Steve Jobs. Walter Isaacson
Alcorn. „Talle ei meeldinud Steve’i räpasus.” Jobs oli paljajalu ja mingil hetkel tõstis ta jalad laua peale. „Me ei osta seda,” karjus seepeale Keenan, „ja korista oma jalad minu laua pealt!” Alcorn mäletab, et mõtles: „No nii, see võimalus lasti käest.”
Septembris tuli Chuck Peddle Commodore’i arvutifirmast Jobsi koju arvutiga tutvuma. „Avasime Steve’i garaaži ukse ning Chuck tuli sisse ülikonnas ja kauboikaabus,” meenutas Wozniak. Peddle’ile meeldis Apple II ja mõni nädal hiljem korraldas ta Commodore’i peamajas oma ülemustele tootetutvustuse. „Ostate meid ehk mõne tuhande dollariga ära,” lausus Jobs, kui nad kohale jõudsid. Wozniak oli selle totra ettepaneku üle jahmunud, aga Jobs jäi endale kindlaks. Commodore’i juhid helistasid mõni päev hiljem ja teatasid, et neil on odavam ise arvuti valmis teha. Jobs ei ärritunud. Ta oli Commodore’i tausta kontrollinud ja otsustanud, et nende juhtimisstiil on räpakas. Wozniak ei nutnud taga saamata jäänud raha, aga tema insenerioskusi oli solvatud, kui ettevõte tuli üheksa kuud hiljem turule arvutiga Commodore PET. „See ajas mul lausa südame pahaks. Nad tegid kiiresti kehva toote. Nad oleksid võinud saada Apple’i.”
Commodore’ile pakkumise tegemine tõi välja võimaliku konflikti Jobsi ja Wozniaki vahel. Kas nad ikka on Apple’i panuse poolest võrdsed ja mida nad peaksid selle eest saama? Jerry Wozniak, kelle meelest olid insenerid tühipaljastest ettevõtjatest ja müügiinimestest kõvasti väärtuslikumad, arvas, et tema poeg peaks saama rohkem raha. Kui Jobs neile külla tuli, rääkis ta sellest Jobsiga otse. „Sa ei vääri sittagi,” teatas ta Jobsile. „Sa pole midagi tootnud.” Jobs hakkas nutma, mis ei olnud sugugi ebatavaline. Ta ei suutnud ei minevikus ega edaspidi oma emotsioone varjata. Ta ütles Steve Wozniakile, et on valmis partnerlussuhtele lõpu tegema. „Kui me pole võrdsed,” ütles ta sõbrale, „peaksid sina kõik endale saama.” Wozniak aga mõistis nendevahelist sümbioosi isast paremini. Ilma Jobsita jagaks ta võib-olla ikka veel Homebrew’ kohtumistel tasuta oma emaplaatide skeeme. Jobs oli tema geniaalsete leiutistega raha teeninud, täpselt nagu juhtus Blue Boxiga. Ta ütles, et nad peaksid partneriteks jääma.
See oli tark otsus. Apple II eduks oli vaja midagi enamat kui ainult Wozniaki võimas emaplaat. Arvuti pidi olema täielikult komplekteeritud, ja see oli Jobsi ülesanne.
Ta alustas sellest, et palus nende kunagisel partneril Ron Wayne’il disainida korpuse. „Arvasin, et neil pole raha, ning tegin sellise, mille valmistamiseks pole vaja vahendeid ja mida saab teha igas metallitöökojas,” rääkis Wayne. Tema disaini järgi oli pleksiklaasist korpus kinnitatud metallklambritega ning sel oli liikuv kate, mida sai klaviatuuri peale lükata.
Jobsile see ei meeldinud. Ta tahtis midagi lihtsat ja elegantset, mis loodetavasti eristaks Apple’it teistest arvutitest, millel oli raskepärane hall metallkorpus. Macy’se kaubamajas kodumasinate riiulite vahel uidates rabasid teda Cuisinarti köögikombainid ja ta otsustas, et ka tema tahab kergest plastmassist vormitud elegantset korpust. Ühel Homebrew’kokkusaamisel pakkus ta kohalikule konsultandile Jerry Manockile 1500 dollarit, et too säärase korpuse disainiks. Manock, kelles tekitas kahtlusi Jobsi välimus, küsis raha ettemaksuna. Jobs keeldus, aga Manock võttis töö siiski vastu. Ta tegi mõne nädalaga valmis lihtsa vormi valatud plastmasskorpuse, millel polnud ühtki üleliigset vidinat ja mis õhkas sõbralikkust. Jobs oli vaimustuses.
Järgmine probleem oli toiteplokk. Elektroonikanohikud, nagu Woz, ei pööranud säärastele maistele asjadele mingit tähelepanu, aga Jobs leidis, et see on kõige tähtsam arvuti osa. Ta tahtis, et arvuti saaks töötada ilma ventilaatorita. Arvuti ventilaator ei olnud zen, see häiris inimesi. Jobs käis Ataris Alcorniga nõu pidamas, sest too tundis vanaaegset elektrotehnikat. „Al saatis mu geniaalse Rod Holti jutule, kes oli ahelsuitsetaja ja korduvalt lahutatud marksist ja kes oskas kõike,” meenutas Jobs. Nagu Manock ja paljud teised, kes Jobsiga esmakordselt kohtusid, vaatas ka Holt teda kahtlevalt. „Ma olen kallis mees,” teatas Holt. Jobs tajus, et asi on seda väärt, ja ütles, et raha pole probleem. „Ta oskas mind tööd tegema meelitada,” sõnas Holt. Lõpuks ühines ta Apple’i meeskonnaga.
