Eemal hullutavast ilmakärast. Thomas Hardy
– hoidku taevas tema eest!”
Gabriel pidas paremaks kõneainet vahetada. „Sa, linnasekuivataja, oled küll vist üsna vana mees, kui sul nii eakad pojad on,” lausus ta.
„Isa on nii vana, et enam oma vanust ei mäletagi, on ju nii, isa?” ütles Jacob vahele. „Ja viimasel ajal on ta üsna kühmu jäänud,” jätkas ta, silmitsedes isa, kes oli natuke rohkem kühmus kui ta ise. „Võib tõepoolest öelda, et isa on juba kolmeks kokku lapitud.”
„Kõverad inimesed elavad kaua,” ütles linnasekuivataja süngelt ja üsna tujutult.
„Lambakarjus tahaks su elust kuulda, isa – on ju nii, karjus?”
„Jah muidugi,” ütles Gabriel innukalt, otsekui oleks juba kuid seda kuulda igatsenud. „Kui palju sul, linnasekuivataja, eluaastaid võib olla?”
Linnasekuivataja köhatas hääle ülearu rõhutatult puhtaks, suunas pilgu kolde kõige kaugemasse nurka ning ütles aeglusega, mis on õigustatud, kui teema tähtsus on üldiselt teada ja igasugune liialdus selle juurde asumisel lubatud. „Noh, ma ei mäleta, mis aastal ma sündisin, aga mäletan neid kohti, kus ma elasin, ja nii ma jõuan oma vanuse jälile. Kuni üheteistkümnenda eluaastani elasin ma Upper Longpuddle’is” (ta osutas peaga põhja poole), „seitse aastat elasin Kingsbere’is” (ta osutas ida poole), „kus ma hakkasin tegelema linnasekuivatamisega. Sealt läksin ma Norcombe’i ja kuivatasin seal linnaseid kakskümmend kaks aastat, aga kakskümmend kaks aastat kõplasin ja võtsin naereid. Ah, ja seda vana paika, Norcombe’i, teadsin ma juba aastaid enne, kui sind, isand Oak, siia ilma mõeldi” (selle peale naeratas Oak siiras usus). „Seejärel kuivatasin ma Durnoveris neli aastat linnaseid ja kõplasin neli aastat naereid, neliteist korda üksteist kuud olin Millpond St. Jude’sis” (ta osutas peaga põhja-loode suunas). „Vana Twills ei palganud mind korraga enamaks kui üheteistkümneks kuuks, et ma vallale tervisekaotuse korral koormaks ei jääks. Seejärel olin kolm aastat Mellstockis, siin aga saab mul küünlapäeval kolmkümmend üks aastat täis. Kui palju see kokku teeb?”
„Sada seitseteist aastat,” naeris kõkutades üks teine vana mees, kes armastas peast arvutada, aga rääkis vähe ning oli siiani märkamatult nurgas istunud.
„Noh, siis nii vana ma olengi,” teatas linnasekuivataja kindla häälega.
„Oh ei, isa!” vaidles Jacob. „Su naerikõplamine käis suvel ja linnasekuivatamine sama aasta talvel, aga pooled aastad ei lähe terve ette, isa.”
„Jäta nüüd! Ma ju elasin ka kõik need suved, on ju nii? Varsti te ütlete, et mul pole veel vanust ollagi.”
„Seda me küll ei ütle,” lausus Gabriel rahustavalt.
„Sa, linnasekuivataja, oled tõesti väga vana mees,” kinnitas Jan Coggan samuti rahustavalt. „Me kõik teame seda, ja sul peab imeväärne tervis olema, et sa nii kaua oled jõudnud vastu pidada, on ju mul õigus, mehed?”
„Õigus, imeväärne kindlasti,” kinnitasid kõik üksmeelselt.
Rahunenud, muutus linnasekuivataja nüüd isegi natuke suuremeelseks, nõustus loobuma oma pika ea eakordsuse rõhutamisest ning märkis, et kann, millest nad jõid, oli temast kolm aastat vanem.
Sellal kui kannu silmitseti, ilmus Gabriel Oaki hõlsti taskust nähtavale flöödi ots ja Henery Fray hüüatas: „Kuule, karjus, ma nägin sind hiljuti Casterbridge’is vägevalt flööti puhumas.”
„Õigus,” ütles Gabriel kergelt punastades. „Ma olin kimbatuses, mehed, ja sunnitud seda tegema. Varem ma nii vaene polnud, kui ma praegu olen.”
„Ära muretse, kulla mees!” hüüatas Mark Clark. „Sa, karjus, peaksid asja rahulikult võtma, küllap sinu aeg ka kord tuleb. Aga me oleksime sulle mõne loo eest tänulikud, kui sa liiga väsinud pole.”
„Jõuludest saadik pole ma enam ei trummi ega pasunat kuulnud,” teatas Jan Coggan. „Mängi üks lugu, isand Oak!”
