Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
lembuste eest. „Oodake natuke, kuni olete hinge tagasi tõmmanud.”
„… Tädist oli viga – öelda teile, et mul on juba üks austaja,” jätkas Bathsheba. „Mul pole ühtki kallimat – pole kunagi olnud, ja ma mõtlesin, et kuna naiste aeg on üürike, oli kahju teid minema saata arvamusega, et mul on palju austajaid.”
„Seda on mul tõesti rõõm kuulda!” lausus farmer Oak, tema näole levis talle omane püsiv naeratus ning ta punastas heameelest. Ta sirutas välja käe, et haarata Bathsheba käest, mille tüdruk oli algul küljele surunud, nüüd aga kenasti rinnal hoidis, et valjusti taguvat südant vaigistada. Niipea kui Oak tema käe haaras, libises see nagu angerjas tema sõrmede vahelt, ning tüdruk peitis käe selja taha.
„Mul on väike lahedat äraelamist võimaldav farm,” seletas Gabriel pool pügalat vähema enesekindlusega, kui tal seda tüdruku kätt haarates oli olnud.
„Jah, ma tean.”
„Üks mees andis mulle alustuseks raha, aga selle saan ma varsti tagasi makstud, ja kuigi ma olen lihtne mees, olen ma jõudnud juba natuke korda saata.” Sõna „natuke” lausus Gabriel tooniga, mis andis mõista, et ta mõtleb sellega rahulolevalt „küllalt palju”. „Kui me abiellume, olen ma kindel, et suudan töötada veel kaks korda kõvemini,” jätkas ta.
Ta astus sammu ettepoole ning sirutas taas käe välja. Bathsheba oli talle järele jõudnud kohas, kus kasvas madal kidur iileks, mis nüüd oli kaetud punaste marjadega. Märgates, et Gabriel ehk teda embama või enda vastu suruma tuleb, tõmbus tüdruk põõsa taha.
„Aga farmer Oak,” ütles ta üle põõsa, pärani silmi talle otsa vaadates. „Ma ei öelnud ju, et ma teiega abiellun.”
„Noh – on vast lugu!” hüüatas Oak jahmunult. „Niiviisi kellelegi järele joosta ja siis öelda, et ta teda ei taha!”
„Ma tahtsin teile ainult öelda,” teatas Bathsheba innukalt, ehkki poolenisti tajudes naeruväärset olukorda, millesse ta enda oli asetanud, „et vastupidi sellele, mida mu tädi rääkis, nagu oleks mul tosin austajat, pole ma kellegi tüdruk, mulle ei meeldi, kui mind niiviisi meeste omandiks peetakse, ehkki ma võib-olla kunagi ka kellegi omaks saan. Aga kui ma teid oleksin tahtnud, siis poleks ma teile niiviisi järele jooksnud, see oleks liiga pealetükkiv olnud! Aga polnud midagi halba selles, et kähku ümber lükata vale teade, mis teile anti.”
„Oh ei – mitte midagi halba.” Kuid hetke ajel tehakse vahel liiga heldelt otsustus, ning olukorda hinnates lisas Oak: „Noh, ma pole küll päris kindel, et selles midagi halba polnud.”
„Tegelikult polnudki mul aega, et mõelda, kas ma tahan abielluda või mitte, sest te oleksite siis juba üle mäe jõudnud.”
„Mõelge veel mõni hetk,” ütles Gabriel, taas elavnedes. „Ma ootan natuke, neiu Everdene. Kas te tahate minuga abielluda? Tehke seda, Bathsheba. Ma armastan teid väga!”
„Ma püüan mõelda,” sõnas tüdruk natuke arglikumalt. „Kui ma üldse väljas mõelda saan, sest mu mõtted lähevad siin laiali.”
„Aga te võite ju mõne oletuse teha.”
„Siis andke mulle aega.” Pilgu Gabrielilt kõrvale pööranud, vaatas Bathsheba mõtlikult kaugusse.
„Ma võin teid õnnelikuks teha,” ütles Gabriel üle põõsa tüdruku kuklale. „Aasta või paari pärast saate endale klaveri – tänapäeval on farmerite naistel juba klaverid – ja mina harjutan usinalt flöödimängimist, et teiega koos õhtuti muusikat teha.”
„Jah, see meeldiks mulle.”
„Ja turulkäimiseks oleks meil väike kerge kaarik – ja ilusad lilled ja linnud – ma mõtlen, kuked ja kanad, sest need on kasulikud,” jätkas Gabriel, luulelisuse ja praktilisuse vahel kõikudes.
„See meeldiks mulle väga.”
