Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
– ehkki keegi ei tea midagi kindlat –, et kui ta alles noor ja lõbus oli, tabas teda ränk pettumus. Räägitakse, et üks naine loobus temast.”
„Alati räägitakse nii – aga me teame väga hästi, et naised ei loobu meestest peaaegu kunagi: just mehed loobuvad meist. Küllap on see lihtsalt tema loomuses nii tõrjuv olla.”
„Lihtsalt tema loomus ja kogu lugu – küllap see nii ongi, preili.”
„Aga romantilisem oleks küll mõelda, et keegi on teda, vaesekest, julmalt kohelnud. Äkki ongi.”
„Küllap on. Jah, preili, küllap see nii on. Mul kohe on säärane tunne.”
„Aga me armastame inimestest ikka äärmuslikke asju mõelda. Ma ei imestaks, kui põhjus oleks nii ühes kui teises – mõlemas – rängas pettumuses ja tõrjuvas loomuses.”
„Heldeke, ei, preili – ma ei usu, et põhjus oleks mõlemas.”
„See on kõige tõenäolisem.”
„Nojah, nii see vist on. See on kõige tõenäolisem. Küllap see ta häda ongi, preili.”
KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK
Sortes sanctorum. 22
Valentinipäeva läkitus
Oli kolmeteistkümnes veebruar, pühapäevaõhtu farmi härrastemajas. Pärast lõunat kutsus Bathsheba Liddy parema kaaslase puudumisel enda juurde istuma. Kopituse järgi lõhnav kõrge ehitis mõjus talvel süngelt, kui küünlad polnud veel põlema pandud ega luugid suletud; õhkkond selles paigas tundus olevat sama vana kui seinadki; igas nurgas mööbli taga oli oma temperatuur, sest selles majatiivas ei tehtud kaminasse varakult tuld, ning Bathsheba uus klaver, mis tegelikult oli teiste vana, paistis kühmulisel põrandal eriti vildak ja ühele küljele kaldu, enne kui pimedus klaveri vähem väljaulatuvatele nurkadele oma varju heitis ning klaveri näotu välimuse peitis. Nagu väike oja, mis, ehkki madal, alati vulises, nii polnud Liddy juuresolek küllalt kaalukas, et mõtteid tekitada, kuid piisav selleks, et neid ellu viia.
Laual lebas vana nahkköites kvartkaustaline piibel. Sellele pilgu heitnud, küsis Liddy:
„Kas te, preili, olete kunagi piibli ja võtme abil ennustanud, kellega te abiellute?”
„Ära räägi rumalusi, Liddy. Just nagu seda saaks teha.”
„Aga ikkagi on selles terake tõtt.”
„Lollus puha, rumal laps.”
„Aga see paneb südame kiiremini põksuma. Mõned usuvad sellesse, mõned mitte. Mina usun.”
„Olgu, teeme proovi,” ütles Bathsheba ning, loobunud täielikult järjekindlusest, nii nagu seda võib endale lubada endast sõltuva inimesega, hüppas toolilt. Teda haaras äkki tahtmine ennustama hakata. „Mine ja too eesukse võti.”
Liddy tõi võtme. „Kahju, et täna on pühapäev,” sõnas ta tagasi tulles. „Ehk pole see sünnis.”
„Mis on sünnis tööpäevadel, on sünnis ka pühapäevadel,” vastas tema perenaine tooniga, mis juba iseendast tema sõnu tõestas.
Raamat avati – sagedasti loetud laulude kohalt, kus harjumatud lugejad kunagi nimetissõrmega järge hoides mööda rida vedasid, olid aastatega koltunud lehed kulunud. Bathsheba otsis välja ühe salmi Rutti raamatust ning selle ülevad read jäid talle silma. Need natuke erutasid, kuid samas ka hämmeldasid teda. Abstraktne tarkus seisis silmitsi tegeliku narrusega. Narrus punastas, jätkas oma tegutsemist ning asetas võtme raamatule. Roosteplekk otse laulul, mille oli põhjustanud sellel rauast eseme hoidmine, reetis, et see polnud esimene kord, kus seda vana köidet oli samaks otstarbeks kasutatud.
„Nüüd istu vagusi ja ära räägi,” käskis Bathsheba.
Pärast laulusalmi kordamist pöörasid nad raamatu ümber. Bathsheba punastas süüdlaslikult.
„Kellele te mõtlesite?” küsis Liddy uudishimulikult.
„Seda ma sulle ei ütle.”
