Salamõrtsuka teekond. I osa. Robin Hobb
see kätte võtta. Aga kui see oli mu käes, siis tunne muutus. Pani joomisele mõtlema. Kui soe see mu kõhus tunduks. Et kui kiiresti juua, ei kestaks maitse kaua, jääks ainult hea soe tunne mu kõhus.
Ma teadsin, mida ta teeb. Ma hakkasin vihaseks saama.
Ainult üks väike lonks siis. Lohutavalt. Sosinal. Mis aitaks sul lõdvestuda, Fitz. Tuli on soe, sa oled söönud. Burrich kaitseb sind. Chade on sealsamas. Sa ei pea nii pingul olema. Ainult üks lonks. Üks lonks veel.
Ei.
Siis ainult nii tilluke lonks, mis niisutaks suud.
Võtsin lonksu ainult selleks, et ta mind enam ei sunniks. Aga ta ei lõpetanud, nii et ma võtsin veel ühe. Võtsin suu täis ja neelasin alla. Ikka raskem ja raskem oli vastu puigelda. Ta väsitas mu ära. Ja Burrich valas mu kruusi ikka lisa.
Fitz. Ütle: „Verity on elus.” See on kõik. Ütle ainult seda.
Ei.
Kas brändi ei tundu kõhus mõnus? Nii soe. Võta veel veidi.
„Ma tean, mida sa püüad teha. Sa püüad mind purju joota. Et ma ei saaks sind eemal hoida. Aga ma ei lase sul seda teha.” Mu nägu oli märg.
Burrich ja Chade vaatasid minu poole. „Varem ta purjus peaga ei nutnud,” täheldas Burrich. „Vähemalt mitte minu nähes.” See tundus neile huvitav.
Ütle välja. Ütle: „Verity on elus.” Siis ma jätan su rahule. Ma luban. Ainult ütle seda. Ainult üks kord. Kas või sosinal. Ütle. Ütle.
Langetasin pilgu lauale. Ütlesin väga vaikselt: „Verity on elus.”
„Oh?” tegi Burrich. Kuidagi liiga pealiskaudselt. Ta kummardus liiga kiiresti, et mu kruusi brändit juurde valada. Pudel oli tühi. Ta valas mulle oma kruusist.
Järsku ma tahtsin seda. Tahtsin päris ise. Võtsin kruusi ja jõin selle tühjaks. Siis tõusin püsti.
„Verity on elus,” ütlesin. „Tal on külm, aga ta on elus. Ja see on kõik, mis mul on öelda.” Läksin ukse juurde, logistasin riivi ja astusin välja öösse. Nad ei püüdnud mind peatada.
Burrichil oli õigus. Kõik oli olemas, just nagu laul, mida sa oled liiga palju kuulnud ega saa enam oma peast välja. See jooksis kõigi mu mõtete kannul ja värvis kõiki mu unenägusid. See tuli tagasi mind tõukama ega andnud mulle rahu. Kevadest sai suvi. Vanad mälestused hakkasid katma uusi. Mu elud hakkasid endid kokku traageldama. Ühenduskohas oli tühikuid ning kortse, aga teadmisest oli ikka raskem ja raskem keelduda. Nimedele lisandusid jälle tähendused ja näod. Patience, Lacey, Celerity ja Tahmik polnud enam lihtsalt sõnad, vaid nende kõla helises mälestustest ja tunnetest. „Molly,” ütlesin ühel päeval lõpuks endale valjusti välja. Burrich pöördus seepeale järsult minu poole vaatama ja oleks peaaegu lahti lasknud sooltest õngenööri, mida ta parajasti punus. Kuulsin, kuidas ta sisse hingas, nagu tahaks mulle midagi öelda, aga ta oli vait ja ootas, et ma veel midagi ütleksin. Ma ei öelnud. Selle asemel sulgesin silmad, surusin näo käte vahele ja soovisin vaid unustada.
Veetsin palju aega akna all seistes ja välja luhale vaadates. Seal polnud mitte midagi näha. Aga Burrich ei keelanud mind ega käskinud mul oma töödega jätkata, nagu ta varem oleks teinud. Ühel päeval küsisin Burrichilt, ise rammusat rohtu vaadates: „Mida me siis teeme, kui karjused siia jõuavad? Kus me siis elama hakkame?”
„Mõtle selle peale.” Ta oli jänesenaha põrandale kinnitanud ning kraapis seda lihast ja rasvast puhtaks. „Nad ei tule. Ei ole enam karju, mida suvekarjamaale tuua. Suurem osa korralikust karjast läks koos Regaliga sisemaale. Ta röövis Hirvelossi tühjaks kõigest, mis kõndis või mida sai vankriga vedada. Ma võin kihla vedada, et lammastest, mis ta Hirvelossi jättis, sai talve jooksul lambaliha.”
„Tõenäoliselt,” nõustusin. Ja siis pressis miski end mu teadvusse, midagi veel hirmsamat kui kõik need asjad, mida ma teadsin, kuid ei tahtnud mäletada. Need olid kõik need asjad, mida ma ei teadnud, kõik need küsimused, mis olid jäänud vastuseta. Läksin välja ning kõndisin luhal. Läksin edasigi, jõekaldani välja ning seda mööda edasi, soise kohani, kus kasvasid hundinuiad. Korjasin hundinuiade rohelisi tähkusid, et neid keeta koos pudruga. Järsku ma teadsin jälle kõigi taimede nimesid. Ma ei tahtnud seda, kuid teadsin ka seda, millised taimed võivad inimese tappa ja kuidas neist mürke valmistada. Kõik vanad teadmised olid tagasi, valmis mind tagasi võtma, tahtsin ma seda või mitte.
