Steve Jobs. Walter Isaacson
Mõne aastaga oli piirkonnas tekkinud üle viiekümne pooljuhte tootva firma.
Selle tööstusharu järjest kiirenev kasv oli seotud nähtusega, mille avastas Moore 1965. aastal, joonistades ühele kiibile paigaldatavate transistoride arvule tuginedes integraallülituste kiiruse diagrammi, ja näitas, et kiirus kahekordistus umbkaudu iga kahe aasta tagant. See suund jätkub arvatavasti ka edaspidi. Tõik sai kinnitust 1971. aastal, kui Intelil õnnestus söövitada ühele kiibile, Intel 4004-le, terve keskseade, mis nimetatigi mikroprotsessoriks. Moore’i seadus kehtib üldiselt tänapäevani ja selle usaldusväärsus võimaldas kahel noorte ettevõtjate põlvkonnal, sealhulgas Steve Jobsil ja Bill Gatesil, oma uuenduslikele toodetele hinnakalkulatsioone teha.
Kiibitööstusest sai piirkond ka uue nime, kui iga nädal ilmuva erialaajakirja Electronic News kolumnist Don Hoefler hakkas 1971. aasta jaanuaris kirjutama sarja „Silicon Valley USA”. Kuuekümne kilomeetri pikkuse Santa Clara oru – ulatub San Francisco lõunaosast läbi Palo Alto San Joseni – kaubanduslik selgroog on El Camino Reali maantee, mis kunagi ühendas California kahtekümmend ühte misjonikirikut ja on nüüd rahvast tulvil avenüü, ühendades ettevõtteid ja idufirmasid, mis annavad igal aastal kolmandiku USA riskikapitali investeeringutest. „Sain kasvades inspiratsiooni selle piirkonna ajaloost,” rääkis Jobs. „Minus tekkis soov sellest osa saada.”
Nagu lapsi sageli, nii mõjutasid ka teda täiskasvanute eelistused. „Paljud meie piirkonna isad tegelesid väga lahedate asjadega, näiteks fotogalvaanikaga, ning ehitasid akusid ja radareid,” meenutas Jobs. Kõige olulisem neist naabritest, Larry Lang, elas seitse maja edasi. „Tema oli minu silmis HP inseneri kehastus – lihaseline raadiooperaator, karm elektroonikakutt. Ta tõi mulle mängimiseks igasuguseid asju.” Langi kunagise maja juurde jõudes näitas Jobs sissesõiduteele. „Ta võttis süsinikust mikrofoni, aku ja kõlari ning pani need oma maja ette maha. Ta lasi mul süsinikust mikrofoni rääkida ja võimendas seda läbi kõlari.” Isa oli Jobsile õpetanud, et mikrofonil peab alati olema elektriline võimendi. „Niisiis kihutasin koju ja teatasin isale, et ta eksis. „Ei,” ütles isa, „sel peab olema võimendi.” Kui Steve vastupidist väitis, pidas isa teda hulluks. „See ei saa võimendita töötada. Seal peab olema mingi nõks.”
Korrutasin isale, et see ei ole nii, ta peab seda ise nägema. Lõpuks ta tuligi minuga kaasa ja nägi seda. Ja ütles: „Tuhat ja tuline!””Jobs mäletas seda vahejuhtumit eredalt, kuna siis taipas ta esimest korda, et tema isa ei tea kõike. Seejärel hakkas ta aru saama millestki, mis teda segadusse ajas – ta oli targem kui tema vanemad. Ta oli isa teadmisi ja nutikust alati imetlenud. „Isa ei olnud haritud mees, aga ma olin alati arvanud, et ta on paganama tark. Ta ei lugenud palju, kuid oskas palju. Ta leidis peaaegu kõikidele mehaanilistele probleemidele lahenduse.” Süsinikust mikrofoni lugu pani Jobsi sõnul aluse konarlikule protsessile, mille jooksul ta mõistis, et on targem ja nutikam kui tema vanemad. „See tähtis hetk on mulle mällu sööbinud. Kui sain aru, et olen oma vanematest targem, tundsin selle mõtte pärast hirmsat häbi. Ma ei unusta seda hetke kunagi.” Jobs rääkis hiljem sõpradele, et see avastus koos asjaoluga, et ta oli lapsendatud, tekitas temas tunde, nagu oleks ta oma perekonnast ja maailmast eraldatud.
Varsti pärast seda taipas Jobs veel midagi. Ta oli avastanud, et on targem kui tema vanemad, aga siis avastas ta ka, et vanemad teavad seda. Paul ja Clara Jobs armastasid oma poega ning olid valmis seadma elu väga nutika – aga samas ka jonnaka – poja järgi. Nad püüdsid talle kõike võimaldada, ja Steve sai sellest peagi aru. „Mu vanemad mõistsid mind. Nad tundsid suurt vastutusekoormat, kui olid näinud, et olen eriline. Nad leidsid võimalusi mind arendada ja parematesse koolidesse saata. Nad olid valmis mu vajadustele reageerima.”
Nii kasvaski Jobs teadmisega, et ta on hüljatud ja samas eriline. Tema enda arvates oli viimane tema kujunemisel esimesest olulisem.
