Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
ära ning Balistan Pargaid ja Lafresa asusid meid taga ajama.
Seni on meil kuidagi õnnestunud neid ära petta ning isegi kohtulahingust polnud neil abi. Mumr raius milord Pargaidi võitleja tükkideks ning seejärel jäi kõik järsku vaikseks. Balistan Pargaid haihtus koos oma kaaskonnaga, jättes meid pead murdma, kuhu ta ometi minna võis. Lafresa kadus silmapiirilt juba millalgi Sagra kohtu kahevõitluse ajal, nüüd paistab, et ta suundus joonelt Hrad Speini ning krahv on vahepeal talle järele jõudnud. Arusaadav, miks Lafresa ei kartnud Zagrabasse siseneda, eks ta lootis oma šamaanioskuste peale. Pealegi polnud tal valikut: võti on kadunud ja selle kohaleviimise tema ülesandeks teinud Saadik läheb väga tujust ära, Isandast rääkimata.
„Milline on teine uudis?” pöördus Egrassa flinni poole.
„Teise uudise hind on näputäis suhkrut.”
„Meil pole suhkrut,” teatas Hallas kahjurõõmsalt. „Ega me mingid pagarid ole. Tahad, ma tantsin sulle veel kord?”
Päkapiku sõnad kõlasid väljakutsuvalt.
„Oh ei! Mu süda ei pea teist korda sihukesele vaatepildile vastu! Mida teil oleks suhkru asemel anda?”
Me vahetasime omavahel pilke. Pimedus teab, mis võiks sõnumitoojat huvitada.
„Mul on kommi!” hüüatas järsku Kli-Kli.
„Näita!” sirutas Aarroo kaela õieli.
Kli-Kli tuhlas rutakalt oma riiete arvukais taskuis ja õngitses välja üksjagu lömmis, kuid kiiskavasse kuldpaberisse keeratud kompveki. Küllap kandis ta seda kaasas juba Avendumist saadik.
Flinn uuris kommi tähelepanelikult ning lausus igavleva näoga, just nagu teeks meile tohutu teene. „Rämps muidugi, kuid käib kah. Viska maha.”
Minu meelest oli see teesklus ning tegelikult kompvek meeldis talle. Flinn lasi kiiliksikul maanduda otse maha visatud kommi peale ja hakkas seda oma ratsu kõhu alla siduma.
„Uudis! Kuldmetsas on nähtud inimest. Riietatud halli keepi, nägu ei paista. Relvastatud odaga. Kõnnib kiiresti, peaaegu peatusteta. Teist nelja lennutunni kaugusel. Tuleb otse siiapoole. Kuldmets oleks justkui meega määritud, ma pole elu sees siin nii palju võõraid näinud. Ah jaa! Ma ei soovita teil teda tülitada – metsavaimude sõnul on ta sõdalane.”
„Me pole ka just kingsepad,” protesteeris Deler.
„Kui metsavaimud ütlevad, et mees on sõdalane, siis me võtame tavaliselt seda kuulda, kuid eks te ise tea. Kolmanda uudise hind on tolle pikavuntsilise tapuridva sõrmus.” Flinn nõksas peaga Alistan Markauzi poole.
„Milline neist?” küsis krahv.
„Kindlasti mitte see hõbedast sinu vapiga,” irvitas väike väljapressiga. „Te, inimesed, olete nende suguvõsavidinate osas hirmus tundlikud. Nende küsimine oleks selge rumalus, te ei annaks neid nagunii. Mulle meeldib see teine, punase rubiiniga.”
Alistan võttis ilma mingi kobinata sõrmuse sõrmest ja pani selle maha. Flinn naeratas rahulolevalt, ning sõrmus rändas kompveki kõrvale kiiliksiku kõhu alla.
„On su uudis seda väärt?” küsisin mina.
„Eks te ise otsusta. Uudis! Orkid on lähedal.”
„Kus?” Egrassa käsi sirutus vibu järele.
„Tšu linna varemetes. Nad on kuuekesi. Tavalised piilurid. Nad ei oska teid oodata. Istuvad seal oma järgmised viis päeva.”
„Kust sa tead?”
„Kuulsin,” muigas flinn. „Üks neist sattus lõksu, murdis jala ja praegu sonib palavikus, nii et ainult viis neist on võitlusvõimelised. Te võite neile otsa peale teha või ka kaarega mööda minna.”
„Me võtame su informatsiooni teadmiseks. On see kõik?”
„Jah. Rohkem uudiseid pole. Head aega!”
