Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
nõudis ta. „Ainult natuke. See meeldis sulle. Sa jõid seda linnas käies – kui sa noorem olid ja poleks tohtinud ilma minuta kõrtsis käia. Ja siis sa närisid piparmünti peale, arvates, et ma ei saa aru, mida sa oled teinud.”
Raputasin seepeale pead. „Ma ei teeks seda, mida sa oled keelanud mul teha. Ma saan aru.”
Ta tegi häält, mis meenutas lämbumist ja aevastamist. „Oh, sa tegid väga sageli seda, mida ma olin sul keelanud teha. Väga sageli.”
Raputasin jälle pead. „Ma ei mäleta seda.”
„Veel mitte. Aga küll see sulle meelde tuleb.” Ta osutas jälle brändile. „Lase käia. Maitse. Õige natuke. See võib sulle head teha.”
Ja kuna ta oli öelnud, et ma pean seda tegema, ma maitsesin. Jook kõrvetas mu suud ja nina ning ma ei saanud turtsudes sellest maitsest lahti. Mis veel kruusi oli jäänud, selle ma valasin maha.
„No nii. Küll nüüd Patience alles rõõmustaks,” ütles ta ainult. Ning käskis mul lapi võtta ja ära pühkida, mis ma maha olin valanud. Ning pesta nõud veega ja siis need ka lapiga ära kuivatada.
Vahel ma hakkan värisema ja kukun maha. Ilma põhjuseta. Karja Süda püüab siis mind paigal hoida. Vahel paneb see värisemine mind magama. Kui ma pärast ärkan, on mul valus. Rind valutab, selg valutab. Vahel ma hammustan keelde. Niisugused asjad ei meeldinud mulle. Need hirmutasid Öösilma.
Ja vahel oli seal veel keegi koos Öösilma ja minuga, veel keegi, kes mõtles koos meiega. Väga väike, aga olemas. Ma ei tahtnud, et ta seal oleks. Ma ei tahtnud, et seal oleks eales keegi lisaks Öösilmale ja minule. Ta teadis seda ja tegi end nii väikeseks, et enamasti teda polnudki seal.
Pärast tuli üks mees.
„Üks mees tuleb,” ütlesin Karja Südamele. Oli pime ja tuli põles madalalt. Hea jahiaeg oli möödas. Täispimedus oli kohal. Varsti saadab ta meid magama. Ta ei vastanud mulle. Tõusis kiiresti ja vaikselt ning võttis suure noa, mis alati laual seisis. Ta näitas, et ma läheksin eest ära nurka. Ta astus vaikselt ukse juurde ja ootas.
Kuulsin väljast mehe samme lumel. Siis tundsin ta lõhna. „See on see hall,” ütlesin. „Chade.”
Ta avas väga kiiresti ukse ja hall mees tuli sisse. Lõhnad, mida ta endaga kaasa tõi, panid mu aevastama. Ta lõhnas alati kuivanud lehtede pulbri ja mitmesuguste suitsude järele. Ta oli kõhn ja vana, aga Karja Süda käitus alati nii, nagu oleks tegemist karjas kõrgemal seisjaga. Karja Süda lisas tulle puid. Toas läks valgemaks ja palavamaks. Hall lükkas kapuutsi peast. Ta vaatas mind veidi aega oma heledate silmadega, nagu ootaks midagi. Siis pöördus ta Karja Südame poole. „Kuidas temaga on? Läheb paremaks?”
Karja Süda liigutas õlgu. „Sinu lõhna tundes nimetas ta su nime. Krampe pole viimasel nädalal olnud. Kolme päeva eest parandas mul rakmeid. Tegi korraliku töö.”
„Nii et ei püüa enam nahka närida?”
„Ei. Vähemalt mitte minu silma all. Pealegi on see töö, mida ta hästi tunneb. Võib-olla puudutab see temas midagi.” Karja Süda naeris lühidalt. „Kui muud kasu ei ole, siis on parandatud rakmed asi, mille saab maha müüa.”
Hall mees läks tule juurde ja seisis, käed tule poole sirutatud. Ta käed olid laigulised.
Karja Süda võttis välja oma brändipudeli. Nende kruusides oli brändi. Ta käskis mul hoida kruusi, mille põhjas oli veidi brändit, kuid ei käskinud mul seda maitsta. Nad rääkisid kaua, kaua, kaua asjadest, millel polnud midagi tegemist söömise, magamise või jahipidamisega. Hall oli kuulnud midagi mingi naise kohta. Et see võis olla otsustav hetk hertsogkondade koondamiseks. Karja Süda ütles: „Ma ei räägi sellest Fitzi juuresolekul. Ma lubasin.” Hall küsis, kas ta arvab, et ma saan aru, ja Karja Süda ütles, et sel pole tähtsust, kui ta on oma sõna andnud. Ma tahtsin magama minna, kuid nad nõudsid, et ma toolil paigal istuksin. Kui vana mees hakkas ära minema, ütles Karja Süda: „Sul on väga ohtlik siia tulla. See on sinu jaoks pikk kõndimine. Pääsed sa ikka tagasi?”
Hall ainult naeris. „Mul on oma vahendid, Burrich,” ütles ta. Ka mina naersin, sest mäletasin, kui uhke ta oli alati olnud oma saladuste üle.