Kool
Ema õpetas Jobsi lugema enne esimesse klassi astumist. See tekitas koolis probleeme. „Mul oli esimestel aastatel nii igav, et otsisin endale tegevust ja sattusin loomulikult pahandustesse.” Peagi sai ka selgeks, et Jobsile ei meeldi alluda – see omadus oli talle kaasa sündinud –, aga allumist oli talle kasvatusega sisendatud. „Mul tuli tegemist teha hoopis uut laadi autoriteetidega ja see ei meeldinud mulle. Ja neil õnnestus see omadus minus peaaegu hävitada. Palju ei puudunud, et minust oleks igasugune uudishimu välja pekstud.”
Tema kool, Monta Loma algkool, koosnes mitmest 1950-ndatel ehitatud madalast hoonest ja asus kodust nelja kvartali kaugusel. Jobs üritas igavusest jagu saada tempe tehes. „Mul oli hea sõber Rick Ferrentino ja koos korraldasime parasjagu pahandusi,” meenutas Jobs. „Tegime väikseid plakateid, kus oli kirjas „Lemmiklooma päev – too oma lemmik kooli”. See oli täiesti hullumeelne olukord – koerad ajasid kasse taga ja õpetajad olid endast väljas.”
Teinekord veensid nad lapsi neile oma rattaluku koode avaldama. „Siis läksime välja ja vahetasime kõik lukud ära, nii et keegi ei saanud oma ratast kätte. Alles hilja õhtul leidsid nad oma lukud üles.” Kolmandas klassis muutusid tembud juba ohtlikumaks. „Ükskord panin õpetaja, proua Thurmani tooli alla lõhkeaine. Ta hakkas närviliselt tõmblema.”
Mõistagi saadeti Jobs juba enne kolmanda klassi lõpetamist paaril-kolmel korral koolist koju. Selleks ajaks oli isa hakanud teda kohtlema kui erilist last ja ütles oma rahulikul, ent kindlal moel, et ka nemad koolis peaksid sama tegema. „Tema pole süüdi,” rääkis Paul Jobs poja meenutuste kohaselt õpetajatele. „Kui te ei suuda talle piisavalt huvitavaid ülesandeid pakkuda, olete süüdi teie.” Vanemad ei karistanud Jobsi koolis korraldatud tempude eest kunagi. „Isaisa oli alkohoolik ja peksis isa rihmaga, aga ma ei mäleta, et mina oleksin isegi laksu saanud.” Tema sõnul vanemad teadsid, et õpetajad eksisid,„püüdes sundida mind asju pähe õppima, kuid ei stimuleerinud mu aju”. Jobsis hakkasid juba siis kõrvuti avalduma tundlikkus ja tundetus, karmus ja eemalolev hoiak, mis jäid teda saatma terve elu.
Kui algas neljas kooliaasta, otsustas kool määrata Jobsi ja Ferrentino eraldi klassidesse. Andekate laste klassi õpetaja oli tragi naine Imogene Hill ehk „Teddy” ja Jobsi sõnul sai temast „üks minu elu pühakuid”. Teddy jälgis Jobsi paar nädalat ja otsustas siis, et kõige paremini saab temaga hakkama altkäemaksu abil. „Ühel päeval andis ta mulle pärast kooli matemaatika ülesannetega töövihiku ja ütles: „Tahan, et sa need kodus ära lahendaksid.” Mina mõtlesin: „Hull peast!”Siis võttis ta välja tohutu pulgakommi ja jätkas: „Kui sa need ära lahendad ja enamik neist on õiged, saad selle ja viis dollarit.” Kahe päeva pärast viisin vihiku tagasi.” Mõni kuu hiljem polnud enam altkäemaksu vaja. „Ma tahtsin õppida ja talle meeldida.”
Teddy vastas sellega, et muretses Jobsile fotoaparaadi kokkupanemise komplekti. „Õppisin temalt rohkem kui üheltki teiselt õpetajalt ja ilma temata oleksin arvatavasti vanglas lõpetanud.” See kinnistas veelgi Jobsi arusaama, et ta on eriline. „Meie klassi õpilastest hoolis ta vaid minust. Ta nägi minus midagi.”
Teddy ei näinud pelgalt säravat mõistust. Veel mitu aastat hiljem armastas ta uhkustada sellesama klassi Hawaii päeval tehtud fotoga. Jobs oli tulnud kohale ilma soovitusliku havai särgita, aga fotol on ta kesksel kohal ja särgiga. Ta oli sõna otseses mõttes osanud veenda ühte poissi oma särki seljast ära andma.
Neljanda klassi lõpus lasi proua Hill Jobsi teadmisi kontrollida. „Ma sain kümnenda klassi taseme punktid,” meenutas Jobs. Nüüd oli talle, vanematele ja ka õpetajatele selge, et ta on andekas, ning kool tegi erakorralise ettepaneku, et Jobs jätaks kaks klassi vahele ja läheks kohe seitsmendasse. Nii saaks ta kõige paremini oma võimed proovile panna. Vanemad otsustasid veidi kainemalt mõeldes, et ta jätab vahele ainult ühe klassi.
See üleminek oli piinarikas. Jobs oli kui kohmetu üksik hunt, leides end aasta vanemate laste keskelt. Lisaks asus kuues klass teises koolis, Crittendenis. Ehkki Monta Loma algkoolist vaid kaheksa kvartali kaugusel, oli see mitmes mõttes nagu teine maailm piirkonnas, kus tegutsesid erinevad jõugud. „Kaklused olid igapäevased, samamoodi rahavargused WC-s,” kirjutas Silicon Valley ajakirjanik Michael S. Malone. „Uhkustamiseks toodi kooli tihti kaasa nuge.” Umbes samal ajal, kui Jobs sinna kooli sattus, oli rühm õpilasi grupiviisilise