Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
hakatud „farmer” Oakiks nimetama. Eelmisel aastal oli ta tänu jõupingutustele ja parandamatule reipusele võtnud rendile väikese lambafarmi, mille ühe osa moodustas Norcombe Hill, ning ostnud sinna kakssada lammast. Enne seda oli ta olnud lühikest aega ühes farmis töödejuhataja ning veel enne seda lihtne lambakarjus. Juba lapsena oli ta aidanud isal suurte maaomanike lambaid karjatada, kuni vana Gabriel mulla alla läks.
See ettevõtmine, üksi ja abiliseta hakata farmi pidama, kui lambadki olid alles võlgu võetud, seal mitte lihtsalt tööliseks olla tähendas Gabriel Oaki elus otsustavat pöördepunkti, ning ta oli sellest täiesti teadlik. Esimene ülesanne sellel uuel teel oli lammaste poegimist jälgida, ning kuna lambad olid olnud tema erialaks juba poisieast peale, hoidus ta neid targu sel ajal palgalise või algaja kätte usaldamast.
Tuul peksis endiselt vastu onni nurki, kuid flöödimäng katkes. Onni küljel avanes valguse nelinurk ning ukseavas paistis farmer Oaki kogu. Tal oli tormilatern käes ning, ukse enda järel sulgenud, sammus ta edasi ja toimetas ühes lagendiku nurgas ligikaudu kakskümmend minutit, kusjuures laternavalgus kord paistis, kord kadus, kord langes temale, kord jättis ta varju, sõltuvalt sellest, kas ta seisis laterna ees või taga.
Oaki liigutused, ehkki neis oli vaikset tarmu, olid aeglased, nende kaalutletus sobis hästi kokku tema tegevusega. Kuna ilu peitub vormisolekus, poleks keegi saanud öelda, et tema tasakaalukas liikumises nii lambakarja keskel kui ka selle ümber oleksid puudunud ilu alged. Kuid ehkki ta võis vajaduse korral tegutseda sama kärmelt nagu linnamehed, kellele kiirus on omasem, seisnes tema eriline kõlbeline, kehaline ja vaimne jõud pigem püsivuses ega tulenenud enamasti hetkeajest.
Isegi nõrgas tähevalguses võis hoolikalt maapinda silmitsedes näha, et farmer Oak oli sel talvel osa oma esmapilgul kasutuna näivast mäenõlvast kohandanud eriliseks eesmärgiks. Maasse oli siiasinna torgatud õlgedega kaetud latt-tarasid, mille vahel ja all tema vagurad uted liikusid ja sahistasid. Lambakellad, mis tema äraolekul olid vaikinud, hakkasid taas kõlksuma, lammaste pikaks kasvanud villa tõttu küll pigem tasaselt kui selgelt. Kellade kõlksumine jätkus, kuni Oak jälle lambakarja juurest eemaldus. Ta tuli tagasi onni, käte vahel vastsündinud tall, kelle neli jalga olid sama pikad kui täiskasvanud lambal, kuid mille vahel oli neljast jalast poole väiksem kelme, hetkel looma kogu keha.
Ta asetas selle elunatukese õletuustile pliidi ette, kus tasakesi podises kann piimaga. Oak kustutas tormilaterna, puhus sellesse ning surus siis tahti sõrmede vahel. Onni valgustas kõveraks keeratud traadi sisse kinnitatud küünal. Poole väikese onni põrandast võttis enda alla kõvavõitu, hooletult maha visatud viljakottidest tehtud magamisase, ning sellele sirutas noor mees nüüd enda välja, tõmbas lahti villase krae ning sulges silmad. Ajaga, mis kehalise tööga mitte harjunud inimesel oleks kulunud, et mõelda, kummale küljele keerata, farmer Oak juba magas.
Onni sisemus tundus nüüd mõnus ja peibutav, küünlatulele lisaks peegeldus pliidi alt väike punane tuli vastu kõigelt, kuhu selle kuma ulatus, muutes rõõmsaks isegi tarbeasjad ja tööriistad. Nurgas seisis kõvera otsaga lamburikepp ning onni ühes seinas riiulil olid reas pudelid ja plekktoosid lihtsate vahenditega lammaste operatsioonideks ja raviks: need sisaldasid peamiselt piiritust, tärpentini, tõrva, magneesiumi, ingverit ja kastoorõli. Kolmnurksel nurgariiulil olid leib, juust ja kruus õlle või siidri jaoks, mille pudel seisis riiuli all. Toiduainete kõrval seisis flööt, mida üksildane valvaja hiljuti igavuse peletamiseks oli mänginud. Onni õhutamiseks oli kaks ümmargust ava nagu laevakajuti illuminaatorid, neile sai puust katted ette lükata.
Soojas elustunud, hakkas lambatall määgima, ning nagu iga oodatud heli puhul, jõudis selle tähendus otsekohe Gabrielile kõrvu ja teadvusse. Sügavast unest sama kiiresti ärkvele jõudnud, kui ennist magama jäänud, vaatas ta kella ning nägi, et selle tunniosuti oli jälle kohalt nihkunud, pani kaabu pähe, võttis lambatalle kaenlasse ning viis tagasi pimedusse. Loomakese ema juurde pannud, seisatas ta ning silmitses hoolikalt taevast, et tähtede kõrguse järgi öötundi kindlaks teha.