Ühel päeval läks Karja Süda välja ning jättis mu üksi. Ta ei sidunud mind kinni. Ta ütles ainult: „Seal on kaerahelbed. Kui sa minu äraolekul süüa tahad, pead sa meelde tuletama, kuidas neid keeta. Kui sa lähed uksest või aknast välja ehk isegi ainult avad ukse või akna, saan ma sellest teada. Ja peksan su surnuks. Kas sa said aru?”
„Sain,” vastasin. Ta näis olevat minu peale väga vihane, aga ma ei mäletanud, et oleksin teinud midagi sellist, mida ta keelas mul teha. Ta avas karbi ja võttis sealt asju. Suurem osa olid ümmargused ja metallist. Mündid. Ühte asja ma mäletasin. See säras ja oli kõver nagu kuu – ja kui ma selle endale olin saanud, oli see lõhnanud vere järele. Ma olin selle pärast kellegagi võidelnud. Ma ei mäletanud, et ma oleksin seda endale tahtnud, aga ma olin võidelnud ja võitnud. Nüüd ma seda enam ei tahtnud. Ta tõstis selle kettipidi üles ja vaatas ning pistis siis kukrusse. Mind jättis külmaks, et ta selle ära viis.
Enne, kui ta tagasi jõudis, oli kõht väga, väga tühi. Kui ta tuli, siis oli tal küljes lõhn. Naise lõhn. Mitte tugev, ja segamini aasa lõhnadega. Aga see oli hea lõhn ja pani mu tahtma midagi, mis polnud toit ega vesi ega jahipidamine. Ma läksin tema juurde, et seda lõhna tunda, aga ta ei pannud tähele. Ta keetis putru ja me sõime. Siis ta lihtsalt istus tule ees ja paistis väga, väga kurb. Tõusin püsti ja võtsin brändipudeli. Tõin selle talle ja kruusi samuti. Ta võttis need minu käest vastu, aga ei naeratanud.
„Võib-olla ma homme õpetan su asju tooma,” ütles ta mulle. „Võib-olla see oleks asi, millega sa hakkama saaksid.” Siis jõi ta ära kogu pudelis olnud brändi ja avas pärast teise pudeli. Ma istusin ja vaatasin. Kui ta magama oli jäänud, võtsin ma ta mantli, millel oli lõhn. Panin selle maha, heitsin selle peale ja nuusutasin, kuni jäin magama.
Ma nägin und, aga ei saanud aru. Oli olnud emane, kes lõhnas nagu Burrichi mantel, ja ma polnud tahtnud, et ta ära läheks. Ta oli minu emane, aga kui ta läks, ei järgnenud ma talle. See oli ainus, mida ma mäletasin. Selle mäletamine ei olnud hea, just nagu näljane või janune olemine ei ole hea.
Ta käskis mul toas olla. Ta oli käskinud mul toas olla juba kaua, kaua aega, ainus aga, mida mina tahtsin, oli välja minna. Aga seekord sadas vihma, väga kõvasti, nii kõvasti, et lumi oli peaaegu ära sulanud. Järsku tundus hea mitte välja minna. „Burrich,” ütlesin, ja ta vaatas väga järsku minu poole. Mõtlesin, et ta ründab mind, sest ta oli liikunud nii kiiresti. Püüdsin mitte kössi tõmbuda. Lömitamine tegi ta vahel kurjaks.
„Mis on, Fitz?” küsis ta, ja ta hääl oli lahke.
„Mul on kõht tühi,” ütlesin. „Praegu.”
Ta andis mulle suure tüki liha. See oli keedetud, aga ikkagi suur tükk. Ma sõin liiga kiiresti ja ta vaatas mind, aga ta ei riielnud minuga ega löönud mind. Sel korral mitte.
Ma kraapisin alatasa oma nägu. Oma habet. Lõpuks ma läksin ja seisin Burrichi ees. Kraapisin seda tema ees. „See ei meeldi mulle,” ütlesin talle. Ta näis üllatuvat. Aga ta andis mulle väga kuuma vett, seepi ja väga terava noa. Ta andis mulle ümmarguse klaasi, mille sees oli mees. Ma vaatasin seda tükk aega. See pani mu värisema. Mehe silmad olid nagu Burrichil, ümmargused ja valge ümber, aga veel tumedamad. Mitte hundi silmad. Karvad olid tumedad nagu Burrichil, aga lõugade peal olid karvad ebaühtlased ja karedad. Katsusin oma habet ja nägin sõrmi mehe näol. See oli imelik.
„Aja habe maha, aga ettevaatlikult,” ütles Burrich mulle.
Ma peaaegu mäletasin, kuidas see käis. Seebi lõhna ja kuuma vett oma näol. Aga see terav, terav nuga muudkui lõikas mind. Väikesi haavu, mis kipitasid. Pärast ma nägin välja nagu see mees seal ümmarguses klaasis. Fitz, mõtlesin ma. Peaaegu nagu Fitz. Ma jooksin verd. „Ma jooksen igalt poolt verd,” ütlesin ma Burrichile.
Ta naeris minu üle. „Sa jooksed alati