateks koletisteks. Selleks ajaks, kui lõpuks õige sott saadi, oli kunagisest suurest rahvast jäänud alles kõigest mõni hõim.
„Kuid selle metsa ajalugu on siiski päris põnev. On see tõsi, et just siia ilmusid esmakordselt nii haldjad kui ka orkid?”
„Jah,” itsitas Kli-Kli. „Ja kargasid kohe üksteisele kõrri. Haldjatel olevat selle kohta koguni laul. „Muinasjutt kullast” on vist selle nimi.”
„„Legend pehmest kullast”, Kli-Kli. Sa ajad kõik segi,” pistis vahele meie jutuajamist pealt kuulnud Egrassa.
„Ah, mis vahet seal on!” rehmas Kli-Kli muretult käega. „Muinasjutt, legend… nagunii ei saa Zagrabas rahu olema seni, kuni elab kasvõi üksainus ork.”
„Egrassa,” palus Mumr haldjat. „Äkki jutustad meile selle legendi?”
„Seda ei tule mitte jutustada, vaid laulda. Ma laulan. Järgmises peatuskohas.”
„Sa kavatsed siis laulda keelatud laule, nõbu,” ühmas Miralissa, rebides lähima puu küljest kuldpunase lehe ja hõõrudes seda sõrmede vahel.
„Miks see keelatud on?” küsis Kli-Kli kohe Miralissalt.
„Mitte just keelatud, lihtsalt selle laulmist peetakse haldjate viisakas seltskonnas ülima lugupidamatuse avalduseks. Muidu lauldakse seda küll – põhiliselt mässumeelsed noored ja põhiliselt nurgatagustes, salakesi, et mitte riivata esivanemate au.”
„Mida selles siis nii halba on?” küsis Angerjas kulmu kergitades.
„Haldjad on seal kujutatud mitte just kõige paremas valguses, Angerjas,” torkas äkitselt vahele seni vaikinud milord Alistan Markauz, „seevastu orke näidatakse süütute valgete lambukestena. Ma võin poolte oma maade peale kihla vedada, et see lugu on inimeste välja mõeldud.”
„Milord eksib, see laul on haldja loodud. Palju aega tagasi. Te olete seda laulu kuulnud?” imestas Egrassa.
„Jah, noorpõlves. Üks teie hele hõimuvend laulis seda.”
„Neist võib seda uskuda.” Tumehaldjas kohendas hõbevõru oma peas. „Meie sugulased loobusid esivanemate võluväest, nii et ei maksa imestada, et nad võõrastele sihukesi asju laulavad.”
„Kuid sinagi lubasid seda meile laulda!” nokkis Kli-Kli Egrassat.
„See on teine asi!” nähvas haldjas kõrgilt.
Rääkigu tumehaldjad teistele mida tahes, nende suhted oma heledate sugulastega polnud just probleemitud.
Me kõndisime veel kolm tundi, enne kui haldjas andis käsu seisma jääda. Salk peatus aasal, kus kasvas tihedalt väikeseid metskarikakraid, ning lillede valevuse tõttu tundus, nagu oleks lumi maha sadanud. Sügis ei võimutsenud Laanemaal, igatahes mitte veel. Me käisime ikka veel liblikate ja metsalillede keskel.
Lilleaasa servas vulises jändriku valgepöögi juurte vahel oja, seega veega polnud meil muret.
„Jääme täna ööseks siia,” ütles Miralissa otsustavalt.
Alistan noogutas. Sellest hetkest peale, kui me olime metsa sisenenud, oli ta juhtimise täielikult Miralissale ja Egrassale loovutanud ning kuuletus kõigile nende korraldustele. Üks asi, milles milord Rotti ei saa küll kuidagi süüdistada, on ajude puudumine. Krahv sai suurepäraselt aru, et haldjad teavad metsast palju rohkem kui tema ning nende nõuandeid tasub kuulda võtta. Ehk siis juhtohjad vajadusel käest anda.
„Egrassa, sa lubasid meile laulda,” tuletas Kli-Kli pärast õhtusööki haldjale meelde.
„Jääme parem magama,” haigutas Hallas. „Öö on käes.”
Päkapikule meeldisid ainult tema rahva laulud. Midagi sellist nagu „Vasaraga kirve pihta” või „Hullude kaevurite laul”. Miski muu teda ei huvitanud.
„Ei mingil juhul!” pistis paharet ägedalt protesteerima.
„Hallas, sa oled täna vahis,” tuletas Angerjas päkapikule meelde. „Nii et ära hakka pikali viskamagi, nagunii ei saa sa täna magada.”
„Laku panni! Esimene vahikord on sinu ja Laternamehe jagu. Meie Deleriga valvame alles hommikupoole ööd, seega jõuan väheke sõba silmale lasta.”
Hallas keeras end külili ja hakkas kellestki välja tegemata jalamaid norskama.
„Kas me siis kuuleme laulu?” küsis Mumr, kellel Miralissa oli just lõpetanud õmbluste väljavõtmise.
Tänu haldjatari šamaanioskustele jäi hirmsat haava meelde tuletava inetu armi asemel üle Laternamehe lauba jooksma peenike roosa kriips.
„Jah, ma ju lubasin,” vastas Egrassa. „Kuid see nõuab saateks muusikat.”
„Milles küsimus? Mul on vilepill.” Laternamees pistis käe taskusse.
„Kardan, et oleks vaja mahedamat muusikat,” keeldus haldjas Mumri pakkumisest. „Su pill teeb liiga kõva häält. Ma tulen kohe.”
Egrassa tõusis muruplatsilt kergejalgselt püsti, läks oma pauna juurde ja võttis sealt peopesasuuruse puuplaadi. Plaadile olid tõmmatud peenikesed, pimedas vaevalt nähtavad hõbedased keeled.
„Mis see on?” küsis Deler uudishimulikult.
„G’dal,” vastas Miralissa. „Egrassale meeldib seda vabal ajal sõrmitseda.”
Egrassale meeldib musitseerida? Einoh, seda poleks küll osanud arvata. Igatahes ei olnud ma kogu meie retke kestel täheldanud, et haldjal niisugune harrastus on.
Tumehaldja krobelised sõrmed libisesid üllatava osavusega üle peenikeste keelte ning imelik pill tõi kuuldavale tasase hääle. Egrassa jätkas keelte näplemist ja üle tukkuva lagendiku voolas sulnis meloodia.
„Võtke arvesse, et tegelikult tuleks legendi laulda orki keeles. Inimkeeles ei kõla see nii kaunilt,” hoiatas Egrassa meid ja hakkas laulma.
Haldjatel au sees on noolte kuld,
orkidel pronks on aus.
Kuldne mets ja mets see Must,
puuokste külmkõle laul.
Haldjate eesotsas kuningas,
orke juhtis Argad.
Silm silma vastu nii seisavad
Käsi ja kuningas.
Kuningas sõnas: „On meie see mets.
Taanduge heaga nüüd koos!
Terveks ei jää enam orkil nahk,
kui selles turritab nool.”
„Sõnad ei asenda võitlejaid,”
Käsi tal vastuseks tõi.
„Meid on kaks tuhat, teid kakssada vaid,
mis väe