Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
ja on ära põlenud,” teatas üks viirastuslik kogu läbi suitsu.
Oak haaras viljavihkude lõigatud otstest, otsekui tahaks hakata katuseks pilliroogu kraasima, surus jalad kuhja sisse ning aegajalt oma konksuga karjusekeppi kasutades ronis mööda eenduvat esikülge üles. Ta istus kähku kaksiratsi kuhja harjale ning hakkas konksuga maha lükkama sinna maandunud hõõguvaid kübemeid, samal ajal teistele hüüdes, et nad tooksid talle suure oksa, redeli ja vett.
Billy Smallbury – üks vankril olnud meestest – oli selleks ajaks leidnud ühe redeli, mida mööda Mark Clark nüüd üles ronis ning enda Oaki kõrvale rookatusele istuma seadis. Kuhja sellel nurgal oli suits hingemattev ning nutikas mees Clark, kellele ämbriga vett ulatati, niisutas sellega Oaki nägu ja piserdas teda üleni, sellal kui Gabriel, nüüd suur pöögioks ühes ja konksuga kepp teises käes, üle kuhja tõmbas ning sealt põlevaid kübemeid pühkis.
All maapinnal püüdsid salkadesse kogunenud külaelanikud endiselt teha kõike võimalikku, et tuld kontrolli alla saada, mida polnud just palju. Neil kõigil oli punakaskollane jume ning nende selja taga liikusid kõiksugu mustritega varjud. Kõige suurema viljakuhja nurga taga, otsesest tule kuumusest eemal seisis poni, sadulas noor naine. Tema kõrval seisis üks teine naine. Naised näisid tulest kaugemale hoiduvat, et mitte hobust erutada.
„Ta on lambakarjus,” ütles poni kõrval seisev naine. „Jah – seda ta on. Vaadake, kuidas ta konks läigib, kui ta sellega kuhja taob. Ja heldeke, ta hõlstis on kaks auku. Aga ta on kena noor lambakarjus, armuline preili.”
„Kelle lambakarjus ta on?” küsis naine poni seljas selge häälega.
„Ma ei tea, armuline preili.”
„Kas ka keegi teine ei tea?”
„Keegi ei tea – ma küsisin neilt. Ütlevad, et on üks täiesti võõras mees.”
Noor naine poni seljas liikus varjust välja ning vaatas murelikult ringi.
„Kas sa arvad, et küün pole ohus?” küsis ta.
„Ega sinu meelest küün ohus ole, Jan Coggan?” küsis teine naine omakorda kõige lähemalt küüni pool seisvalt mehelt.
„Enam pole – vähemalt minu meelest mitte. Kui kuhi oleks läinud, oleks järg küüni käes olnud. Sellest südikast lambakarjusest seal üleval on kõige enam kasu olnud – istub seal kuhjal ja vehib nagu tuuleveski oma suurte pikkade kätega.”
„Rassib kõvasti,” lausus noor naine hobuse seljas, läbi tiheda villase loori Gabrieli silmitsedes. „Kahju, et ta siin meie lambakarjus pole. Ega keegi tema nime tea?”
„Ma pole eales temast midagi kuulnud ega teda varem näinud.”
Nüüd kus tuli oli kontrolli alla saadud, polnud Gabrielil enam vaja kuhja otsas olla ning ta hakkas alla tulema.
„Maryann,” ütles noor naine poni seljas, „mine tema juurde, kui ta alla tuleb, ja ütle talle, et farmer tahab teda tema suure abi eest tänada.”
Maryann sammus aeglaselt edasi kuhja poole ja jõudis redeli all Oaki juurde. Ta andis Gabrielile teate edasi.
„Kus siis farmi peremees on?” küsis Gabriel, hellitades äkki tekkinud lootust tööotsa saada.
„Ta pole peremees, vaid perenaine, lambakarjus.”
„Siis farmer on naine?”
„Jah, ja veel rikas pealekauba,” sõnas keegi nende lähedal. „Tuli siia hiljaaegu kusagilt kaugelt. Võttis farmi üle oma onult, kes äkki suri. Mõõtis tema raha poolepindiste peekritega. Räägitakse, et nüüd on tal arve igas Casterbridge’i pangas ja et ta mängib nüüd kulli ja kirja sovriniga, nagu meie seda poolepennisega teeme – tõsijutt, karjus.”
„Seal ta ongi, poni seljas, nägu kaetud augulise musta riidega,” seletas Maryann.