Kiiliksikk tõusis unnates õhku ja lendas kõhuga karikakraid riivates metsa suunas minema. Vaesekesel oli päris kenake koorem kanda ja ma imestasin, et ta üldse suutis sihukese lastiga lendu tõusta.
„Flinnid on kõiksugu sõrmuste peale kangesti maiad,” valgustas mind Kli-Kli.
„Võtan teadmiseks.”
„Ilge mölakas!” Hallas saatis lahkuvat flinni kurja pilguga.
„Mida sa siis flinnist ootasid?” teeskles Kli-Kli üllatust. „Nad teenivad elatist uudiste müütamisega.”
„Aga mis keelab tal meid orkide kambale maha müümast? Küllap esmasündinutel juba leidub, millega tasuda meie asukoha teadasaamise eest. Mina neid könne ei usalda.”
„Ta teeks seda, kui esmasündinud soostuksid temaga rääkima. Kuid nad ei pea flinne mitte millekski, need aga on liiga uhked, et säherdust suhtumist sallida.”
„Paneme asjad kokku!” Egrassa ajas end maast üles. „Meil on veel terve päev pimedani aega ja öö varuks. Me peame täna läbi kõndima nii pika maa kui vähegi võimalik.”
„Mida me orkidega teeme?”
Mumri küsimus oli põhjendatud – kusagil eespool olid esmasündinud, ehkki nad ei osanud meid oodata.
„Tapame ära,” ütles Egrassa vilksamisi Miralissa poole vaadates ning too noogutas. „Muidugi võime ka ringiga mööda minna, kuid vaenlasi oma selja taha jätta poleks kuigi mõistlik.”
„Aga mida teha selle isandaga, kes meie taga sammub? Teate mis, me Deleriga jääme maha ja esitame talle paar küsimust!”
„Hallas, sul pole ajusid ega kujutlusvõimet!” Härjapõlvlane rääkis oma paarimehega liigse viisakuseta. „Sinul pole muud, kui saaks aga kirkaga vehkida. Flinn ütles ju, et too inimene on ohtlik ja temast tuleb eemale hoida! Ja isegi kui me temast jagu saaks, siis kuidas me pärast salga üles leiame? Kas sa selle peale mõtlesid? Või oskavad päkapikud alates tänasest jõlkuda metsas teelt eksimata?”
„See pole keerulisem kui käia kaevanduskäikudes,” porises Hallas.
„Mina küll ei taha metsa ära eksida ja jõuda ühel ilusal päeval orki koopasse,” nähvas Deler.
„Keegi ei jää siia,” katkestas milord Alistan päkapiku ja härjapõlvlase nägeluse. „Kui see mees tahab meie kannul käia, siis käigu. Kui ta jõuab meile järele ja ründab, siis anname vastulöögi. Mulle teeb rohkem muret meid Hrad Speini juures oma penidega ootav Balistan Pargaid ja see Punasalu.”
„Pargaidiga tegeleme siis, kui me temani jõuame,” ütles Angerjas, kellel oli kott juba kokku pandud.
„Punasalu pärast ei maksa samuti väga muretseda,” sõnas Miralissa s’kaši õlale heites. „Metsavaimud võisid sealt lahkuda sajal erineval põhjusel. Loodame parimat.”
„Ja valmistume halvimaks,” pomisesin ma tasakesi, kuid haldjatar siiski vist kuulis mind.
„Kli-Kli!” Härjapõlvlase hääl oli väga vaikne, kuid pilk ei tõotanud paharetile midagi head. „Mis sa mu kaabuga tegid?!”
Paharet pidas paremaks end minu selja taha peita. Alati on nii – tema teeb pahandust ja mina andku aru.
2. peatükk
Punasalu
„Kli-Kli, mis siin varem oli?”
„Kas sa siis varemete järgi aru ei saa? Linn loomulikult!”
Lamasime paharetiga kahekesi maas, hallide sammaldunud kivide hunniku taga peidus. Meie kõrval kõrgus ribijas sammas samast kivist, mis terve Tšu linn, ja seegi oli kattunud paksu tumeda samblaga.
Kuldlehiste ja lehtmändide vahel kerkisid iidse linna varemed. Sammas siin, müürijupp seal, natuke maad edasi, hundimarju täis põõsa juures kokkuvarisenud kaarvõlviga ehitis, veel kaugemal hiiglaslik sisselangenud kupliga hoone. Ja niiviisi nii kaugele, kui silm ulatus. Varemed kasvasid otse pehme sambla seest, uppusid sellesse, lämbusid sõnajalgade ja astelpõõsaste