Steve Jobs. Walter Isaacson
ja ta pidi järgmisel päeval sõitma Berkeleysse, oma kolmandasse kolledžisse. Ron Rosenbaumi artikkel „Secrets of the Little Blue Box” kirjeldas, mil moel olid arvutite ja telefonide häkkijad avastanud, kuidas võtta tasuta kaugekõnesid kopeerides toone, mis saatsid signaale AT&T võrku. „Artikli lugemise poole peal ma lausa pidin helistama oma parimale sõbrale Steve Jobsile ja lugema talle selle pika loo mõned lõigud ette,” meenutas Wozniak. Ta teadis, et Jobs, kes alustas keskkooli viimast klassi, on üks väheseid, kes jagab tema entusiasmi.
Selle artikli peategelane oli John Draper, häkkerinimega Capten Crunch, sest ta oli avastanud, et sellenimeliste hommikusöögihelveste karbis kingituseks kaasas olnud mänguvile tekitab samasugust 2600-hertsist heli, mida kasutavad telefonivõrkude kõnekeskused. See suutis süsteemi ära petta nii, et kaugekõnesid sai teha tasuta. Artiklist selgus, et teised toonisagedused, mille abil kõnesid suunati, on kirjas ühes Bell System Technical Journali numbris, mille AT&T palus raamatukogudel kohe riiulitelt ära koristada.
Niipea kui Jobs Wozniakilt tol pühapäeval selle kõne sai, teadis ta, et nad peavad selle ajakirja endale saama. „Woz võttis mu mõni minut hiljem auto peale ja me sõitsime SLAC-i (Stanford Linear Accelerator Center) raamatukokku, lootuses sealt ajakirja leida,” meenutas Jobs. Oli pühapäev ja raamatukogu oli suletud, aga nad teadsid, kuidas pääseb sisse uksest, mida enamasti ei lukustatud. „Ma mäletan, et sobrasime hullunult ajakirjade hunnikus, kuni Woz viimaks leidiski ajakirja, kus olid kõik sagedused kirjas. Olime rabatud. Uurisime seda – seal need olidki. Kõik oli kirja pandud – toonid ja sagedused.”
Wozniak käis enne sulgemist Sunnyvale Electronicsis ja ostis kõik analoogtooni generaatori jaoks vajalikud osad. Jobs oli HP Explorers Clubis sagedusloenduri kokku pannud ja nad kasutasid seda soovitud toonide kalibreerimiseks. Mõõdiku abil õnnestus neil artiklis kirjeldatud helisid dubleerida ja salvestada. Keskööks olid nad valmis katsetama. Kahjuks ei olnud nende kasutatud ostsillaatorid piisavalt stabiilsed, et dubleerida telefonifirma petmiseks vajalikke helisid. „Mõistsime, et Steve’i sagedusloendur on liiga ebastabiilne, ja me ei saanud seda seadet tööle,” meenutas Wozniak. „Pidin järgmisel hommikul Berkeleysse sõitma ja otsustasime, et üritan seal digitaalversiooni ehitada.”
Keegi polnud Blue Boxi digitaalset versiooni välja mõelnud, aga Woz oli selleks sobiv. Radio Shacki dioode ja transistore kasutades ning abi saades ühelt ühikas elavalt muusikatudengilt, kel oli sobiv hääle kõrgus, sai seade valmis enne tänupüha. „Olin selle üle hirmus uhke,” rääkis Woz. „Arvan siiamaani, et see on vapustav.”
Ühel õhtul sõitis Wozniak Berkeleyst Jobsi juurde seadet katsetama. Nad üritasid helistada Wozi onule Los Angelesi, kuid sattusid valele numbrile. Vahet polnud – nende seade töötas. „Tere! Me helistame teile tasuta! Me helistame teile tasuta!” karjus Wozniak.
Teises otsas olev inimene oli pahane ja segaduses. Jobs lõi sekka: „Me helistame Californiast! Californiast! Blue Boxiga.” Selle peale jahmus mees vahest veelgi, sest ka tema elas Californias.
Esialgu kasutati Blue Boxi naljategemiseks. Kõige julgem tegu oli ilmselt see, kui nad helistasid Vatikani ja Wozniak teeskles Henry Kissingeri, kes soovib rääkida paavstiga: „Me oleme Moskvas kohtumisel ja peame paavstiga rääkima.” Woz moonutas häält.
Talle öeldi, et kell on pool kuus hommikul ja paavst magab. Kui ta tagasi helistas, vastas üks tõlgina tegutsev piiskop. Paavstiga ta siiski rääkida ei saanud. „Nad said aru, et Woz ei ole Henry Kissinger,” meenutas Jobs. „Me helistasime telefoniputkast.”
Just siis saabus oluline pöördepunkt, mis pani paika nende partnerlussuhte – Jobs avastas, et Blue Box võiks olla midagi enamat kui lihtsalt hobi ning nad võiksid neid kokku panna ja müüa. „Ma hankisid ülejäänud osad, korpuse, aku ja klaviatuuri ning mõtlesin välja hinna,” rääkis Jobs, lastes aimata neid rolle, mida nad Apple’i asutamise järel etendama hakkasid. Lõpptoode oli umbes kahe kaardipaki suurune. Osad maksid umbkaudu nelikümmend dollarit ja Jobs otsustas, et seda võiks müüa saja viiekümnega.