Oak, nägu määrdunud ja tahmane, suitsust ja kuumusest tundmatuseni muutunud, hõlst auguliseks põlenud ja veest tilkumas, saarepuust lamburikepp kuus tolli lühemaks põlenud, lähenes karmist saatusest tingitud alandlikkusega õblukesele naisele sadulas. Aupaklikkusega, milles ei puudunud ka rüütellikkust, kergitas ta kaabut ja naise sadulast rippuvate jalgade juurde astunud, küsis kõhklevalt:
„Ega teil juhtumisi lambakarjust vaja ole, armuline preili?”
Naine tõstis näo ette seotud loori, ning tema ilme väljendas ääretut üllatust. Gabriel seisis silmitsi oma kalgi südamega armsama, Bathsheba Everdene’iga.
Bathsheba vaikis, ning Gabriel kordas masinlikult ning hämmeldunud ja nukra häälega:
„Ega teil lambakarjust vaja ole, armuline preili?”
SEITSMES PEATÜKK
Äratundmine. Arglik tüdruk
Bathsheba tõmbus tagasi varju. Ta vaevalt teadis, kas tunda lõbu sellest erakordsest kohtumisest või muret selle piinlikkuse pärast. Temas oli natuke kaastunnet, samas aga ka õige pisut võidurõõmu: esimest Gabrieli vastu tema olukorra pärast, teist aga omaenda olukorra üle. Piinlikkust ta aga ei tundnud, ja tuletades meelde armuavaldust, mille Gabriel talle Norcombe’is oli teinud, mõtles ta vaid, et oli selle peaaegu unustanud.
„Jah,” pomises ta ning näole väärika ilme mananud, pöördus natuke punastades uuesti Gabrieli poole. „Mul on küll lambakarjust vaja, aga…”
„Tema on selleks see õige mees,” ütles üks külaelanik vaikselt.
Veendumus tekitab veendumust. „Jah, seda kindlasti,” kinnitas teine külaelanik otsustavalt.
„Tõesti õige mees,” lisas kolmas hoogsalt.
„Tal on taipu,” tähendas neljas innukalt.
„Siis öelge talle, et ta töödejuhatajaga räägiks,” teatas Bathsheba.
Nende vahekord oli jälle asjalik. Selleks, et sellele kohtumisele õiget romantikat lisada, oleks läinud vaja suveõhtut ja üksildust.
Gabrielile näidati, kus töödejuhataja seisis, ning surunud maha südamepõksumise, mille temas tekitas avastus, et see kummalise kuulsusega Astarte15 oli vaid tuntud ja imetletud Venuse teisend, läks mehe juurde, et arutada temaga tööle asumisega seotud vajalikke küsimusi.
Tuli nende ees hakkas kustuma. „Selle lisatöö eest kulub teile natuke kehakinnitust ära, mehed,” teatas Bathsheba. „Kas tulete sisse?”
„Midagi hamba alla võttes ja lonksukest rüübates tunneksime endid vabamalt, preili, kui te meile kehakinnituse Warreni linnasekuivatisse saadaksite,” ütles üks meestest.
Seejärel kadus Bathsheba oma poni seljas pimedusse ning mehed läksid kahe- ja kolmekaupa küla poole – üksnes Oak ja töödejuhataja jäid kuhja juurde.
„Nüüd on sinu tulekuga seoses vist kõik lahendatud ja ma lähen ära koju,” teatas töödejuhataja lõpuks. „Head õhtut sulle, karjus.”
„Ega te mulle mingit öömaja leia?” küsis Gabriel.
„Seda küll mitte,” vastas mees ja liikus Oakist mööda, nagu kristlane hiilib mööda annetustetaldrikust, kui ei taha raha anda. „Kui sa teed mööda edasi lähed, kuni Warreni linnasekuivatini jõuad, kuhu mehed läksid suupistet võtma, oskab seal keegi sulle kindlasti öömaja juhatada. Head õhtut, karjus.”
Töödejuhataja, kes tundis hirmu kohustuse ees oma ligimest nagu iseennast armastada, suundus nüüd üles mäkke ja Oak hakkas küla poole astuma, ikka veel üllatunud Bathshebaga kohtumisest, rõõmus tema lähedal olemisest ning hämmeldunud, nähes, kui kiiresti sellest eluvõõrast Norcombe’i tüdrukust siin majapidamist juhtiv ja külmavereline naine oli saanud. Kuid mõnel naisel ongi erakorralist olukorda vaja, et sääraseks saada.
Sunnitud teed otsides oma unelemise osaliselt jätma, jõudis Oak kalmistuni ning läks piki seda ümbritsevat kivimüüri, mille ääres kasvas mitu vana puud. Müüri ääres
Astarte – mütoloogias Foiniikia ja Kaanani viljakus- ja armastusjumalanna.