Varjude tuisk. Aleksei Pehhov
Kli-Kli pugisedes.
Ma viskasin kergendusega tema märsi kõrvale, seejärel heitsin seljast ka enda oma ning jaksasin kohe paremini joosta. Saaks veel rõngassärgi seljast – ent selleks tuleks korraks peatuda ja peatumine tähendas praegu otseteed koletise kõhtu sattumist.
Flööt trillerdas… ning hetk hiljem vastas talle teine.
„Neid on kaks!” kiunatas Kli-Kli.
Selsamal hetkel lõpetas Miralissa pomisemise ning teest paremat kätt tõmbusid põõsad laiali, avades käigu.
„Sinna!” hüüatas haldjatar õhku ahmides.
Meid polnud vaja keelitada. Niipea kui me rajalt ära keerasime, sulgusid põõsad meie taga ja maha tambitud rohi tõusis jälle, nagu meie jalad poleks seda puutunudki. Olime sattunud kuusikusse, kus meid ümbritses pilkane pimedus. Sähvatas kummaline välge ning üle mu keha jooksid külmajudinad.
„Me oleme nüüd nähtamatud, kuid heitke igaks juhuks maha!” käskis Miralissa. „Kli-Kli, sinu rahvas teab kaitseloitsusid. Haldjate nõidusel pole h’san’koridele peaaegu mingit mõju. Aita!”
„Ma ei oska!” pistis ehmunud paharet hädaldama. „Ainult natuke seda, mida vanaisa õpetas!”
„Tee, mida suudad!” sisistas haldjatar vihaselt, puistates õhku mingisugust pulbrit.
Kli-Kli noogutas ja pistis vurrina keerlema. Pärast kümmet pikka sekundit kukkus ta maha, ja üheks üürikeseks viivuks värvus maailm me ümber roosaks. Ma ei tea, mis see oli, kuid Miralissa noogutas tunnustavalt.
„Hüva, ärge nüüd liigutage! Ärge isegi hingake! Te olete nüüd flöödi jaoks kõigest puujuured. Vähemalt minut aega…”
Viimaseid sõnu pomises ta väga-väga vaikselt.
Olime me alles portsu otsa lennanud!
H’san’koride kohta pole peaaegu midagi teada. Arusaadav ka, sest need, kes on neid kohanud, pole tavaliselt kellelegi midagi rääkinud, põhjuseks mõistagi äkiline elust lahkumine. Seetõttu piirduvad meie teadmised õudusflöötidest haldjate ja paharettide hirmsate legendidega, mis räägivad salapärastest metsakoletistest, ja mõne üksiku surnud flööte kujutava gravüüriga (isiklikult minul puudub nende peletiste väljanägemisest vähimgi ettekujutus).
Kaks seni avastatud h’san’kori laipa müüsid eriti vaprad trapperid, kes käivad koguni Kuldmetsas küttimas, meeletu raha eest maha (üks eksemplar läks Maagide ordule, teise ostis keegi kollektsionäär). Ja veel, umbes kolmsada aastat tagasi korraldas üks erakordselt julge ja rumal Ääremaa parun h’san’korijahi. Pool jahisalgast sai surma, kuid üks metsaline suudeti elusalt kinni võtta. Flööt ei jäänud ootama, kuni ordu maagid vesiste suudega kohale kiirustavad. Ta murdis puuri, kuhu inimestel oli jätkunud lollust teda pista, pilbasteks ning tegi lossi ühes naaberkülaga maatasa. Seejärel ootas ta ära maagide saabumise ja nottis nad peaaegu kõik maha. Ilmnes, et võitlusmaagia ei avalda h’san’korile vähimatki mõju, mistõttu kaotati kolm adepti ja seitse akolüüti. See oli puhas õnn, et ordumeeste seas juhtus olema ülemmaag, kes sai koletisest jagu, lajatades lähima veskiga talle pähe.
Kuid see kõik oli kauges minevikus. Meil polnud leidlikku ülemmaagi ega ülearust veskit kusagilt võtta. Me saime vaid tasakesi maas lebada, tegemata ühtegi liigutust, vaevu hingates. Jälle kostis flöödi trillerdus. Oh, nii lähedalt, pimedus mind võtku! Esimesele flöödile vastas kohe teine.
„Ma olen puunott, ma olen nähtamatu,” sosistasin ma hiljukesi. Juuksed olid mul hirmust püsti.
Kli-Kli äigas mulle valusasti jalaga ja pani sõrme suule. Ma pilgutasin silma kinnitamaks: sain aru, olen kuss.
Meie pelgupaigast avanes rajale väga hea vaade. Ühtelugu lõhestasid vaikuse trillerdused ning ma sain vaid paluda Sagotit, et meid ei märgataks.
„Nad ajavad kedagi taga!” kähistas Mumr, teenides Angerjalt valusa vopsu.
See, mida ma hetk hiljem nägin, talletus mu mällu igaveseks.
