Novelle. Edgar Allan Poe
sootu teist nägu. Jutustasin neile oma loo – nad ei uskunud mind. Nüüd olen jutustanud selle teile, aga vaevalt on loota, et teiegi seda rohkem usuksite kui Lofootide lõbusad kalurid.”
OVAALNE PORTREE
Loss, kuhu mu kammerteener oli söandanud väevõimuga sisse tungida, et mitte lasta mind raskesti haavatuna veeta öö lageda taeva all, oli üks neid süngeid ja suursuguseid ehitisi, mis nii kaua on mornilt kõrgusse pürginud kesk Apenniine, õigupoolest sama kaua kui proua Radcliffe’i36 fantaasiaski. Kõige järgi otsustades oli see ajutiselt ja alles õige hiljuti maha jäetud. Seadsime end ühes väiksemas ja vähem luksuslikus toas sisse. Tuba asus mingis kõrvalises tornis. Selle sisustus oli kallihinnaline, aga räämas ja vanamoodne. Seinu katsid gobeläänid ja mitmesugused erineva kujuga trofeevapid ning arvutu hulk uhketes arabesksetes kuldraamides väga sädelevaid moodsaid maale. Nende maalide vastu, mida rippus nii seintel kui ka lugematutes, lossi veidrast arhitektuurist tingitud nurkades ja orvades, tundsin, võib-olla just algava meelesegaduse tõttu, sügavat huvi; käskisin Pedrol sulgeda rasked luugid – oli juba öö – ja süüdata voodipäitsis seisva kõrge kandelaabri küünlad ning tõmmata pärani lahti mustast sametist narmastega sängieesriided. Seda kõike selleks, et saaksin anduda kui mitte just unele, siis vähemalt nende piltide vaatlemisele ja pisikese köite uurimisele, mille olin leidnud padjalt ja milles ilmselt kritiseeriti ja kirjeldati seintel rippuvaid maale.
Lugesin kaua-kaua ja vaatlesin hardalt, süvenenult. Kiiresti möödusid tunnid täis õndsust ning saabus sügav kesköö. Kandelaabri asukoht ei meeldinud mulle ning et mitte magavat kammerteenrit äratada, sirutasin ise vaevaga käe välja ja nihutasin seda nii, et kiired rohkem raamatule langeksid.
Sel teol oli aga hoopis ootamatu tagajärg. Arvukad küünlad (sest neid oli tõesti palju) valgustasid nüüd toa seda orva, mille üks voodipost oli seni sügavasse varju jätnud. Niiviisi nägin kirkas valguses pilti, mida ma enne polnud tähele pannud. See oli äsja naisepõlve jõudnud noore neiu portree. Heitsin maalile kiire pilgu ja sulgesin seejärel silmad. Miks ma nii tegin, polnud algul mulle endalegi selge. Suletud silmi arutlesin aga endamisi, miks ma laud olin sulgenud. See oli impulsiivne liigutus, et võita aega mõtlemiseks, jõuda selgusele, et mu silmad polnud mind petnud, rahustada ja vaigistada oma kujutlusvõimet, et seejärel seda kainemalt ja kindlamalt vaadata. Mõne hetke pärast kinnitasin pilgu taas maalile.
Et ma nüüd õigesti nägin, selles ei saanud ega tahtnudki ma enam kahelda, sest küünalde esimene lõuendile langev valgusvihk oli just nagu hajutanud uneleva tardumuse, mis mu meeli oma võimusesse tahtis haarata, ning ehmatanud mind jalamaid ärkvele.
Nagu ma juba ütlesin, oli see noore naise portree. Ainult pea ja õlad, niinimetatud vinjettmaneeris, meenutades oma laadilt päid, mida Sully37 armastas maalida. Käsivarred, rind ja isegi säravad juuksekiharad sulasid märkamatult ebamäärasesse, aga sügavasse pimedusse, mis oli kõigele taustaks. Rikkalikult kullatud mauri stiilis filigraanraam oli ovaalne. Kunstiteosena oli maal ületamatu. See ei saanud aga olla ei töö teostus ega ka tolle näo surematu ilu, mis mind nii äkki ja nii ägedalt oli vapustanud. Samuti oli täiesti võimatu, et mu poolunest üles raputatud meeled olid pead ekslikult elava inimese peaks pidanud. Sain kohe aru, et kogu kujunduse, vinjeteerimise ja raami omapära oleksid jalamaid selle mõtte peast peletanud – poleks lasknud seda hetkegi hellitada. Nende küsimuste üle tõsiselt aru pidades jäin võib-olla terveks tunniks poolistukile lamasklema, pilk naelutatud portreele. Avastanud lõpuks tema mõju saladuse, langesin tagasi voodile. Olin jõudnud arusaamisele, et pilt lummas just oma absoluutse loomutruudusega, mis algul jahmatas, lõpuks segadusse viis, muserdas ja kohutas. Sügava ja harda aukartusega asetasin kandelaabri ta endisele kohale. Kuna mu sügava erutuse põhjus jäi sel kombel mu pilgu eest varjatuks, hakkasin innukalt lehitsema maale ja nende ajalugu käsitlevat raamatut. Numbri all, mis tähistas ovaalset portreed, lugesin järgmisi segaseid ja kummalisi sõnu:
„Ta oli harukordselt ilus neiu, ja sama armas kui rõõmsameelne. Ning õnnetu oli see tund, mil ta maalikunstnikku nägi, armastama hakkas ja talle mehele läks. Mees – kirglik, töökas, range, kel Kunsti näol juba mõrsja olemas; neiu – harukordselt ilus ja sama armas kui rõõmsameelne; aina särav ja naeratlev ning lusti täis nagu noor hirvevasikas; armastas ja hellitas kõiki asju; vihkas vaid Kunsti, kes oli ta võistleja; kartis ainult paletti ja pintsleid ning teisi vastalisi tööriistu, mis ei lasknud tal armsamat näha. Seepärast oli see tollele daamile kole kuulda, kui kunstnik ütles, et tahab portreteerida just oma noort mõrsjat. Aga ta oli alandlik ja kuulekas, ning istus vaikselt mitu nädalat pimedas kõrges tornikambris, kus valgust nõrgus kahvatule lõuendile üksnes ülevalt pea kohalt. Tema aga, kunstnik, tundis mõnu oma tööst, mis kestis tunnist tundi ja päevast päeva. Ja ta oli kirglik ja metsik ja tujukas mees, kes võis mõtisklusse vajuda, nii et ta ei märganudki, kuidas valgus, mis nii tontlikult sesse üksildasse torni langes, ta mõrsja tervise ja elurõõmu närtsitas ja neiu kõigi meelest peale tema igatsusest otsa jäi. Neiu aga naeratas üha edasi, kaeblemata, sest ta nägi, et maalikunstnik (kes oli väga kuulus) oma tööst kirglikku ja tulist rõõmu tundis, ning ööd ja päevad vihtus maalida naist, kes teda nii armastas, iga päevaga aga üha nukramaks ja nõrgemaks jäi. Ja tõesti, inimesed, kes portreed nägid, rääkisid selle sarnasusest sosinal nagu mingist vägevast imest, mis ei anna tunnistust mitte üksnes kunstniku võimeist, vaid ka tema sügavast armastusest neiu vastu, keda ta nii ületamatult hästi kujutab. Lõpuks aga, kui töö hakkas lõpule jõudma, ei lastud enam kedagi torni, sest maalikunstnik oli tööinnust lausa meeletu ega pööranudki enam silmi lõuendilt, isegi mitte selleks, et vaadata oma naise nägu. Ja ta ei näinudki, et värvid, mida ta lõuendile kandis, võeti selle põskedelt, kes ta ees istus. Ja kui mitu nädalat oli möödunud ja teha oli jäänud vaid õige vähe, üksainus pintslitõmme suule ja üksainus värvivarjund silmale, lõi neiu eluvaim uuesti lõkkele nagu leek lambipesas ja siis sai see pintslitõmme tõmmatud ja värvivarjund antud; ning kunstnik seisis ühe hetke võlutult tehtud töö ees, järgmisel hetkel aga, saamata ikka veel pilku lõuendilt lahti, hakkas ta värisema ja muutus väga kahvatuks ja oli kohkunud, ning hüüdes valju häälega: „See on tõesti Elu ise!” pööras äkki oma armsamat vaatama – see oli surnud!”
KAEV JA PENDEL
Impia tortorum longos hic turba furores Sanguinis innocui, non satiata, aluit. Sospite nunc patria, fracto nunc funeris antro, Mors ubi dira fuit vita salusque patent. 38
Olin haige – surmani haige sellest pikast piinast; ning kui nad mu lõpuks lahti päästsid ja ma tohtisin istukile tõusta, tundsin, et kaotan teadvuse. Otsus – kohutav surmaotsus – oli viimane selgelt lausutud sõna, mis mu kõrvu jõudis. Pärast seda näisid inkvisiitorite hääled sulavat üheksainsaks unenäoliselt ebamääraseks üminaks. See tekitas mus pöörlemistunde – võib-olla seetõttu, et assotsieerus kujutluses veskiratta mürinaga. Sedagi ainult lühikest aega, sest peagi ei kuulnud ma enam midagi. Siiski, puhuti ma nägin – aga kui kohutavalt moonutatult! Nägin mustades talaarides kohtunike huuli. Need paistsid mulle valged – valgemad kui paberileht, millele neid sõnu kirja panen – ja naeruväärselt kitsad, kitsad neist õhkuvast pingsast vankumatusest, kõigutamatust kindlameelsusest, inimliku piina karmist põlastusest. Ma nägin, et otsused, mis minule tähendasid saatust, voolasid ikka veel nende huulte vahelt. Nägin neid surma kuulutades irevile tõmbuvat. Nägin neid oma nime silpe vormivat, ja ma värisesin, sest heli ei järgnenud. Nägin ühtlasi mõne meeletu hirmuhetke jooksul, kuidas ruumi seinu katvad mustad drapeeringud vaevumärgatavalt vaikselt värelesid. Siis langes mu pilk seitsmele pikale küünlale laua peal. Algul jätsid nad halastava mulje, nad olid nagu valged saledad inglid, kes mu päästavad, siis aga äkki valdas mind hukutav tülgastus ning ma tundsin iga kiudu oma ihus võbisevat, nagu oleksin puudutanud galvaanipatarei traati, ning ingellikud kujud muutusid tulipeadega mõttetuiks viirastusteks,
Ann Radcliffe (1764–1823) – inglise kirjanik. Viljeles nn gooti romaani, mille tegevus toimus Itaalias.
Thomas Sully (1783–1872) – ameerika maalikunstnik, intiimsete naiseportreede autor.