„Kas te märkasite, preili, kuidas isand Boldwood täna hommikul kirikus käitus?” jätkas Liddy, andes oma sõnadega märku, mis suunas ta mõtted olid hakanud liikuma.
„Ei märganud,” vastas Bathsheba kerge ükskõiksusega.
„Tema pink on täpselt teie oma vastas, preili.”
„Ma tean.”
„Te siis ei märganud, kuidas ta käitus?”
„Ma ju ütlesin sulle, et ei.”
Liddy nägu muutus ilmetuks, ning ta surus otsustavalt huuled kokku.
Bathshebale tuli see meelemuutus ootamatult ning mõjus talle hämmeldavalt. „Mida ta siis tegi?” oli ta sunnitud küsima.
„Jumalateenistuse ajal ei pööranud ta kordagi pead, et teid vaadata.”
„Miks ta olekski pidanud seda tegema?” küsis tema perenaine taas pahase ilmega. „Ma ju ei palunud tal seda teha.”
„Muidugi mitte. Aga kõik teised panid teid tähele, ja imelik oli, et tema seda ei teinud. Aga see on nii tema moodi. Mis temasugune rikas härrasmees teistest hoolib.”
Bathsheba vaikis, mitte selle tõttu, et tal asja kohta midagi öelda poleks olnud, vaid selle pärast, et tema arvamus oli liiga abstraktne, et Liddy seda oleks mõistnud.
„Heldeke – ma oleksin peaaegu unustanud selle valentinipäeva kaardi, mille ma eile ostsin,” hüüatas ta lõpuks.
„Valentinipäeva kaardi! Kellele te selle saadate, preili?” küsis Liddy. „Kas farmer Boldwoodile?”
See oli ainus nimi kõigi võimalike valede nimede hulgas, mis hetkel näis Bathshebale kohasem kui õige nimi.
„Oh ei. See on ainult väikesele Teddy Cogganile. Ma lubasin talle midagi, ja see on talle kenaks üllatuseks. Too, Liddy, mulle mu sülelaud, ja ma saadan selle kohe ära.”
Bathsheba võttis sülelauast uhkelt kuldsete ornamentidega kaunistatud ja reljeefkujutistega postkaardi, mille ta eelmisel turupäeval oli Casterbridge’i põhilisest kirjutustarvetekauplusest ostnud. Kaardi keskel oli väike ovaalne ring, mis oli tühjaks jäetud, et saatja võiks sellesse kirjutada antud puhuks sobivamad õrnused, kui mis tahes trükitud üldised sõnad seda olid.
„Siia on jäetud koht teksti jaoks,” ütles Bathsheba. „Mida ma sinna kirjutan?”
„Ehk midagi niisugust,” vastas Liddy varmalt:
„Punane on roos
ja kannike sinine,
magus on nelk
nagu sina, mu kullake.”
„Jah, olgu nii. See sobib hästi temasugusele punnis põskedega poisile,” lausus Bathsheba. Oma väikese, kuid loetava käekirjaga kirjutas ta need sõnad tühjaks jäetud kohta, pistis kaardi ümbrikku ning kastis sule tindipotti, et aadressi kirjutada.
„Kui lõbus oleks see vanale juhmile Boldwoodile saata, ja kuidas see teda üllataks!” lausus ohjeldamatu Liddy kulme kergitades, ning teda tabas kohutav lõbusus, mis oli segatud hirmuga, kui ta selle mehe kõlbelisele ja seltskondlikule tähtsusele mõtles.
Bathsheba peatus, et seda plaani tõsisemalt kaaluda. Boldwoodist oli saanud tülikas kujutlus tema mõtetes – ta oli nagu Taaniel tema kuningriigis23, kes, kui kaine mõistus talle ütles, et ta võiks, nagu teised, talle mõne imetleva pilgu saata, mis talle midagi ei maksnud, põlvitas jonnakalt edasi, pilk ida poole. Mehe tavatu käitumine ei tekitanud talle küll suuremat muret. Kuid talle mõjus natuke masendavalt, et kõige väärikam ja hinnatavam mees kogu külas talle ainsatki pilku ei heitnud, ning et Liddy-taoline tüdruk sellest rääkis. Seetõttu mõjus Liddy mõte talle algul pigem ärritavalt kui
Vana Testamendi järgi keeldus Taaniel Paabeli vangipõlves olles kuningas Daariavesele kuuletumast ning palvetas juutide kombel Jeruusalemma poole.