Steve Jobs. Walter Isaacson
ega see päris vale olegi.” Sõbrad mäletavad, et vahel oli tema nahk tõepoolest oranžika jumega.
Jobsi söömisharjumused muutusid veelgi sundmõttelisemaks, kui ta luges Arnold Ehreti raamatut „Mucusless Diet Healing System”. Ehret oli kahekümnenda sajandi alguse saksa päritolu toitumisfanaatik. Tema pidas õigeks süüa vaid puuvilju ja tärkliseta juurvilju, mis ei laskvat organismil tekitada kahjulikku lima, ja pooldas organismi regulaarset puhastamist pikkade paastudega. See tähendas, et isegi Roman Meali helbed jäid kõrvale, samuti igasugused leiva- ja teraviljatooted ning piim. Jobs hakkas hoiatama sõpru saias peituvate limaohtude eest. „Muutusin mulle omaselt napakaks,” rääkis ta hiljem. Vahepeal sõid nad Kottkega terve nädala ainult õunu ja Jobs hakkas katsetama veelgi puhtamate paastudega. Ta alustas kahepäevase paastuga ja viimaks üritas paastuda nädal aega või kauem, jõi sel ajal vaid ohtralt vett ja sõi lehtköögivilju. „Nädala pärast tunned end imehästi,” meenutas ta. „Sul on palju jõudu, sest organism ei pea toidu seedimise peale energiat raiskama. Olin suurepärases vormis. Tundsin, et võin iga kell püsti tõusta ja San Franciscosse kõndida.”
Taimetoitlus ja zen-budism, meditatsioon ja vaimsus, LSD ja rokkmuusika – Jobs ühendas endas võimendatult selle ajastu ülikoolides valitsenud vaimset valgustatust otsiva subkultuuri kõik väljundid. Ja ehkki ta Reedis elektroonikaga peaaegu üldse ei tegelnud, oli tema hinges varjatud kujul siiski alles elektroonikanohik, mis ühel päeval pidi ülejäänuga üllatavalt hea koosluse moodustama.
Robert Friedland
Selleks et raha hankida, otsustas Jobs müüa maha oma IBM-i Selectric trükimasina. Üks tudeng oli avaldanud soovi see temalt ära osta. Ta astus tudengi tuppa, kuid sattus sinna ajal, kui too oma sõbratariga seksis. Jobs kavatses lahkuda, kuid tudeng palus tal istet võtta ja oodata, kuni nad on lõpetanud. „Minu meelest oli see täiesti hullumeelne,” meenutas Jobs hiljem. Nii sai alguse tema sõprus Robert Friedlandiga, kes ühena vähestest suutis Jobsi võluda. Jobs võttis üle mõned Friedlandi karismaatilised iseloomuomadused ja suhtus temasse mõned aastad kui gurusse, kuni ühel hetkel hakkas temas šarlatani nägema.
Friedland oli Jobsist neli aastat vanem, aga ikka veel tudeng. Tema isa oli pääsenud Auschwitzi koonduslaagrist ja saanud edukaks Chicago arhitektiks. Friedland oli algul astunud vabameelsesse kunstikooli Bowdoini Maine’is. Ent esimesel kursusel vahistati ta 24 000 LSD-tableti omamise eest, mille väärtus oli 125 000 dollarit. Kohalikus ajalehes ilmus tema foto, millel ta oli õlgadeni ulatuvate heledate laineliste juustega ja naeratas politseiautosse istudes fotograafile. Talle määrati kaks aastat Virginia föderaalvanglas, kust ta pääses tingimisi 1972. aastal. Sügisel suundus ta Reedi, kus kandideeris otsekohe üliõpilaskonna presidendiks, öeldes, et peab „eksliku kohtuotsuse” järel oma maine puhastama. Ta võitis.
Friedland oli kuulnud „Be Here Now” autori Baba Ram Dassi kõnet Bostonis ning huvitunud Jobsi ja Kottke kombel idamaisest vaimsusest. 1973. aasta suvel sõitis ta Indiasse kohtuma Ram Dassi hindust guru Neem Karoli Babaga, keda tema järgijad tundsid Maharaj-ji nime all. Kui Friedland sügisel koju naasis, oli ta võtnud endale vaimse nime ning kõndis ringi sandaalides ja lehvivates India rüüdes. Tal oli tuba linnas ühe garaaži peal ja Jobs käis seal teda tihti otsimas. Jobsi võlus Friedlandi sügav veendumus, et vaimse valgustatuse seisund on tõepoolest olemas ja seda on võimalik saavutada. „Ta aitas mu sootuks uuele teadvuse tasemele,” ütles Jobs.
Friedlandi meelest oli ka Jobs põnev inimene. „Ta käis alati ringi paljajalu,” rääkis ta hiljem ajakirjanikule. „Mind rabas tema pingsus. Kui ta millestki huvitus, siis läks ta selle huviga alati äärmustesse.” Jobs oli õppinud pilgu ja vaikimisega teisi kontrollima. „Üks tema leivanumbreid oli põrnitseda inimest, kellega ta räägib. Ta vaatas teisele silma sisse, esitas mingi küsimuse ja ootas vastust, ilma et teine pilku kõrvale pööraks.”
Kottke sõnul võttis Jobs mõned iseloomuomadused – ka mõned sellised, mis jäid temaga elu lõpuni – üle Friedlandilt. „Friedland õpetas Steve’ile reaalsuse paigaltlükkamise välja,” rääkis Kottke. „Robert oli karismaatiline ja natukene ka petis ning oskas olukordi oma väga tugeva tahte alla painutada. Ta oli ka tujukas, enesekindel, veidi diktaatorlik. Steve imetles seda ja muutus Robertiga koos olles samasuguseks.”
