Novelle. Edgar Allan Poe

      Olin minestanud; siiski ei tahaks ma öelda, et olin kaotanud kogu teadvuse. Ma ei püüagi defineerida või kirjeldada seda, mis temast oli säilinud; aga kõik ei olnud kadunud. Ka kõige sügavamas unes – ei! Ka deliiriumis – ei! Ka minestuses – ei! Ka surmas – ei! Isegi hauas ei ole kõik kadunud! Vastasel korral poleks inimese jaoks surematust. Ärgates sügavaimast unest käristame katki mingi unenäo härmalõngavõrgu. Hetk hiljem aga (nii habras võib olla see võrk) ei mäleta me enam, et nägime und. Minestusest elluärkamisel on kaks astet: esiteks hingelise või vaimse, teiseks füüsilise eksistentsi tajumine. Näib tõenäoline, et kui me teisele astmele jõudnult suudaksime meenutada muljeid esimeselt astmelt, leiaksime need olevat tulvil mälestusi sealtpoolt kuristikku. Ent mis siis on see kuristik? Kuidas vähemalt eristada tema varje haua varjudest? Kui aga muljeid sellest astmest, mida olen nimetanud esimeseks, ei saa tahtlikult meenutada, kas ei tule nad siiski tüki aja pärast palumata ja me imestame, kust nad tulevad? See, kes pole eales minestanud, ei leia hõõguvais sütes kummalisi paleesid ja pööraselt tuttavaid nägusid; ei näe õhus hõljuvaid nukraid viirastusi, mis teiste pilgu eest on varjatud; ta ei juurdle tundmatu lille lõhna üle ega vii teda segadusse muusikaline kadents, mis pole iial varem ta tähelepanu köitnud.

      On olnud hetki, kus mulle on tundunud, et sagedased keskendunud meenutamiskatsed, tõsised ponnistused saada aimu näilisest olematuseseisundist, kuhu mu hing oli langenud, on kandnud vilja; on ette tulnud lühikesi, väga lühikesi mälestusevälgatusi, mis selge mõistuse hilisemat kinnitust mööda võivad pärineda üksnes sellest näilise teadvusetuse perioodist. Need mälupeegeldused jutustavad ähmaselt mingitest pikakasvulistest kogudest, kes tõstsid mu üles ja kandsid vaikides alla – üha allapoole ja allapoole –, kuni juba üksnes mõte sellele lõputule laskumisele pani mu pea võikalt pööritama. Nad jutustavad samuti ebamäärasest hirmust südames just südame ebaloomuliku rahu pärast. Sellele järgneb kõike hõlmav liikumatusetunne; just nagu oleksid mu kandjad (too tontlik saatjaskond) alla laskudes ületanud piirituse piiri ning, tüdinuna oma rängast tööst, seisma jäänud. Mulle meenub midagi lamedat ja niisket; siis aga kaob kõik meeletusse – keelatud asjades tuhniva mälu meeletusse.

      Väga äkki hakkas mu hing taas tajuma liikumist ja heli – südame ägedat tuksumist ja tema löökide kõla kõrvus. Seejärel täiesti tühi paus. Siis jälle heli ja liikumine ja puudutus – kogu ihu läbiv kirvendustunne. Seejärel üksnes teadmine olemasolust, ilma ühegi mõtteta – seisund, mis kestis kaua. Siis äkki mõte, ja judisema panev hirm, ning tõsine katse oma tõelist seisundit mõista. Seejärel kange tahtmine langeda tagasi tundetusse. Siis aga hinge äkiline virgumine ja edukas katse end liigutada. Ning kohe meenub kogu kohtuprotsess, kohtunikud, mustad drapeeringud, lõplik otsus, iiveldustunne, minestus. Kõik, mis sellele järgnes, on aga täielikult ununenud, kõik see, mida kunagi hiljem tõsiselt mälu pingutades olen ähmaselt suutnud meenutada.

      Senini ei olnud ma silmi avanud. Tundsin, et leban selili, kinni sidumata. Sirutasin käe välja ja see langes raskelt millelegi niiskele ja kõvale. Jätsin ta mõneks minutiks sinna lebama, püüdes kujutleda, kus ja mis ma olen. Tahtsin, ei julgenud ga kasutada oma silma-nägemist. Kartsin esimest pilku ümbritsevatele esemetele. Ma ei kartnud näha hirmsaid asju, vaid tundsin õudu selle ees, kui midagi ei olekski näha. Lõpuks võtsin meeleheitlikult südame rindu ja avasin kiiresti silmad. Mu kõige hullemad kartused osutusid õigeks. Mind ümbritses igavese öö pimedus. Ahmisin õhku. See tihke pimedus otsekui rusus ja lämmatas mind. Õhk oli talumatult umbne. Lamasin ikka veel vaikselt ja püüdsin mõtteid koguda. Meenutasin inkvisitsioonikohtus toimunut ja püüdsin selle põhjal järeldada, milline oli mu tõeline olukord. Otsus oli langetatud, ning mulle tundus, et sellest oli möödunud tükk aega. Hetkekski aga ei tulnud mulle pähe, et olen tegelikult surnud. Seesugune mõte – kirjutatagu romaanides mida tahes – on vastuolus tõelise elusolemisega; aga kus ja millises seisundis ma siis olin? Surmamõistetud, seda ma teadsin, hukkusid harilikult autodafeel, ja üks seesuguseid oli aset leidnud just minu kohtupäeva õhtul. Oli mind tagasi saadetud mu maa-alusesse kongi ootama järgmist ohverdamist, mis enne mõnda kuud ei toimu? Taipasin kohe, et see polnud võimalik. Ohvreid nõuti viivitamatult. Pealegi oli mu vangikongil nagu kõigil surmamõistetute kongidel Toledos olnud kivipõrand ja seal polnud kottpime.

      Kohutava mõtte ajel tulvas äkki veri mulle südamesse ja lühikeseks ajaks kaotasin taas teadvuse. Toibudes ajasin end kohe jalule, iga kiud kramplikult värisemas. Vehkisin kätega meeletult pea kohal ja igas suunas enda ümber. Ma ei tundnud midagi; ometi kartsin astuda ainsatki sammu, et mitte põrgata vastu hauakambri seinu. Higi tungis välja igast ihupoorist ja pärlendas suurte külmade piiskadena mu laubal. Teadmatuse piin muutus lõpuks talumatuks ning ma astusin ettevaatlikult edasi, käed ette sirutatud ja silmad pealuust välja tungimas, lootuses mõnd nõrka valguskiirt tabada. Astusin mitu sammu edasi, aga ikka veel valitses pimedus ja tühjus. Hingasin vabamalt. Paistis tõenäoline, et mu saatus polnud vähemalt see kõige võikam.