Tavapärase lineaarse toiteploki asemel ehitas Holt sellise, mis kasutas ostsilloskoope. See lülitas voolu sisse-välja mitte kuuskümmend korda, vaid tuhandeid kordi sekundis. Nii oli võimalik energiat lühemaks ajaks salvestada ja ka soojust tekkis sel moel vähem. „Säärane ümberlülituv toiteplokk oli sama revolutsiooniline kui Apple II loogikaplaat,” rääkis Jobs hiljem. „Rodi ei tunnustata ajalooraamatutes selle eest piisavalt, kuid seda tuleks teha. Nüüd kasutavad kõik arvutid ümberlülituvaid toiteplokke ja need kõik on Rodi loodud lahenduse piraatkoopiad.” Wozniak oli küll geniaalne, aga seda pole ta osanud teha. „Teadsin ainult uduselt, mis asi on ümberlülituv toiteplokk,” tunnistas ta.
Jobsi isa õpetas pojale kunagi, et täiuseihalus tähendab seda, et ka nähtamatud osad peavad olema ideaalsed. Jobs pidas Apple II trükkplaati kokku pannes seda meeles. Ta vahetas esialgse lahenduse välja, sest jooned ei olnud piisavalt sirged.
See täiuseihalus tõi esile ka Jobsi kontrollimisvajaduse. Enamik fänne ja asjaarmastajaid sooviski oma arvuteid ise tuunida, muuta ja täiendada. Jobsi meelest ohustas see täiuslikku kasutamiskogemust. Wozniak, kes oli hingelt arvutifänn, ei olnud sellega nõus. Ta tahtis, et Apple II-s oleks kaheksa pesa, et kasutajad saaksid sinna soovi korral ühendada väiksemaid trükkplaate ja väliseid seadmeid. Jobs tahtis, et pesasid oleks kaks, printeri ja modemi jaoks. „Tavaliselt annan ma kergesti järele, aga seekord teatasin talle, et sel juhul peab ta endale uue arvuti hankima,” rääkis Wozniak. „Teadsin, et minusugused inimesed tahavad vahel arvutiga ka muid seadmeid ühendada.” Seekord Wozniak võitis, aga tundis, et tema võim kahaneb. „Tookord suutsin seda. Edaspidi alati enam mitte.”
Mike Markkula
Kõik see nõudis muidugi raha. „Plastmasskorpuse valmistamine läks maksma 100 000 dollarit,” rääkis Jobs. „Arvuti tootmisse andmiseks oli vaja 200 000 dollarit.” Ta läks uuesti Nolan Bushnelli jutule, seekord raha küsima ja vähemusosalust pakkuma. „Ta küsis, kas ma investeeriksin 50 000 dollarit, kui ta annab mulle kolmandiku oma firmast,” meenutas Bushnell. „Olin väga tark ja keeldusin. Sellele on päris naljakas mõelda, kui ma parasjagu ei nuta.”
Bushnell soovitas Jobsil rääkida National Semiconductori endise turundusjuhi Don Valentine’iga, kes oli otsekohese olekuga. Valentine oli rajanud uudse riskikapitalifirma Sequoia Capital. Valentine saabus Jobside garaaži ette Mercedesega, seljas sinine ülikond, kurguni kinninööbitud särk ja kaelas lips. Tema esmamulje oli, et Jobs on veider ja lõhnab imelikult. „Steve üritas olla kontrakultuuri võrdkuju. Tal oli hõre habe, ta oli väga kõhn ja meenutas Ho Chi Minhi.”
Valentine’ist oli saanud väljapaistev Silicon Valley investor mitte ainult tänu sellele, et ta pani rõhku välimusele. Rohkem tegi talle muret asjaolu, et Jobs ei teadnud midagi turundusest ja paistis olevat rahul oma toote müümisega üksikutele kauplustele. „Kui sa tahad, et mina firmasse investeeriksin,” ütles Valentine talle, „peab sul olema üks säärane aktsionär, kes tunneb turundust ning oskab äriplaani kirjutada.” Jobs läks tavaliselt vanematelt inimestelt nõuandeid saades kas turri või siis kuulas neid. Valentine’i ta kuulas. „Saada mulle kolm nime,” ütles ta. Valentine tegi seda, Jobs kohtus nende inimestega ja tal klappis neist ühega, Mike Markkulaga, kes etendas järgmised kakskümmend aastat Apple’is eluliselt tähtsat rolli.
Markkula oli kõigest kolmekümne kolme aastane, aga pärast Fairchildis ja seejärel Intelis töötamist, kus teenis aktsiate müügiga kiibitootja aktsiaemissiooni ajal miljoneid, elas ta rantjee elu. Ta oli ettevaatlik ja kaval, keskkooli ajal võimlemisega tegelnud inimese täpsete liigutustega ja oskas ülihästi välja mõelda hinnastrateegiaid, otsida jaotusvõrke, turundada ja majandada. Ehkki ta oli vaoshoitud, oskas ta ka oma äsjast rikkust nautida. Ta ehitas endale maja Tahoe järve äärde ja hiljem ka tohutu villa Woodside’i mägedesse. Jobsi garaaži esimesele kohtumisele tulles ei sõitnud ta mitte tumeda Mercedesega, vaid läikiva kullakarva Corvette’i kabrioletiga. „Kui garaaži jõudsin, küürutas Woz tööpingi taga ja hakkas kohe Apple II tutvustama,” rääkis Markkula. „Vaatasin mööda asjaolust, et mõlemad poisid oleksid pidanud juuksurist läbi käima, sest mind hämmastas tööpingil