Siirius ja Aldebaran, mis osutasid rahututele Plejaadidele, olid poolel teel lõunataevas, ning nende kõrval rippus Orion, mille võrratu tähtkuju polnud kunagi nii uhkelt säranud kui nüüd, kus see silmapiirilt kerkis. Kaksikute tähtkuju oma vaikse säraga oli peaaegu meridiaanil; igav ja hägune Pegasuse tähtkuju liikus aeglaselt loodesse; läbi metsatuka sätendas Veega nagu latern raagus puudel ning Kassiopeia kandetool toetus elegantselt ülemistele okstele.
„Kell on üks,” pomises Gabriel.
Kuna ta sageli tajus, et tema elulaadis oli oma võlu, jäi ta veel vaikselt seisma pärast seda, kui oli taevast kui kasulikku ajamääramisvahendit vaadelnud, ning silmitses seda nüüd hindavalt kui imekaunist kunstiteost. Korraks näis talle muljet avaldavat üksildane ümbrus või pigem inimeste nägemise ja kuulmise puudumine. Inimesed, nendevahelised kokkupõrked, mured ja rõõmud näisid talle kõik olematud, ning talle tundus, nagu poleks sel pimedusse mattunud poolkeral ühtki teist aistivat olendit peale tema; tundus, et nad kõik olid läinud maakera päikesepoolele.
Pilk kaugele suunatud, hakkas Oak pikapeale märkama, et see, mida ta algul oli üheks metsa tagant madalalt paistvaks täheks pidanud, polnud tegelikult üldse täht. See oli kunstlik valgus ning pealegi üsna lähedal.
Kui inimene seltsi soovib ja ootab, ajab ihuüksi olemine mõnelegi hirmu peale, aga kaugelt enam hirmutab inimest kellegi saladuslik lähedalolek, ehkki vaist, taju, mälu, võrdlus, tõendid, võimalus, järeldused – kõik loogilise arutluse viisid – on teadvust veennud, et ümberringi pole kedagi.
Farmer Oak läks pöögisalu juurde ning oksi kõrvale lükates jõudis selle tuulepealse servani. Märganud ähmaseid piirjooni mäejalamil, meenus talle, et otsapidi mäekülje sees oli laut, mille katuse tagumine osa oli maapinnaga peaaegu samal tasandil. Lauda esikülje moodustasid lauad, mis olid kinnitatud tõrvaga immutatud postide külge, et need kauem vastu peaksid. Läbi pragude katuses ja seintes paistsid valgusetriibud ja – täpid ning neist paistiski valgust, mis Oaki tähelepanu oli köitnud. Oak lähenes laudale tagantpoolt ning, katuse kohale kummardunud ja silma vastu ühte auku pannud, nägi selgelt sisse.
Laudas olid kaks naist ja kaks lehma. Ühe lehma kõrval seisis ämber kliirokaga. Üks naistest oli juba üle keskea jõudnud. Tema kaaslane oli ilmselt noor ja graatsiline, tema välimuse kohta ei osanud Oak midagi arvata, sest naine oli peaaegu otse tema all, nii et ta nägi teda otsekui linnulennult, nagu Miltoni saatan paradiisi5. Naisel polnud peas kübarat, kuid ta oli mässinud enda suurde keepi, mille ta oli hooletult pähe heitnud.
„Noh, nüüd võime koju minna,” ütles vanem naine, käed puusas, kui tehtu üle vaatas. „Ma loodan, et Daisy on jälle varsti jalul. Mul pole veel ealeski säärast hirmu olnud, aga ma olen nõus tema töö ära tegema, kui see aitab tal jälle terveks saada.”
Noor naine, kelle silmad ilmselt vähimalgi vaikusehetkel ähvardasid kinni vajuda, haigutas pooleldi kinnise suuga ning nakatas sellega Gabrieli, kes samuti kergelt haigutas.
„Kahju, et me nii rikkad pole, et sääraste tööde jaoks mõnda meest palgata,” lausus naine.
„Kuna me seda pole, peame need tööd ise tegema,” teatas teine naine. „Kui sa siia jääd, siis pead mind aitama.”
„Aga mu kübar on läinud,” jätkas noorem naine. „Küllap lendas see üle põõsastara. Mõelda vaid, et säärane kerge tuulehoog võib kübara minema viia.”
Püsti seisev lehm oli devoni tõugu, tema paks soe indiaanipunane karv oli ühtlane ninast kuni sabani, otsekui oleks teda selle värvi sisse kastetud, pikk selg rõhtne nagu joonlauaga tõmmatud. Teine lehm oli halli- ja valgekirju. Tema kõrval märkas Oak nüüd väikest umbes päevavanust vasikat, kes jõllitas juhmi pilguga kahte naist, mis näitas, et vaatamine oli talle alles uudne tegevus. Ta pööras sageli pilgu laterna poole, mida ta ilmselt ekslikult kuuks pidas, sest kogemus polnud veel jõudnud tema kaasasündinud vaistu parandada. Norcombe Hillil oli Lucina6 hiljuti nii lammaste kui ka lehmadega tegelnud.
„Me peame vist kaerajahu juurde tellima,” ütles vanem naine. „Meil on kliid otsa saanud.”
„Jah,
Viide inglise kirjaniku John Miltoni (1608–1674) teosele „Kaotatud para- diis”.
Lucina – „valguse kätte tooja”, nimi, mis anti Rooma jumalannale Junole, kes laste sünni juures olles tõi nad valguse kätte.