Novelle. Edgar Allan Poe
ta vihaselt endast eemale. Ta vaarus vastu seina, mina aga sulgesin vandudes ukse ja käskisin tal rapiiri haarata. Ta kõhkles vaid hetke; siis, kerge ohkega, tõmbas vaikides mõõga ja jäi kaitsesse.
Võitlus oli tõepoolest lühike. Olin pöörane metsikust erutusest ning tundsin oma ühesainsas käsivarres terve rahvahulga väge ja rammu. Mõne hetkega surusin ta palja jõuga vastu seinapaneeli ja saanud ta sel kombel oma meelevalda, torkasin mõõga elajaliku julmusega veel ja veel kord ta rinnast läbi.
Sel hetkel katsus keegi ukselinki. Tõttasin sissetungi takistama ning pöördusin seejärel kohe sureva vastase juurde tagasi. Aga milline inimkeel suudaks kirjeldada seda hämmastust, seda õudust, mis valdas mind mu silmadele avaneva pildi ees? Lühikesest hetkest, mil mu pilk oli kõrvale pööratud, oli küllalt, et kutsuda esile mingi materiaalne muutus toa ülemises või kaugemas otsas. Suur peegel – nii paistis see algul mu segamini meeltele – seisis nüüd seal, kus seda varem polnud; ja kui kabuhirmus sellele lähenesin, astus mulle mu enda kuju, ainult kahvatu ja verepritsmeis näoga, jõetul ja vaaruval kõnnakul sealt vastu.
Ma ütlen, nii see paistis, ei olnud aga. See oli mu vastane – see oli Wilson, kes siin oma surmaagoonias mu ees seisis. Ta mask ja mantel lebasid põrandal, kuhu ta nad oli visanud. Polnud ainustki niiti ta rõivastes, ainustki joont ta silmatorkavalt ainulaadses näos, mis pisima detailini poleks olnud minu oma!
See oli Wilson, aga ta ei rääkinud enam sosinal ning ma võinuksin arvata, et räägin ise, kui ta ütles:
„Sa oled võitnud ja ma annan alla. Aga siitpeale oled ka sina surnud – surnud Maailmale, Taevale ja Lootusele. Sa eksisteerisid minus – ja nüüd, kus ma suren, näidaku see kuju, mis on su enda oma, kui täielikult sa iseenda tapsid.”
LANGEMINE MAELSTRÖMI
Jumala teed Looduses, nagu Ettenägevuseski, pole meie teede sarnased; samuti ei vasta meie tehtud mudelid oma mõõtmeilt, sügavuselt ja mõistetamatuselt tema töödele, mis on sootu põhjatumad kui
Demokritose kaev.
Olime jõudnud nüüd kõrgeima kaljurünga tippu. Mõne minuti paistis vanamees olevat liiga kurnatud, et rääkida.
„Veel hiljuti,” ütles ta lõpuks, „oleksin suutnud teid sel teekonnal sama hästi juhtida nagu mu noorim poegki, aga umbes kolme aasta eest elasin läbi sündmuse, mida ükski surelik pole läbi elanud – või millest veel keegi elusana pole pääsenud, et seda edasi jutustada –, ja need kuus tundi surmahirmu, mida ma siis talusin, võtsid mult ihu- ja hingejõu. Te arvate, et olen väga vana mees, aga ma ei ole. Piisas vähemast kui ühestainsast päevast, et muuta need süsimustad juuksed lumivalgeks, võtta jõud mu liikmeist ja nõrgestada mu närve, nii et hakkan värisema tühiseimastki pingutusest ja ehmun iga varju peale. Kas teate, et suudan vaevu üle selle väikese kaljunuki vaadata, ilma et mul pea ringi ei hakkaks käima?”
„Väike kaljunukk”, mille servale ta nii hooletult puhkama oli heitnud, et suurem osa ta kehast sealt üle ulatus ja ainult libedale välisservale toetuvad küünarnukid teda kukkumast takistasid – see „väike kaljunukk”, üksainus must läikiv kivisein, kerkis oma tuhat viisvõi kuussada jalga meie all laiuvast kaljurägastikust püstloodis üles. Ükski vägi poleks suutnud ahvatleda mind viie-kuue jardi kaugusele ta servast. Õieti ajas kaaslase ohtlik asend mind nii ärevile, et heitsin täies pikkuses siruli, haarasin kinni enda ümber kasvavatest põõsastest ega julgenud pilku isegi üles taevasse tõsta – püüdes samal ajal asjatult lahti saada kujutlusest, et tuulte raev ähvardas mäge ta jalamilt kõigutada. Kulus tükk aega, enne kui suutsin mõistusega endale küllalt julgust sisendada, et istukile tõusta ja kaugusse vaadata.
„Peate neist pettekujutlustest üle saama,” ütles teejuht, „sest ma tõin teid siia selleks, et teil oleks võimalikult hea ülevaade paigast, kus see sündmus, millest äsja rääkisin, aset leidis – ja et jutustamise ajal oleks see koht teil silma ees.”
„Oleme nüüd,” jätkas ta talle omasel üksikasjalikul viisil, „oleme nüüd otse Norra rannikul – kuuekümne kaheksandal laiuskraadil, suures Nordlandi maakonnas ja Lofootide sünges piirkonnas. Mägi, mille tipus asume, on Helseggen, Pilvine. Ajage end nüüd pisut rohkem püsti – hoidke rohust kinni, kui pea ringi käib – nii – ja vaadake nüüd üle selle meie all asuva uduvööndi välja merele.”
