Novelle. Edgar Allan Poe
mis pidanuks teda kaitsma isegi õela inimese salasepitsuste eest.
On raske öelda, kuidas ma nüüd oleksin pidanud käituma. Mu ohvri haletsusväärne olukord muutis kõik kuidagi nõutult süngeks; ning mõne hetke valitses sügav vaikus, mille jooksul ma tahes-tahtmata tundsin, kuidas mu põsed hakkasid kirvendama neist põletavatest ja etteheitvatest pilkudest, mis mulle seltskonna vähem liiderlike liikmete poolt osaks said. Pean koguni möönma, et sellele järgnes äkiline ja erakordne vahelesegamine, mis võttis hetkeks mu südamelt talumatu hirmukoorma. Toa laiad rasked tiibuksed lükati korraga nii tugeva ja tormaka hooga pärani lahti, et kõik küünlad toas nagu nõiaväel kustusid. Nende hääbuvas valguses jõudsime veel märgata, et keegi minu kasvu võõras, mantel tihkelt ümber, oli tuppa astunud. Pimedus oli nüüd aga täielik ning me võisime vaid tunda, et ta me keskel seisis. Enne kui keegi meist jõudis toibuda piiritust üllatusest, millega see jõhkrus meid rabas, kuulsime sissetungija häält:
„Härrased,” ütles ta tasasel, selgel ja unustamatul sosinal, mis mul luust ja lihast läbi lõikas, „härrased, ma ei püüagi oma käitumist vabandada, sest sellega täidan ma vaid üht kohustust. Teil ilmselt pole teada tolle isiku tõeline iseloom, kes täna õhtul lord Glendinningilt écarté’s suure summa raha võitis. Tahan teile seetõttu näidata kiiret ja kindlat teed, kuidas selle väga vajaliku teadmiseni jõuda. Palun sobival juhul uurida tema vasaku käise manseti sisevoodrit ja neid pisikesi pakikesi, mida võib leida tema tikanditega hommikukuue avaravõitu taskutes.”
Nende sõnade ajal valitses nii sügav vaikus, et oleks võinud kuulda nööpnõela kukkumist põrandale. Jutu lõpetanud, lahkus võõras jalamaid niisama äkki, kui oli tulnud. Kas ma oskan – kas mul on tarvis kirjeldada oma tundeid? – pean ma ütlema, et elasin läbi kõik õudused, mida tunneb äraneetu? Mulle ei antudki õieti aega järele mõelda. Mitu kätt haaras must sealsamas toorelt kinni ning küünlad pandi kohe uuesti põlema. Järgnes läbiotsimine. Käise voodri vahelt leiti kõik écarté’s olulised pildiga kaardid ning mu hommikukuue taskutest mitu kaardipakki, täpselt samasugused, nagu kasutati meie koosviibimistel, üksnes selle vahega, et minu omad olid seda laadi, mida asjatundjate keeles kutsutakse arrondées’ks: honöörid olid pisut ümarad otstest, alamad kaardid külgedelt. Sel kombel tobuke, kes tavaliselt tõstab piki pakki, tõstab oma vastasele alati honööri; seevastu mängur, kes tõstab laiuti, ei tõsta oma ohvrile iialgi kaarti, mis mängus võiks arvesse tulla.
Mis tahes vihapurse selle avastuse puhul oleks mulle vähem mõju avaldanud kui see sõnatu põlgus või sarkastiline meelerahu, millega see vastu võeti.
„Härra Wilson,” ütles me võõrustaja, kummardudes oma jalge eest võtma haruldasest karusnahast kallihinnalist kasukat. „Härra Wilson, see kuulub teile.” (Ilm oli külm ja toast lahkudes olin hommikumantli peale tõmmanud kasuka, mille mängupaika jõudes seljast võtsin.) „Arvan, et on ülearune otsida siit,” ta silmitses mõru naeratusega rõivatüki volte, „lisatõendeid teie osavusest. Neid saime juba küllalt. Loodetavasti te taipate, et peate Oxfordist lahkuma – igal juhul aga jalamaid lahkuma minu toast.”
Porri kistud, põrmu alandatud, nagu ma tookord olin, oleksin ehk nende solvavate sõnade peale ütlejale kohe kallale läinud, kui kogu mu tähelepanu sel hetkel poleks endale tõmmanud lausa jahmatamapanev asjaolu. Kasukas, mida olin kandnud, oli haruldasest karusnahast; kui haruldasest, kui pillavalt hinnalisest, ei söanda ma öeldagi. Selle tegumood oli samuti mu enda fantaasia vili, sest niisugustes tühistes asjades olin otse keigarlikult nõudlik. Seetõttu, kui härra Preston ulatas mulle mantli, mille ta tiibukse kõrvalt põrandalt oli üles korjanud, märkasin ma peaaegu kabuhirmule läheneva hämmastusega, et minu oma rippus mul juba käsivarrel (kuhu olin ta nähtavasti enese teadmata võtnud) ning et pakutav oli igas, isegi kõige pisemas üksikasjas selle täpne koopia. Imelik võõras, kes mu nii hukatuslikult oli paljastanud, oli olnud – seda ma mäletasin – mähitud mantlisse, seltskonnast polnud aga kellelgi peale minu enda kasukat seljas olnud. Enesevalitsust säilitades võtsin Prestoni pakutud mantli vastu, tõmbasin selle, ilma et keegi seda oleks märganud, enda oma peale, lahkusin, kulm otsustavalt ja väljakutsuvalt kortsus, toast, ning järgmisel hommikul enne koitu sõitsin ülepeakaela Oxfordist mandrile, hirmust ja häbist lausa ahastuses.