Mööda rada jooksis inimene. Isegi mitte ei jooksnud, vaid lendas, pannes sellesse kogu oma jõu. Tundmatu jalad vaevu puudutasid maad, ta kihutas teda taga ajavate koletiste eest minema suurte hüpetega. Saabas puudutab maad, äratõuge, ning mees lendab tubli kolm jardi edasi, järgmine äratõuge, järgmine pikk hüpe. Oleksin võinud kihla vedada, et hea tahtmise korral oleks ta suutnud hobusega võidu joosta. Hall keep lehvis selja taga otsekui öölinnu tiivad, nägu oli kapuutsiga varjatud. Mees hoidis käes musta varre ja väga pika lehekujulise otsikuga torkeoda.
Nelja sekundiga oli inimene nähtavale ilmunud, meist mööda sööstnud ja puude vahele kadunud.
Ja siis nad tulid.
Flööt hakkas jälle laulma ning käänaku tagant kargas välja olend. Ta jooksis mööda nii kärmesti, et ma ei jõudnud teda õieti nähagi – jaburalt pikkade käte ja jalgadega puna-must-roheline olevus. H’san’kor kadus siuhti silmist. Elukas oli nii ametis saagi jälitamisega, et meid ta ei märganud, pealegi olime tänu Miralissale ja Kli-Klile muutunud natukeseks ajaks tema silmale nähtamatuks.
Veel kord kõlas päris lähedal flöödihüüd ning meist mööda vuhisenud h´san´kor vastas talle.
Teine peletis tormas rajale, komistas ootamatult ja jäi seisma otse meie pelgupaiga vastas. Lillakalt hõõguvad silmad vahtisid otse meie poole. Ma surusin end maad ligi. Nüüd sai seda olendit lähemalt silmitseda.
Väga pikk, kolme mehe kõrgune kuju paistis veidralt kiitsakas. Tal olid tohutult pikad käed ja jalad, pead kandev kael oli sama kõhn kui ülejäänud keha. H’san’kori pea nägi välja nagu nahaga üle tõmmatud kentsakas konnakolju.
Ma ei näinud elukal mingit karva ega soomuseid, kogu nahk oli punamusta-roheliseks triibutatud. Nina asemel oli must auk, mille kohal põlesid hiigelsuured lilla leegiga silmad, peas turritasid lühikesed keerdus sarved ning tema suu… Miskipärast arvasin ma tal olevat palju hambaid, ent kui peletis ajas lõuad laialt irevile, nägin enda üllatuseks seal kõige rohkem viit kõverat kollast tüügast. Ei mingit turvist ega riideid, see-eest hoidis pikkade küünistega parem käsi midagi oganuia laadset ja vasak… H’san’kori vasak käsi hoidis kotti, mille ma olin mõne minuti eest maha visanud.
Tundsin, kuidas kõhus hakkasid jääussid vingerdama. Ta ei saa meid näha! Ta ei tohi meid näha!
Elukas tõstis koti nina juurde, nuusutas, turtsus ja viskas selle eemale.
Kuskil kaugemal kõlas võidukas flöödiviis, ilmselt oli esimene koletis inimese lõpuks kätte saanud. See juhtis lähedal oleva h’san’kori tähelepanu kõrvale, ta kallutas pea küljele ja kuulas kaaslase kutset. Võiduhüüd asendus valuröögatusega ning seejärel võttis öises metsas taas maad kurdistav vaikus.
Laternamees lamas mu kõrval ja ma kuulsin, kuidas ta süda klopib. Peas vasardas küsimus: miks elukas nii valjusti kisendas? Nähtavasti polnud ma ainus, keda see küsimus vaevas. H’san’kor astus rajal mõned ebalevad sammud sinnapoole, kust oli kostnud röögatus…
Korraga lahvatas maailm jälle roosaks, mu ihul lakkamatult jooksnud torkiv judin kadus, Miralissa ja Kli-Kli loitsud haihtusid ning … koletis nägi meid. Ähvardavalt urisedes ja põõsaid raginal murdes hakkas ta meie poole tulema.
„Hajume!” Miralissa oli juba jalul. „Ründame teda igast küljest, kõik korraga!”
Ma olin hirmust keeletu! Haldjatar leelotas loitsu, sõdalased tõmbusid tahapoole, püüdes h’san’kori endale järgnema meelitada, aga mina seisin ja vaatasin, kuidas see otsekui elavaks saanud surm meile läheneb. Lillakalt leegitsevates silmades põles näljane tuli.
Egrassa nool vihises läbi õhu ja ma ärkasin tardumusest.
„Lase, Garret!” karjuti mulle.
Ma sain elukale pihta, raskenooled tabasid teda täpselt rinna keskele ning ma asusin vibupüssi uuesti laadima, nüüd juba jäänooltega, sest tavalistest polnud mingit kasu, nagu muide ka haldja nooltest. Neid oli eluka keres juba kuus tükki, kuid need ei paistnud