Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
align="center">
KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK
Farmerid. Tava. Erand
Esimeseks avalikuks tõendiks Bathsheba otsusest mitte enam voliniku kaudu, vaid ise farmitöid juhtida oli tema ilmumine järgmisel turupäeval Casterbridge’i viljaturule.
Madalas, kuid avaras hoones, mida kandsid talad ja toetasid tugisambad ning mida hiljaaegu oli austavalt viljabörsiks nimetatud, tunglesid innukad mehed, kes rääkisid omavahel kahe- ja kolmekesi, kusjuures see, kes parajasti rääkis, vaatas kõõrdi oma kuulajale ning rõhutas kõnelemise ajal oma väidet silmapilgutamisega. Enamikul meestest olid käes saarepuuoksad, mida nad kasutasid osalt jalutuskepina, osalt selleks, et togida sigu, lambaid ja selgapidi seisvaid naabreid ning üldse kõiki tülikaid olendeid, kes neile teele ette jäid ja nende meelest säärast kohtlemist vajasid. Vestluse ajal kasutas igaüks oksa omamoodi – painutas seda ümber selja, tegi sellest käte vahel vibukaare, surus vastu põrandat, kuni see peaaegu poolringi moodustas; või torkas kähku kaenla alla, kui näidisekoti välja võttis, sellest natuke teri peopesale valas ja hindamise järel põrandale puistas, mida teadsid hästi pool tosinat linnas peetavat kodulindu, kes, nagu tavaliselt, olid märkamatult hoonesse pugenud ning õieli kaelte ja kõõritavate pilkudega ainult oma lootuste täitumist ootasid.
Nende turskete talupoegade vahel liikus sujuvalt üks naine, ainus oma soo esindaja selles ruumis. Ta oli kenasti, isegi elegantselt riides. Ta liikus meeste keskel nagu kaarik veovankrite vahel, tema sõnad kõlasid nagu lembelaul jutluse järel, ta mõjus meeste keskel nagu tuulepuhang ääside vahel. Temalt oli nõudnud küllalt otsustavust – palju enam, kui ta oli kujutlenud – kohale ilmuda, sest kui ta sisse astus, jätsid mehed oma tahumatud jutud, peaaegu kõigi pilgud pöördusid temale ning juba tema poole pööratud pilgud jäid sinna peatuma.
Bathsheba tundis isiklikult üksnes kahte või kolme farmerit ning suundus nende poole. Kuid kui ta tahtis olla praktiliselt mõtlev naine, keda ta oli väitnud enda olevat, siis tuli tal kaubelda nii tuttavate kui ka võõrastega; lõpuks kogus ta küllalt julgust, et rääkida meestega, kellest ta oli üksnes kuulnud, ning nendele südikalt vastata. Ka Bathshebal olid kaasas kotid proovidega ning järkjärgult omandas ta oskuse, kuidas vilja kotist peopesale valada – ehtsa Casterbridge’i kombe kohaselt hoidis ta teri oma ahtal peopesal.
Tema ühtlase reana paistvate ülahammaste kaares ning punaste huulte rõhutatult ülespidi nurkades, kui ta, huuled avatud, mõnevõrra trotslikult pilgu tõstis, et vaielda millegi üle mõne pika mehega, oli vihje asjaolule, et see nõtke sale inimlaps võis olla võimeline jahmatavaks vastassugupoole peibutamiseks ning küllalt julge selle mõtte täideviimiseks. Kuid tema pilgus oli mingi leebus – muutumatu leebus –, mis, kui ta silmad poleks nii tumedad olnud, oleks tundunud ähmasusena; nüüd aga mahendas see tema pilgu, mis muidu oleks tundunud läbitungiv, lihtsalt selgeks.
Temasuguse õitsva ja elujõulise naise jaoks tavatul viisil laskis ta alati oma vestluskaaslasel jutu lõpetada, enne kui ise rääkima hakkas. Hindade üle vaieldes jäi ta enda juurde kindlaks, mis oli kaupleja puhul loomulik, ning alandas teiste hinda pidevalt, mis ühe naise puhul oli paratamatu. Kuid tema kindluses oli tundlikkust, mis eristas seda kangekaelsusest, nagu oli ka naïvetéd tema tingimistes, mis ei lasknud neil väiklaseks muutuda.
Need farmerid, kellega ta ei rääkinud (ning need olid enamuses), küsisid pidevalt üksteiselt: „Kes ta küll on?” Vastuseks oli alati:
„Farmer Everdene’i vennatütar, võttis üle Weatherbury Upper farmi, laskis lahti töödejuhataja ja kinnitab, et teeb kõik ise.”
Selle peale vangutas vestluskaaslane alati pead.
„Jah, kahju, et ta nii põikpäine on,” teatas selle peale enamasti esimene mees. „Aga me peaksime tema üle siin uhked olema – ta toob elu sellesse vanasse paika. Aga ta on nii nägus neiu, et kindlasti nopitakse ta varsti ära.”