Kui ma tähkudega tagasi jõudsin, keetis ta viljateri. Asetasin need lauale ja võtsin kastruliga tünnist vett. Kui olin hundinuiad loputanud ja puhastanud, küsisin viimaks: „Mis sel ööl juhtus?”
Ta pööras väga aeglaselt minu poole, nagu oleksin uluk, kes võiks äkilise liigutuse peale põgeneda. „Sel ööl?”
„Sel ööl, mil kuningas Shrewd ja Kettricken põgenema pidid. Miks sul polnud hobuseid ja kanderaami ootamas?”
„Oh. Et sel ööl.” Ta ohkas nagu vana valu meenutades. Ta rääkis väga aeglaselt ja rahulikult, nagu kartes mind ehmatada. „Meil peeti silma peal, Fitz. Kogu aeg. Regal teadis kõike. Sel päeval poleks ma saanud kaerakottigi salaja tallist välja tuua, rääkimata kolmest hobusest, kanderaamist ja muulast. Kõik kohad olid Farrow sõdureid täis, selliste nägudega, nagu oleksid tulnud alla tühja talli vaatama. Ma ei söandanud tulla sulle ütlema. Nii et lõpuks ma ootasin, kuni pidusöök oli alanud, Royal oli end krooninud ja arvas, et on võitnud. Siis lipsasin välja ning läksin nende kahe hobuse järele, kes olid mulle veel jäänud. Tahmik ja Ruddy. Ma olin nad sepa juurde peitnud, et Regal neidki maha ei saaks müüa. Toitu oli ainult nii palju, kui mul õnnestus vahtkonnaruumist näpata. Midagi muud ei osanud ma välja mõelda.”
„Ning kuninganna Kettricken ja Narr pääsesid nendega minema.” Nimede kõla langes kummaliselt mu keelelt. Ma ei tahtnud neist mõelda, neid üldse meenutada. Kui ma Narri viimati nägin, oli ta nutnud ja süüdistanud mind tema kuninga tapmises. Olin käinud peale, et ta põgeneks kuninga asemel, päästaks oma elu. See polnud just parim lahkumismälestus kellestki, keda olin nimetanud oma sõbraks.
„Jah.” Burrich tõi pudrupoti lauale ja jättis pudru paksenema. „Chade ja hunt juhatasid nad minu juurde. Ma tahtsin nendega kaasa minna, aga ei saanud. Ma oleksin ainult nende liikumist pidurdanud. Mu jalg… Ma teadsin, et poleks jaksanud kuigi kaua hobustega sammu pidada ja selle ilmaga kahekesi ratsutamine oleks hobused ära kurnanud. Mul ei jäänud muud üle kui neil minna lasta.” Vaikus. Siis ta urahtas, madalamalt kui hundi urin. „Kui ma saaksin kunagi teada, kes meid Regalile reetis…”
„Mina.”
Ta pilk keskendus mulle, ta näol oli õudus ja umbusk. Vaatasin oma käsi. Need hakkasid värisema.
„Ma olin loll. See oli minu viga. Kuninganna väike toatüdruk Rosemary. Alati kohal, alati jalus. Ta pidi olema Regali spioon. Ta kuulis, kui ma palusin kuningannal valmis olla ja ütlesin, et kuningas Shrewd tuleb koos temaga. Kuulis, kui ma soovitasin kuningannal soojalt riidesse panna. Selle põhjal võis Regal kergesti taibata, et Kettricken kavatseb Hirvelossist põgeneda. Võis teada, et selleks on vaja hobuseid. Ja võib-olla polnud ta ainult spioon. Võib-olla viis tema korviga vanale naisele mürgitatud toidupalu. Võib-olla määris tema rasvaga trepiastmeid, mida mööda ta kuninganna pidi peagi laskuma.”
Sundisin end hundinuiadelt pilku tõstma ja jahmunud Burrichile otsa vaatama. „Ning mida ei kuulanud pealt Rosemary, seda kuulsid Justin ja Serene. Nad olid kaanidena kuninga küljes, imesid temast taiujõudu ja teadsid kõike, mida ta taiuga Verityle teatas või temalt kuulis. Kui nad teada said, mida ma kuninga mehena teen, hakkasid nad taiuga ka minu järele luurama. Ma ei teadnud, et selline asi on võimalik. Aga Galen oli avastanud, kuidas seda teha, ning õpetanud seda oma õpilastele. Kas sa mäletad Hostleri poega Willi? Kildkonna liiget? Ta oli neist kõige osavam. Ta suutis su uskuma panna, et teda pole seal, kus ta tegelikult oli.”
Raputasin pead, püüdes peletada hirmuäratavaid mälestusi Willist. Ta tõi tagasi vangikongi varjud, asjad, mida ma ikka veel keeldusin meenutamast. Mõtlesin, kas ma olin ta tapnud. Kahtlesin selles. Ma ei uskunud, et