Vaatasin, pea käis ikka veel ringi, ja nägin laia ookeaniavarust, mille veed olid nii tintjat värvi, et meenus kohe Nuubia maadeuurija30 jutustus Mare Tenebrarum’ist31. Inimkujutlus ei suuda luua lohutumalt mahajäetud vaatepilti. Nii kaugele kui silm ulatus, laiusid paremal ja vasakul nagu maailma kaitsevall hirmuäratavalt mustade ja etteulatuvate rannakaljude read, mille süngust veelgi süvendas lakkamatult ulgudes ja kriisates oma valget tontlikku harja nende vastu kõrgele üles peksev lainemurd. Just kaljuneeme vastas, mille tipus me asusime, paistis umbes viie-kuue miili kaugusel meres väike kõledavõitu saar; või õigemini märkis tema asukohta teda ümbritsev metsik lainetus. Oma paar miili maa poole kerkis veest teine, väiksem saar, võikalt rünklik ja lage, mida korrapäratu vahemaaga piirasid sünged kaljukobarad.
Ookean kaugema saare ja ranna vahel jättis kuidagi ebatavalise mulje. Kuigi sel ajal puhus nii tugev tuul maa poole, et üks brikk kaugel avamerel seisis topelt rehvitud kahvelpurje all, nina vastu tuult, ja kadus alalõpmata kogu kerega silmist, polnud siin ometi mingit korrapärast lainetust, vaid ainult lühike, kiire vihane vetesööst igasse suunda, küll vastu-, küll pärituult. Vahtu oli vähe, välja arvatud kaljude otseses läheduses.
„Seda saart seal kaugemal,” jätkas vanamees, „kutsuvad norralased Vurrghiks. See vahepealne on Moskoe. Miili võrra põhja poole jääb Ambaaren. Nood seal on Islesen, Hotholm, Kieldholm, Suarven ja Buckholm. Kaugemal – Moskoe ja Vurrghi vahel – on Otterholm, Flimen, Sandflesen ja Stockholm. Need on nende kohtade õiged nimed – aga miks neile üldse peeti tarvilikuks nime anda, sellest ei suuda ei teie ega mina aru saada. Kas kuulete midagi? Kas näete vees mingit muutust?”
Olime nüüd viibinud umbes kümme minutit Helseggeni tipus, kuhu olime roninud Lofootide sisemaalt, nii et me polnud kordagi silmanud merd, enne kui ta kaljutipult äkki nähtavale ilmus. Sellal kui vanamees rääkis, tungis mu kõrvu tugev ja järk-järgult valjenev hääl, mis meenutas tohutu pühvlikarja möirgamist kuskil Ameerika preerias, ning samal hetkel märkasin ma, et see meremeeste keelepruugis ristlaines ookean meie all muutus kiiresti ida poole suunduvaks hoovuseks. Lausa minu silma all omandas vool kohutava kiiruse. Iga hetkega see kiirus – see ülepeakaela tormamine aina kasvas. Viie minutiga oli kogu meri kuni Vurrghini välja ohjeldamatult raevuseks piitsutatud; aga just Moskoe ja kalda vahel oli möll kõige suurem. Siin tõmbus tohutu, tuhandete kokkupõrkavate voogude haavaarmidest räsitud vetesäng äkki – kerkides, keedes, sisisedes – meeletusse krampi, tiireldes lugematutes hiigelpööristes, ning kõik tuhises ja sööstis edasi ida poole niisuguse meeletu kiirusega, mille vesi omandab üksnes järsult alla langedes.
Mõne minuti pärast muutus kogu pilt põhjalikult. Vee pealispind jäi kuidagi tasasemaks ning keerised kadusid üksteise järel, selle asemel ilmusid teab kust nähtavale tohutud vahuvöödid. Need kaugele ulatuvad ja üksteisest läbipõimunud vöödid võtsid lõpuks vaibunud keeriste tiirlemise üle, justkui tahtnuks nad teist, veel tohutumat keerist moodustada. Äkki – väga äkki – sai see vahukeeris selge ja piiritletud kuju üle poolemiilise diameetriga ringi näol. Teda ääristas lai sätendava veepihu vöö; aga ainustki piiska sellest ei langenud kohutava lehtri suhu, mille sisemus, nii kaugele kui pilk mõõta suutis, oli üksainus sile, särav ja pigimust veesein, umbes nelikümmend viis kraadi horisondi poole kaldu, mis peadpööritava kiirusega üha ringiratast tiireldes paiskas õhku mingi kohutava heli, pooleldi karje, pooleldi möirge, mida isegi võimas Niagara kosk iial oma surmaheitluses taeva poole ei saada.
Mägi värises jalamini ja kalju kõikus. Viskusin silmili maha ning haarasin ohjeldamatus ärevuses kasinatest rohulibledest kinni.
„See,” ütlesin ma lõpuks vanamehele, „see ei saa olla muud kui Maelströmi
Klaudios Ptolemaios (u 90–160) – Aleksandria matemaatik, astronoom ja geograaf.
Pimeduse meri (ld k).