Poleks ilus väita, et Bathsheba tegelemine säärase asjaga mõjus peaaegu samasuguse magnetina nagu tema kaunid nägu ja liigutused. Kuid huvi oli üldine, ning see laupäevane début viljaturul, mida see ka Bathshebale ostva ja müüva farmerina tähendas, oli talle noore naisena vaieldamatuks võiduks. See tunne valdas teda nii jäägitult, et tal paaril korral tekkis vaistlik soov nende adrakuningate vahel kuningannana, väikese Jupiteri väikese õena kõndida ning sulgemishinnad sootuks tähele panemata jätta.
Arvukaid tõendeid Bathsheba võlumisvõimest rõhutas veelgi üks silmatorkav erand. Naistel näib olevat tähelepanelik silm sääraste asjade jaoks. Ilma otse selle mehe poole vaatamata märkas Bathsheba kogu karja hulgas ühe musta lamba.
Algul hämmeldas see teda. Kui nii ühtesid kui teisi oleks olnud võrdselt, oleks see tema meelest olnud loomulik. Kui keegi poleks teda vaadanud, oleks ta suhtunud sellesse ükskõikselt – seda oli ennegi juhtunud. Kui teda oleksid jätnud tähele panemata kõik, see mees kaasa arvatud, oleks ta seda loomulikuks pidanud – ennegi oli teda tähele panemata jäetud. Kuid nii väike erand oli talle mõistatuseks.
Peagi teadis ta juba üht-teist temasse ükskõikselt suhtuva mehe välimuse kohta. See oli täiesti klassikaliste näojoontega härrasmees, tema nurgeline nägu hõõgus päikese käes pronksikarva jumega. Mehel oli sirge rüht ja vaikne käitumine. Tema kõige iseloomulikumaks jooneks oli – väärikus.
Ilmselt oli ta mõne aja eest jõudnud keskikka, mil meesterahva välimus katkestab järgmise tosina aasta jooksul loomupäraselt muutumise, naise oma aga teeb seda järele aidates. Kolmkümmend viis ja viiskümmend olid tema võimaliku vanuse piirid – ta võis olla nii üks kui teine või mis tahes vahepealses eas.
Võib öelda, et neljakümneaastased abielumehed heidavad tavaliselt valmilt ja ohtralt pilke igale vähegi ilusale naisele, keda juhtuvad nägema. Nagu inimesed, kes visti raha peale ei mängi, sest ei taha selle eest maksta, pelgavad vallalised mehed erinevalt kaitstud abielumeestest äärmuslikke olukordi, kus nad oleksid sunnitud maksma. Bathsheba oli veendunud, et see ükskõikne mees oli vallaline.
Kui viljaturul kauplemine lõppes, ruttas Bathsheba Liddy juurde, kes ootas teda kollase kaariku kõrval, millega nad olid linna sõitnud. Hobusele anti ohjadega märku liikuma hakata, ning kaarik vuras minema – pakid Bathsheba suhkru, tee ja riidekraamiga naiste selja taga; mingil seletamatul viisil, värvi, kuju ja üldiste tunnuste järgi võis tajuda, et need polnud toidupoe või riidekaupluse pidaja omad, vaid kuulusid noorest naisest farmerile.
„Ma sain sellega hakkama, Liddy, ja see on nüüd tehtud. Järgmisel korral ma enam ei karda, sest siis on kõik juba harjunud mind seal nägema, kuid sel hommikul oli see sama hull kui meheleminek – pilgud igalt poolt!”
„Ma teadsin seda ette,” ütles Liddy. „Mehed on juba kord säärased tegelased, kes muudkui vahivad.”
„Aga ühel mehel oli küllalt aru peas, et mitte oma aega minu peale raisata.” Need sõnad olid öeldud tooniga, et Liddy hetkekski ei arvaks, nagu oleks ta perenaine sellest vähimatki solvunud. „Väga kena välimusega mees,” jätkas Bathsheba, „sirge rühiga, ehk neljakümne ringis. Ega sul aimu ole, kes see võis olla?”
Liddyle ei tulnud kedagi pähe.
„Kas sa siis sugugi ei oska arvata?” küsis Bathsheba kerge pettumusega.
„Pole aimugi. Pealegi, kuna ta teid vähem märkas kui teised, pole see ka tähtis. Oluline oleks olnud see siis, kui ta teid teistest enam oleks tähele pannud.”
Bathshebat vaevas hetkel aga vastupidine tunne ja edasi sõitsid nad vaikides. Üks madal tõld, mis nende tagant veelgi kiiremini vuras ning mille ette oli rakendatud puhast tõugu hobune, jõudis neile järele ja möödus neist.
„See ta ongi!” teatas Bathsheba.
Liddy heitis mehe poole pilgu. „Ah see! See on farmer Boldwood – muidugi tema – see mees, keda te ei saanud vastu võtta, kui ta hiljuti meil käis.”
„Aa, farmer Boldwood,” pomises Bathsheba ning heitis pilgu mehe poole, kui tõld neist möödus. Farmer ei pööranud kordagi pead, tema pilk oli suunatud kõige kaugemasse punkti teel ning ta möödus neist neid