„Olgu nii,” lausus Gabriel, võttis flöödi välja ja pani kokku. „Mu pill pole küll suurem asi, mehed, aga ma mängin teile meelsasti, teen, mida saan.”
Oak alustas pala „Kappa laadale” ja mängis selle kolm korda läbi, kolmandal korral kunstipärasemalt ja elavamalt, kehaga ettepoole jõnksutades ja jalaga takti lüües.
„Pilli mängib ta vahvasti – tõesti vahvasti,” ütles üks noor abielumees, keda, kuna ta ise oli silmatorkamatu, Susan Talli meheks kutsuti. „Ma ei oskaks elu seeski nii hästi flööti puhuda.”
„Ta on tark mees ja sihuke lambakarjus on meile tõesti suureks kingituseks,” pomises Joseph Poorgrass tasa. „Peame tänulikud olema, et ta ei mängi riivatuid laule, vaid lõbusaid lugusid, sest Jumal oleks võinud luua karjuse ka lodevaks ja labaseks meheks – nii-öelda nurjatuks tegelaseks. Jah, juba oma naiste ja tütarde pärast peame me tõesti tänulikud olema.”
„Tõsi, tõsi – tõesti tänulikud!” torkas Mark Clark otsustavalt vahele, hoolimata sellest, et polnud kuulnud kahte sõnagi sellest, mida Joseph rääkis.
„Jah,” lisas Joseph, kes hakkas ennast lausa piiblitegelasena tundma, „sest tänapäeval vohab kurjus kõikjal ja kui nii tohib öelda, võib lasta ennast ühtviisi ära petta nii siledaksaetud lõua ja puhta särgiga mehe kui ka räbalates hulkuri poolt teevalta juures.”
„Jah, nüüd tuleb mulle su nägu meelde, karjus,” lausus Henery Fray, häguse pilguga Gabrieli silmitsedes, kui Gabriel oma teist pala mängima hakkas. „Kui ma sind flööti mängimas nägin, tuli mulle meelde, et sa oled seesama mees, kes Casterbridge’is mängis, sest su huuled olid kokku surutud ja silmad pungis nagu mehel, keda kägistatakse – täpselt nii nagu praegu.”
„Kahju, et flöödimängimine inimesest säärase hernehirmutise teeb,” tähendas isand Mark Clark, uuesti Gabrieli nägu vaadates, kui viimane „Emand Durdeni” loo koorikohta mängides muusikariistast helisid manades nägu moonutas.
„Olid Moll ja Bet ja Doll ja Kate,
ja Dorothy Draggle Tail.”
„Ära pane pahaks, mida see noor kasvatamatu poiss su näo kohta ütles,” sosistas Joseph Gabrielile.
„Ega panegi,” ütles isand Oak.
„Sest tegelikult oled sa, karjus, väga nägus mees,” jätkas Joseph Poorgrass meelitava leebusega.
„Tõsi, karjus,” kinnitasid mehed.
„Suur aitäh,” ütles Oak tagasihoidlikult, nagu kombekus nõudis, kuid mõtles samas, et ei mängi kunagi Bathsheba nähes flööti; selle otsusega ilmutas ta tagasihoidlikkust, mis iseloomustas selle muusikariista tarka avastajat, jumalikku Minervat18 ennast.
„Ah, kui meid naisega Norcombe’i kirikus paari pandi,” ütles vana linnasekuivataja, pahane, et teda vestlusest välja jäeti, „siis nimetati meid kõige nägusamaks paariks kogu ümbruskonnas – seda ütlesid kõik.”
„Noh, sellest ajast oled sa, linnasekuivataja, küll kõvasti muutunud,” kostis kellegi hääl tarmukusega, millega öeldakse märkimisväärset ilmset tõde. Need sõnad tulid teiste taga istuvalt vanamehelt, kelle solvavaid ja mürgiseid märkusi eriti ei leevendanud temalt teiste naeru sekka aeg-ajalt kostvad naerukõkutused.
„Mis sa nüüd,” ütles Gabriel.
„Ära enam mängi, karjus,” ütles Susan Talli mees, noor abielumees, kes enne üksnes korra oli suu lahti teinud. „Ma pean minema hakkama, ja kui pillimäng ikka veel kostab, on mul tunne, nagu oleksin okastraati kinni jäänud. Kui ma mõtlen, et pärast minu äraminekut veel muusika mängib, aga mind seal pole, läheb mu meel kurvaks.”
„Kuhu sul nii kiire on?” küsis Coggan. „Sa istusid alati üsna kaua.”
„Noh, mehed, ma võtsin hiljuti naise, tema on nüüd mulle kõik, ja nii –” Noor mees vaikis kimbatuses.
„Uued isandad, uued kombed,
Minerva – Rooma mütoloogias tarkusejumalanna ja oletatav flöödi leiutaja, mille mängimisest ta loobus, sest selle mängimine nõudis temalt grimasside tegemist.