Capten Crunchi suguste telefonihäkkerite eeskujul mõtlesid nad endale välja hüüdnimed. Wozniakist sai Berkeley Blue ja Jobsist Oaf Tobark. Nad viisid seadme ühikatesse ja demonstreerisid seda, ühendades selle telefoni ja kõlariga. Potentsiaalsed ostjad kuulsid, kuidas nad helistasid näiteks Londonisse Ritzi hotelli või Austraaliasse anekdootide kuulamise numbrile. „Me valmistasime sadakond Blue Boxi ja müüsime peaaegu kõik maha,” meenutas Jobs.
Nali ja teenistus said otsa ühes Sunnyvale’i pitsabaaris. Jobs ja Wozniak kavatsesid äsja valmis saanud Blue Boxiga Berkeleysse sõita. Jobsil oli raha vaja ja ta tahtis selle maha müüa, pakkudes seadet kõrvallauas istuvale tüübile. Too oli asjast huvitatud ning Jobs läks telefoniputkasse ja helistas selle demonstreerimiseks Chicagosse. Ostja ütles, et peab autost raha tooma. „Läksime Woziga auto juurde, mul Blue Box käes. Tüüp istus autosse, pistis käe istme alla ja tõmbas välja relva,” jutustas Jobs. Ta polnud relvale kunagi nii lähedal olnud ja kartis kohutavalt. „Ta osutas relvaga mulle kõhtu ja ütles: „Anna siia, vennas.” Mu mõtted kihutasid peas ringi. Autouks oli lahti ning ma mõtlesin, et ehk õnnestub mul see talle vastu jalgu virutada ja me pääseksime põgenema, aga ta võis ka mind tulistada. Niisiis andsin seadme ettevaatlikult talle.” See oli kummaline rööv. Blue Boxi ära võtnud mees andis Jobsile oma telefoninumbri ja lubas maksta, kui seade töötab. Kui Jobs hiljem sel numbril helistas, ütles mees, et ei oska seadet kasutada. Jobs veenis meest tema ja Wozniakiga avalikus kohas kokku saama. Lõpuks otsustasid nad siiski, et ei taha püssimehega rohkem kokku puutuda, isegi kui see tähendaks, et nad saaksid oma sada viiskümmend dollarit kätte.
See partnerlus sillutas teed nende suuremale ühisele seiklusele. „Ilma Blue Boxita ei oleks sündinud ka Apple’it,” meenutas Jobs hiljem. „Olen selles täiesti kindel. Õppisime Woziga koos töötama ja veendusime, et suudame lahendada tehnilisi probleeme ja midagi toota.” Nad olid kokku pannud väikse trükkplaadiga seadme, mis mõjutas miljoneid dollareid maksvat taristut. „See andis meile uskumatult palju enesekindlust.” Woz tuli samale järeldusele. „Nende müümine ei olnud ehk kõige parem mõte, aga nii saime teada, mida suudaksime korda saata minu insenerioskuste ja tema visiooniga.” Blue Box pani paika peatselt sündiva partnerluse mudeli. Wozniakist sai leebe geenius, kes mõtles välja lahedaid leiutisi, mille ta hea meelega ka niisama ära oleks andnud, ja Jobs nuputas, kuidas sellest saaks kasutajasõbraliku seadme, turustas seda ja teenis nii neile raha.
KOLMAS PEATÜKK
VÄLJAKUKKUMINE
Keskendu, kuula…
Chrisann Brennan
Homesteadi viimases klassis, 1972. aasta kevadel, hakkas Jobs käima Chrisann Brennani nimelise tüdrukuga, kes oli temavanune, ent õppis üheteistkümnendas klassis. Helepruunide juuste, roheliste silmade, kõrgete põsesarnade ja hapra olekuga tüdruk oli väga ilus. Tema vanemad lahutasid parasjagu abielu ja see muutis ta haavatavaks. „Töötasime koos ühe animatsiooni kallal, hakkasime kohtamas käima ja temast sai mu esimene tüdruk,” meenutas Jobs. Brennan ütles hiljem: „Steve oli natuke napakas. Sellepärast ta mulle meeldiski.”
Jobsi hullumeelsus oli teadlik. Ta oli alustanud elu lõpuni kestvat äärmuslike dieetidega eksperimenteerimist ning sõi ainult puuja juurvilju, nii et ta nägi välja kõhn ja lihaseline. Ta õppis silma pilgutamata inimesi põrnitsema ja oskas pikka aega vait olla, et siis järsku kiiresti kõnelema hakata. See kummaliselt tõsine, samas eemalolev suhtumine ning õlgadeni ulatuvate juuste ja hõreda habemega välimus jättis temast mulje kui hullust nõidarstist. Ta tundus karismaatiline, kuid samas tekitas kõhedust. „Ta kõndis lohiseval sammul ja mõjus pisut hullumeelsena,” meenutas Brennan.
„Temas oli palju ängi. Teda ümbritses just nagu pimedus.”
Selleks ajaks oli Jobs hakanud LSD-d tarvitama ja meelitas seda tegema ka Brennani, enamasti Sunnyvale’i lähistel ühel nisupõllul. „See oli lahe,” meenutas Jobs. „Olin kuulanud Bachi, ja järsku mängiski nisupõld Bachi. See oli mu senise elu imelisim tunne. Tundsin ennast nagu sümfooniaorkestri dirigent.”
1972. aasta suvel pärast