Steve Jobs. Walter Isaacson
võiksid vabalt pöidlaküüti nõutada. Selle all olid sõnad: „Olge ahned. Olge hooletud.”” Brandi meelest on Jobs üks selle kultuurilise koosluse, mida nende ajakiri üritas rõhutada, puhtamaid kehastusi. „Steve asub täpselt kontrakultuuri ja tehnoloogia keskmes,” ütles ta. „Ta sai aru, milliseid vahendeid inimesed vajavad.”
Brandi ajakirja aitas välja anda Portola instituut, mis oli pühendunud udusulis IT-hariduse jagamisele. Fond aitas panna aluse ka People’s Computer Companyle, mis polnud tegelikult firma, vaid infoleht ja organisatsioon motoga „Arvutivõim rahvale”. Aeg-ajalt korraldati kolmapäevaseid ühiseid õhtusööke ning kaks alatist osavõtjat, Gordon French ja Fred Moore, otsustasid rajada pisut formaalsema klubi, kus saaks jagada uudiseid personaalelektroonikast.
Neid innustas Popular Mechanicsi 1975.aasta jaanuarikuu number, mille esikaanel oli esimene personaalarvutikomplekt Altair. Altair polnud õigupoolest mitte midagi erilist – kõigest 495 dollari eest juppe, mis tuli kokku panna emaplaadiks, mis tegelikult midagi eriti ei teinudki –, aga asjaarmastajad ja fännid nägid selles uue ajastu saabumist. Bill Gates ja Paul Allen lugesid seda ajakirja ning asusid tööle Altairi BASIC-u versiooni kallal, mis oli lihtne programmeerimiskeel. See köitis ka Jobsi ja Wozniaki tähelepanu. Kui Altairi komplekt jõudis People’s Computer Companysse, sai sellest French’i ja Moore’i klubi esimese kokkusaamise keskne teema.
Homebrew Computer Club
Rühmitust hakati nimetama Homebrew Computer Clubiks ning see kujutas endast Whole Earth’i sarnast segu kontrakultuurist ja tehnoloogiast. Sellest sai personaalarvutite ajastu jaoks midagi säärast, nagu oli Turk’s Headi kohvik Dr Johnsoni ajastule, ehk koht, kus vahetati ja levitati ideid. Moore koostas flaieri nende esimese kokkusaamise reklaamimiseks 5. märtsil 1975. aastal French’i Menlo Parki garaažis. „Kas paned kokku oma arvutit? Terminali, telerit, trükimasinat?” oli sellele kirjutatud. Kui see on nii, siis tahad ehk tulla samade huvidega inimeste kokkusaamisele.”
Allen Baum märkas seda flaierit HP teadetetahvlil ja helistas Wozniakile, kes nõustus temaga kaasa minema. „See õhtu osutus üheks mu elu tähtsaimaks,” meenutas Wozniak. Kohale tuli umbes kolmkümmend inimest, kes French’i garaaži ära ei mahtunudki, ja nad kirjeldasid ükshaaval oma hobisid. Wozniak, kes tunnistas hiljem, et oli kohutavalt närvis, ütles, et talle meeldivad „videomängud, hotellide tasulised filmid, teaduslik kalkulaatori ja TV-terminali väljatöötamine”– kui uskuda Moore’i koostatud protokolli. Demonstreeriti ka uut Altairi, aga Wozniaki jaoks oli olulisem mikroprotsessori spetsifikatsioonilehe nägemine.
Mikroprotsessorile – s.o kiip, millele mahub terve keskseade – mõeldes tuli tal üks mõte. Ta oli ehitanud klaviatuuri ja monitoriga terminali, mis oleks ühendatud mujal asuva miniarvutiga. Mikroprotsessorit kasutades oleks võimalik osa miniarvuti võimsusest terminali sisse paigutada, nii et sellest saaks eraldi seisev väike lauaarvuti. See oli julge mõte – klaviatuur, ekraan ja arvuti oleksid kõik ühes kompaktses komplektis. „Personaalarvuti visioon kargas mulle järsku pähe,” meenutas Wozniak. „Hakkasin samal õhtul paberile panema hilisemat Apple I plaani.”
Algul kavatses ta kasutada sama mikroprotsessorit, mis oli olemas Altairis, Intel 8080. Aga see maksis rohkem kui „minu ühe kuu üür”, nii et ta otsis alternatiivi. Ta leidis Motorola 6800, mille HP-s töötav sõber hankis talle neljakümne dollariga. Siis avastas ta MOS Technologies kiibi, mis oli elektrooniliselt samasugune, kuid maksis ainult kakskümmend dollarit. See tegi tema arvuti soodsamaks, ent pikemas perspektiivis oli sel negatiivne mõju. Inteli kiibist sai tööstusstandard, mis mõjus Apple’ile halvasti, sest nende arvutid ei sobinud sellega.
Pärast tööd läks Wozniak alati koju, sõi õhtust ja suundus HP-sse tagasi oma arvuti kallale nokitsema. Ta laotas jupid töölauale laiali, mõtles välja, kuhu miski osa minema peaks, ja pani emaplaadi kokku. Siis hakkas ta kirjutama tarkvara, mille abil mikroprotsessor näitaks ekraanil kujundeid. Kuna ta ei jaksanud arvuti kasutamise aja eest maksta, kirjutas ta seda käsitsi. Paar kuud hiljem oli ta valmis katsetama. „Vajutasin klaviatuuril paari klahvi ja olin jahmunud! Tähed olid ekraanil näha.” Oli pühapäev, 29. juuni 1975, personaalarvuti ajaloo jaoks oluline verstapost. „See oli esimene kord, kui keegi trükkis klaviatuuril tähe ja see ilmus tema ette arvutiekraanile,” rääkis Wozniak hiljem.