„Ja lava kurkide jaoks – nagu härrasrahval.”
„Jah.”
„Ja pärast pulmi paneksime ajalehte abiellumisteate.”
„See meeldiks mulle kohe väga!”
„Ja laste sünnid – viimase kui ühe oma! Ja iga kord, kui te kodus kamina ees istudes pilgu tõstate, olen ma teil silmade ees – ja iga kord, kui mina pilgu tõstan, olete teie mul silmade ees.”
„Pidage, pidage, ärge muutuge ebasündsaks.”
Tüdruku vaimustus hajus ning ta vaikis mõnda aega. Gabriel vaatas korduvalt punaseid marju nende vahel ning tegi seda nii pingsalt, et iileksist sai tema edasises elus abieluettepaneku sümbol. Bathsheba pöördus otsustavalt tema poole.
„Ei, sellest ei tule midagi välja,” teatas ta. „Ma ei taha teiega abielluda.”
„Püüdke.”
„Ma tõesti kogu aeg püüdsin. Ma olen mõelnud, et ühest küljest oleks abielluda väga kena. Teised räägiksid minust ja arvaksid, et ma olen lahingu võitnud, ma tunneksin võidurõõmu ja nii edasi. Aga mees…”
„Nojah!”
„Noh, ta oleks mul alati silmade ees.”
„Muidugi oleks – see tähendab, mina oleksin.”
„Nojah, ma tahan öelda seda, et mul poleks midagi selle vastu, kui ma pulmas pruut oleksin, kui ma saaksin seda ilma meheta olla. Aga kuna naine ei saa niiviisi üksinda uhkeldada, siis ma ei abiellu – vähemalt veel mitte.”
„See on üsna jonnakas jutt.”
Vastuseks kriitikale oma sõnade kohta tõmbus Bathsheba väärikuse säilitamise märgiks Gabrielist natuke eemale.
„Tõesõna, ma ei tea, mida rumalamat üks neiu veel võiks öelda,” teatas Oak. „Ärge olge selline, kullake,” jätkas ta rahustava häälega. Oak tõi kuuldavale sügava siira ohke – see oli nagu tuulepuhang männitukas, mis tähistas ilmamuutust. „Miks te mind ei taha?” küsis ta ning nihkus ümber iileksi, et tüdruku poole põõsast jõuda.
„Ma ei saa,” vastas Bathsheba taganedes.
„Aga miks?” käis Gabriel peale; kaotanud lootuse Bathshebale lähemale jõuda, vaatas ta tüdrukule üle põõsa otsa.
„Sest ma ei armasta teid.”
„Jah, aga…”
Bathsheba surus tagasi haigutuse, see tundus nii süütu, et see ei mõjunudki ebaviisakalt. „Ma ei armasta teid,” kordas ta.
„Aga mina armastan teid, ja mis minusse puutub, siis olen ma rahul ka sellega, kui ma teile üksnes meeldin.”
„Oh, isand Oak – see oleks tore küll! Te hakkaksite mind põlgama.”
„Mitte iialgi,” kinnitas isand Oak nii siiralt, et näis oma sõnade jõul läbi põõsa otse tüdruku käte vahele jõudvat. „Ühte asja teen ma siin elus – ja seda kindlasti – ma armastan teid, igatsen teie järele ja ihaldan teid kuni surmani.” Tema hääl kõlas nüüd tõeliselt liigutavalt ning ta suured päevitunud käed värisesid.
„Tundub kohutavalt halb teid mitte tahta, kui teil nii sügavad tunded on,” sõnas Bathsheba natuke kurvalt ja otsis lootusetult mingit väljapääsu oma moraalsest kitsikusest. „Poleks ma ometi teile järele jooksnud!” Kuid tal näis õnnestuvat kähku oma rõõmus tuju tagasi saada ning tema näole ilmus kelmikas ilme. „Sellest ei tuleks midagi välja, isand Oak. Ma tahan endale kedagi, kes mind taltsutaks: ma olen liiga sõltumatu, aga ma tean, et teie sellega kunagi hakkama ei saaks.”
Oak vaatas eemale väljale, andes sellega mõista, et pidas mõttetuks vastu vaielda.
„Te olete minust jõukam, isand Oak,” jätkas tüdruk täiesti selgelt ja kainelt. „Mul pole pennigi hinge taga – ma saan tädi juures elades pelgalt ülalpidamist. Ma olen teist haritum – ja ma ei armasta teid põrmugi: see on loo minu pool. Nüüd teie pool: te olete algaja farmer ning teil peaks olema kainet mõistust, et kui te üldse abiellute