Ma põgenesin asjatult. Otsekui juubeldades järgnes mulle mu õel saatus ja näitas, et ta salapärane võim oli alles hakanud end maksma panema. Vaevalt olin jala Pariisi pinnale tõstnud, kui sain uue tõendi tolle Wilsoni neetud huvist minu käekäigu vastu. Aastad möödusid, ilma et oleksin sellest pääsenud. Lurjus niisugune! – kui kohatult ja millise tontliku pealetükkivusega astus ta Roomas minu ja mu auahnete taotluste vahele! Samuti Viinis, Berliinis ja Moskvas! Tõesti, kus ei oleks mul olnud kibedat põhjust teda oma südames needa? Lõpuks põgenesin selle salapärase türannia eest kabuhirmus nagu katku eest, aga maailma lõppugi põgenesin asjatult.
Ning salajas omaenda hinge süüvides, esitasin ma üha uuesti ja uuesti küsimuse: „Kes ta on? – kust ta tuli? – ja mida ta tahab?” Aga vastust ma sealt ei leidnud. Ja siis uurisin ma üksikasjalikult tema jultunud järelevalve avaldumisvorme, meetodeid ja peamisi tunnusjooni. Aga isegi siit ei saanud ma midagi, millele andnuks oletusi rajada. Võis küll täheldada, et kõigil arvukatel juhtudel, kui me teed viimasel ajal olid ristunud, oli see sündinud üksnes selleks, et nurjata niisuguseid plaane või takistada niisuguseid tegusid, mis täideviiduna võinuksid palju kurja teha. Vilets õigustus tõesti nii ülbelt omandatud võimule! Vilets kahjutasu loomuliku õiguse eest iseseisvalt tegutseda, mida nii järelejätmatult, nii solvavalt eitati!
Ka ei saanud mulle märkamata jääda, et mu piinaja (jäädes visalt truuks oma veidrale tujule jäljendada piinliku hoole ja imeväärse osavusega minu riietust) oli oma vahelesegamised juba ammu nii seadnud, et ma ühelgi korral tema nägu ei näinud. Oli see Wilson mis ta oli, see vähemalt oli kõige puhtam teesklemine ja narrus. Kas ta tõesti võis hetkekski arvata, et ma inimeses, kes Etonis mind manitses, Oxfordis mu au hävitas, Roomas mu auahnetele plaanidele, Pariisis mu kättemaksule, Napolis mu kirglikule armastusele või Egiptuses mu saamahimule, nii nagu tema seda ekslikult nimetas, vahele segas – et ma selles oma peavaenlases ja kurjas kaitseinglis poleks suutnud ära tunda oma koolipõlve William Wilsonit, nimekaimu, seltsilist, rivaali – vihatud ja kardetud rivaali dr Bransby juurest? Võimatu! Ent rutakem selle draama viimase sündmusrikka stseeni juurde.
Siiamaani olin seda ülbet valitsemist jõuetult talunud. Sügav aukartus, mida sisendasid Wilsoni õilis iseloom, ülev tarkus, ilmne kõikjalolek ja kõikvõimsus koos hirmutundega, mida mõned tema loomuse jooned ja tõekspidamised minus äratasid, oli seni tekitanud mulje, et olen äärmiselt väike ja abitu ning pean endastmõistetavalt, kuigi väga vastumeelselt, ta meelevaldsele tahtele alluma. Viimastel päevadel viibisin aga pidevas veiniuimas, ning selle sõgestava mõju all muutusin üha sallimatumaks igasuguse järelevalve suhtes. Hakkasin nurisema, kõhklema, vastupanu avaldama. Ja kas oli see ainult ettekujutus, mis pani mind uskuma, et minu vankumatuse suurenemisega mu piinaja meelekindlus vähenes? Olgu sellega kuidas on, igatahes tundsin tärkavat tulist lootust ning jõudsin oma salajasimais mõtteis lõpuks kindlale ja meeleheitlikule otsusele, et ma enam ei lase end orjastada.
18 – aasta karnevali ajal Roomas juhtus, et viibisin Napoli hertsogi Di Broglio palees maskeraadil. Olin maitsnud tavalisest ohtramalt veinilaua mõnusid ning külalistest tulvil tubade lämmatav õhk muutus nüüd lausa talumatuks. Inimsummast läbitrügimise raskus suurendas veelgi mu pahameelt, sest ma otsisin kärsitult (jäägu ütlemata, millisel vääritul eesmärgil) vanadusnõtruse all kannatava Di Broglio noort, lõbusat ja ilusat naist. Ilma vähimagi süümepiinata oli ta eelnevalt mulle usalduslikult avaldanud, millist kostüümi ta kannab, ja silmanud nüüd eemalt ta kuju, hakkasin rutuga tema poole trügima. Sel hetkel tundsin, kuidas kerge käsi mu õlale pandi, ja mu kõrvu kostis see igaveseks ununematu tasane, neetud sosin.
Meeletus raevuhoos pöördusin ma jalamaid oma takistaja poole ja haarasin tal toorelt kraest kinni. Nagu olin oodanudki, kandis ta täpselt samasugust kostüümi nagu mina: sinisest sametist Hispaania mantlit, vööl punane rihm, mille küljes rapiir. Must siidmask kattis üleni ta nägu.
„Närukael!” hüüdsin ma vihast kähedal häälel, ning iga kuuldavale toodud silp