Jobsile avaldas see muljet. Ta puistas Wozniaki üle küsimustega. Kas seda saab teiste seadmetega ühendada? Kas mälu salvestamiseks on võimalik lisada ketas? Ta hakkas Wozi ka juppide hankimisel abistama. Eriti olulised olid dünaamilised suvapöördus-mälukiibid. Jobs võttis mõned kõned ja sai Intelist neid tasuta. „Steve ongi selline,” ütles Wozniak. „Ta oskas müügiesindajatega rääkida. Mina poleks seda suutnud. Olen liiga häbelik.”
Jobs hakkas Wozniakiga Homebrew’kokkusaamistel käima, tassis telerit ja aitas seda üles seada. Nüüd osales kokkusaamistel üle saja huvilise ja need toimusid Stanfordi Linear Accelerator Centeri auditooriumis. Neid juhatas Lee Felsenstein, kes esindas samuti arvutimaailma ja kontrakultuuri segunemist. Ta oli jätnud insenerikooli pooleli, osalenud Free Speech Movementis ja oli sõjavastane aktivist. Ta oli kirjutanud artikleid alternatiivajalehte Berkeley Barb ja hakanud siis taas arvutitega tegelema.
Woz ei julgenud üldiselt kokkusaamistel kõnelda, aga pärast kogunesid inimesed tema aparaadi juurde ja ta näitas uhkusega, mida oli suutnud valmis meisterdada. Moore oli püüdnud Homebrew’d kirjeldada pigem kui ideede vahetamise ja jagamise, mitte kui rahateenimise kohta. „Klubi eesmärk oli „Aita teisi”,” rääkis Woz. See oli arvutifännide eetikast tuletatud väljend, sest viimaste arvates peaks informatsioon olema tasuta ja võime ei tohi usaldada. „Tegin Apple’i, sest tahtsin selle tasuta teistele ära anda,” rääkis Wozniak. Bill Gates nii ei arvanud. Kui nad oli Paul Alleniga Altairi interpretaatori valmis saanud, avastas Gates jahmatusega, et Homebrew’ liikmed paljundasid neid ja jagasid teistele tasuta. Ta kirjutas klubile hiljem kuulsaks saanud kirja: „Nagu asjaarmastajad ilmselt teavad, varastab suur osa teist tarkvara. On see õiglane? Üks sellest tulenev probleem on see, et te takistate hea tarkvara kirjutamist. Kes saaks endale lubada hea töö tegemist tasuta? Ootan meelsasti kirju kõigilt, kes tahavad oma võla tasuda.”
Ka Steve Jobs ei arvanud, et Wozniaki leiutised, olgu see Blue Box või arvuti, tuleks tasuta ära anda. Ta veenis Wozniakki lõpetama oma skeemide koopiate tasuta laialijagamise. Jobs väitis, et enamikul inimestel pole nagunii aega arvutit ise kokku panna. „Võiksime osta ja müüa neile trükkplaate.” See on hea näide kahe Steve’i sümbioosist. „Iga kord, kui mina leiutasin midagi uut, leidis Steve võimaluse meile raha teenida,” rääkis Wozniak. Ta tunnistas ka, et poleks seda omapäi iialgi tegema hakanud. „Mulle ei tulnud pähegi arvuteid müüa. Steve ütles, et näitame ja müüme neid.”
Jobs kavatses maksta ühele Atari töötajale, et too kavandaks trükkplaate ja umbes viiskümmend neist valmis teeks. See läheks maksma ligikaudu tuhat dollarit, lisaks töötasu. Nad võiksid neid müüa neljakümne dollariga ja saada umbes seitsesada dollarit kasumit. Wozniak kahtles, kas nad ikka suudavad kõik maha müüa. „Ma ei näinud võimalust raha tagasi saada,” meenutas ta. Tal oli nagunii juba majaomanikuga katteta tšekkide pärast probleeme ja pidi nüüd üüri eest alati sularahas tasuma.
Jobs oskas Wozniakki mõjutada. Ta ei öelnud, et nad kindlasti raha teenivad, vaid hoopis seda, et see oleks neile lahe seiklus. „Isegi kui me rahast ilma jääme, on meil oma firma,” rääkis Jobs, kui nad tema Volkswageni kaubikuga ringi sõitsid. „Meil on kordki elus oma firma.” See ahvatles Wozniakki isegi rohkem kui võimalus rikastuda. Ta meenutas: „Mulle meeldis see mõte: kaks parimat sõpra loovad oma firma. Oh sa poiss! Teadsin kohe, et teen seda. Kuidas siis teisiti?”
Vajaliku summa kokkusaamiseks müüs Wozniak viiesaja dollari eest maha oma HP 65 kalkulaatori, ehkki ostja jättis pool summat maksmata. Jobs omalt poolt müüs tuhande viiesaja dollari eest maha oma kaubiku. Selle ostnud inimene tuli kaks nädalat hiljem tagasi ja teatas, et mootor ütles üles, ning Jobs nõustus tasuma poole remondi hinnast. Neist tagasilöökidest hoolimata oli neil nüüd koos oma väheste säästudega tuhat kolmsada dollarit käibekapitali, tootekavand ja plaan: nad rajavad oma arvutifirma.
Apple’i sünd
Noormehed