Jobs jälgis ka seda, kuidas Friedland oskas end tähelepanu keskpunkti seada. „Robert oli suhtlemisaldis karismaatiline tüüp, tõeline müügimees,” jutustas Kottke. „Kui ma Steve’iga kohtusin, oli ta häbelik ja tagasihoidlik, omaette hoidev. Robert õpetas talle müügioskusi, kestast väljatulemist, avameelsust ja olukorra kontrollimist.” Friedlandist kiirgas enesekindlust. „Ta astus ruumi ja sa märkasid teda kohe. Steve oli Reedi tulles selle vastand, aga kui ta oli mõnda aega Robertiga koos olnud, hakkas ka tema muutuma.”
Pühapäevaõhtuti käisid Jobs ja Friedland Hare Krishna templis Portlandi lääneservas. Kottke ja Holmes olid tihti kaasas. Nad tantsisid ja laulsid täiest kõrist. „Viisime end ekstaasi,” meenutas Holmes. „Robert läks päris hulluks ja tantsis nagu segane. Steve oli tagasihoidlikum, nagu oleks tal piinlik end lõdvaks lasta.” Seejärel sõid nad pabertaldrikutelt suure hunniku taimetoitu.
Friedland pidas Portlandist umbes kuuskümmend kilomeetrit edelas sajahektarilist õunakasvatustalu, mis kuulus tema ekstsentrilisele Šveitsis elavale miljonärist onule Marcel Müllerile. Pärast seda, kui Friedland hakkas huvituma idamaisest vaimsusest, muutis ta talu kommuuniks All One Farm. Seal veetis Jobs nädalavahetused koos Kottke, Holmesi ja teiste vaimse valgustatuse püüdlejatega. Talus oli elumaja, suur heinaküün ja kuur, kus magasid Kottke ja Holmes. Jobs hakkas „Gravensteini” õunapuid kärpima. „Steve korrastas õunaaeda,” rääkis Friedland. „Me tootsime naturaalset siidrit. Steve’i ülesandeks oli juhtida õunapuude pügamise rühma ja aed korda teha.”
Hare Krishna templi mungad ja jüngrid käisid valmistamas taimetoidust pidusööke, mis lõhnasid vürtsköömnete, koriandri ja kurkumi järele. „Nende saabudes oli Steve’il kõht kohutavalt tühi ja ta sõi palju,” meenutas Holmes. „Siis oksendas ta kõik välja. Ma arvasin aastaid, et ta on buliimik. See ärritas mind, sest me olime näinud vaeva ja valmistanud uhke söömaaja, aga tema ei suutnud seda sees hoida.”
Jobs ei suutnud enam hästi taluda ka Friedlandi sekti juhile omast käitumist. „Võib-olla nägi ta endas liiga palju Robertit,” mõtiskles Kottke. Ehkki kommuun pidi olema pelgupaik materialismi eest, hakkas Friedland seda juhtima pigem kui äriettevõtet. Tema jüngrid pidid lõhkuma ja müüma ahjupuid, valmistama õunamahlapresse ja puupliite ning tegema muid töid, mille eest nad raha ei saanud. Ühel ööl magas Jobs köögilaua all ja nägi, kuidas inimesed käisid külmkapist üksteise toitu varastamas. Kommuunielu ei olnud tema jaoks. „See muutus väga materialistlikuks,” meenutas Jobs. „Kõik hakkasid aru saama, et nad rabavad Roberti talus lihtsalt tööd teha, ja lahkusid vähehaaval. Mul sai sellest kõrini.”
Aastaid hiljem, kui Friedlandist oli saanud miljardär ning vaske ja kulda kaevandava ettevõtte juht – ta töötas Vancouveris, Singapuris ja Mongoolias –, kohtusin temaga New Yorgis, et teha üks naps. Kirjutasin samal õhtul Jobsile e-kirja ja rääkisin talle sellest kohtumisest. Jobs helistas mulle Californiast tund aega hiljem ja hoiatas, et ma ei kuulaks Friedlandi. Ta ütles, et kui Friedlandil tekkis keskkonnaseaduste rikkumise pärast kaevandustes probleeme, oli ta püüdnud Jobsiga ühendust võtta, et too räägiks Bill Clintoniga, aga Jobs ei olnud vastanud. „Robert kujutas end alati vaimse inimesena, kuid temast sai petis,” selgitas Jobs. „Kummaline, kui üks sinu nooruses vaimne olnud inimene muutub nii otseses kui kaudses mõttes kullakaevuriks.”
… väljakukkumine
Jobs tüdines kolledžist kiiresti. Talle meeldis Reedis, aga talle ei meeldinud kohustuslikes loengutes käia. Ta oli tõtt-öelda üsna üllatunud, kui selgus, et hipiaurast hoolimata olid koolis karmid reeglid. Kui Wozniak talle külla tuli, lehvitas Jobs tema nina ees oma tunniplaani ja hädaldas: „Nad sunnivad mind kõikides nendes loengutes käima.” Woz vastas: „Jah, kolledžis käivadki asjad nii.” Jobs keeldus minemast kohustuslikesse loengutesse ja käis neis, kus tahtis käia, näiteks tantsukursusel, kus tal oli võimalus kasutada loovust ja